Jõulupäkapikud

Kairi ja Timo olid tõelised päkapikud. Või õigem oleks öelda küll timurlased. Tulid ja viisid mu sodi ja träni prügikasti. Ja alla keldrisse. Lihtsalt niimoodi. Keset ööd. Ja jõulu.
Nüüd saan Ott Martenile ka öelda, et emmel käiski jõuluvana - aitas sodi ukse tagant ära viia:)
Vahest ongi vaja just nii vähe. Või palju. Sõltub millega mõõdad või võrdled.
Tähh!

Jõul II

Kella 5-ni hommikul koristasin ja sättisin. Hommikul ärgates jätkasin. Pärastlõunaks oli kodu juba kodu moodi. Selline nagu olema peab - hubane ja puhas ja soe. Ott Marten palus, et paneksime küünlad põlema ja teeksime süüa. Eks tal muidugi õigus, et ühe nii mõnusa kodu juurde käib ka mõnus kodune söök. Ei mäletagi millal viimati kodus ahjus süüa tegin, täna oli taas see päev. Ahjukartul ja liha ja verivorst ja kapsas.
Kuid Ott Martenil veel üks mure - ta käib kogu aeg jõuluvanale helistamas. Ja eksite, kui arvate, et ta endale miskit lunib. Ta helistab oma mängutelefoniga juba mitmendat korda ja räägib jõuluvanale, et see emmele kinki tooks...heh:) Uskumatu väikemees! Mailmaarmas! Paki või mõni kodus olev raamat või vaas paberisse, et ta rahu saaks.
Sel korral on jõulukingid tõepoolest minust nii mööda läinud, et isegi mitteühtegi sümboolset vaasi või küünalt pole saanud. Tegelikult üks soov oli...kuid seda ei saa poest osta...kahjuks ...või õnneks.

Jõul

Täna öösel magas Ott Marten esimest korda oma toas ja päris oma voodis. Vastu hommikut, kui ta korraks häält tegi, käisin ja võtsin ta ikkagi enda kõrvale. Millegipärast ma muidugi arvasin, et tegelikult seda muutust minul raskem teha kui temal! :)
Jõul on rahulik ja mõnus. Kuuske meil pole. Piparkooke ka mitte. Kingitused Ott Martenil erinevate jõuluvanade poolt kätte saadud. Et kus siis see jõul on, küsite?
Meie sees. Ja ümber.
Head iseendasse vaatamise aega!
Jõulusoove - nad täituvad, ma tian! Tuleb ainult uskuda!

PS juba traditsiooniks saanud advendiaja pildid ka sel korral tehtud. Päris palju vahaid pilte, nii et kalendri jaoks 12-st neist üsna keeruline valida.

Isegi segamini kodus on hea:)

Nüüd meil ka dushinurk paigas. Ja ühendatud. Massaazhidush. Ei oska veel öelda, kui udupeene agregaadiga tegu. Tohin homme alles proovida. Ise arvan, et ennekõike peaks dushi all ikka lihtsalt pesta saama. Kuid kui saab ka massaazhi. Ja samal ajal raadiot kuulata - see ka täielik nali, et miks peaks dushi all käies raadiot kuulama, a no õnneks keegi otseselt ei sunni, kui ise sisse ei lülita. Ja kuna sain selle soodsamalt kui tavalise dushikabiini oleks saanud, siis no las olla. Ühtlasi meil ka köögis nüüd vesi olemas. Super! Pärast kõiki jamasid, ootamisi, tagasilööke jm tundub see täiesti uskumatu! Saangi valmis selle ümberkorralduse!!! Jeeee!!!!
Mingigi stabiilsus ja kindlus tagasi. Siin, kodus ,on isegi keset suurt segadust ja asjade rägastikku rahulik ja hea. Ehk peagi ka muudes asjades ja tegemistes natukene rahulikum. Ja kindlam. Ja lihtsalt hea:) Mailmatänulik tegelt. Kohati tunne, et sõnadest jääb väheks, et seda väljendada. Võib-olla minu eufooria seotud muidugi lihtsalt ohtlikust keskkonnast ja oksüdantidest tuleneva mõjuga. Eriti enne lähenevat sünnnipäeva:) Minesatea!

Kodus!

Uskumatu aga tõsi. Eile askeldasin 7 h järjest, et saada lahti sodist ja kipsitolmust ja tõsta kappe jm õigetele kohtadele. Täna "kaevasime" Anna-Kaisa abiga tee magamistoa uksest voodini. Osad asjad viisime keldrisse, osad tõstsime Ott Marteni tuppa, kus hetkel nagunii veel mitmed ehitusasjad sh uus dushinurk. Siis tõime Gonsiori uulitsast oma kaks kohvrit ära ja olemegi kodus tagasi! Nüüd siis juba oma kolmetoalises korteris:) Avatud elutoa köögiosa pole veel lõpuni valmis. Samuti dushiruum. Kuid kõige tähtsam see, et oleme kodus! Niea! Ja kodu tundub nagu uus! :) Ott Marteni jaoks on kõik tema vanad mänguasjad ja raamatud jälle nagu uued. Rõõmustab iga asja üle, mille oma igasugu träni all olevast mänguasjadekastist välja kaevab. Sellest tränist mul kavatusus lahti saada. 1,5 kuud kahe kohvriga näitas vägagi hästi, kui vähe tegelikult vaja on. Nii riideid kui mänguasju rääkimata igasugusest muust nodist.
Ühtlasi olen mailmatänulik Eerikule, et ta meid remondi ajaks, mis esialgu pidi kestma 2 nädalat, enda juurde võttis ja meid välja kannatas. Tähh!
PS sain just Ott Martenilt riielda. Istusin köögi osas laua taga, sõin ja vaatasin telekat. Ott Marten teatas sellepeale, et söögilauas ei räägita juttu ja ei vaadata televiisorit!
Vot nii!

Ott Marteni jõulusalm

Käisime Ott Marteniga Nordea laste jõulupeol. Kõigepealt oli 45 min tantsuetendus. Ott Marten istus nii lahedalt - pani käed risti rinnale ja vaatas tõsise näoga. Vahepeal plaksutas. Ilmselgelt oli see kõik natuke vanematele lastele mõeldud, kui 2-aastased. A ta pidas väga vapralt vastu. Seejärel tuli jõuluvana. Ott Marten oli enne küll korra ütelnud, et ta kardab jõuluvana, kuid kui jõuluvana kohal oli, siis polnud kartusest enam jälgegi. NIII armas oli seda vaadata, kuidas ta seal seisis ja luuletust luges. Seda tunnet ei saa kirjeldada! Selline 2-aastane mees! Nimetatagu seda sentimentaalsuseks või milleks iganes, kuid võttis pisarad silmast välja küll. Uhke ta üle. Armastan!

Pidu

Ma ei mäleta, millal viimati nii palju tantsisin. Kui täna. Ja vaatamata õhtu alguses joodud mitmele trummikoolale lahkusin peolt täiesti kainena. Nii ea tunne. Ja teadmine, et ma jätkuvalt võimeline joobuma viinata. Mõnusalt palju armsaid inimesi nägin. Tõesti väga lahe pidu.
Isegi seik, mida kuulsin ja mille peategelena olen kõikide eelduste kohaselt mina ise, paneb pigem muigama kui vihastama. Ma ei arva lihtsalt midagi inimestest, kes enda esile tõstmiseks teisi mustavad ja neist halvasti räägivad. Või veel enam-laimavad. See näitab minu jaoks pigem, kui tühised ja mittemidagiütlevad nad ise on. Sest see, kes on ise tegija, lihtsalt ongi, ilma et ta kedagi mustama peaks...Kuid vahet pole. Ma ei arva sellest minu halvustajast nii ehk naa midagi. Ma küll tean, kuigi ei tunne teda. Samas tean, et oleme täielikud vastandid. Ja see on täiesti ilmselge, et ta ei saa kunagi aru saadagi, et mina inimesena-naisena-emana lihtsalt olengi selline, nagu ma olen. Sest igaüks võtab asju vastavalt oma pagasile ja rikutuse astmele! Nii lihtne see ongi.
PS üks küsimus muidugi on: mitme mehega magamine elu jooksul annab võimaluse kasutada nimetust l..ts? Kui see number on väiksem kui kahel käel sõrmi, kas siis ikkagi kuidagi kvalifitseerub? :)

Esimene advent

Mõnus. Magasime Ott Marteniga mõelmad 11 tundi järjest. Napilt oleksime kogu Laulukarusselli maha maganud. Poole pealt siiski nägime. Kuna tegemist Ott Marteni lemmiksaatega, siis vaatame tavaliselt nii esmaspäevaõhtust saadet kui pühapäevahommikust kordust. Pärastlõunal läksime Meelise juurde süüa tegema. Lambapraadi. Tõeline esimene advent. Rahulik ja hea. Jätkuvalt tänulik Meelisele ka eelmise laupäeva eest, kui hommikul pärast Tulka pidu hädise häälega helistasin ja palusin tal minuga ja minu autoga Haapsallu Ott Martenile järgi sõita...eks ta noris mind muidugi mõnuga terve tee...et kuidas ma siis nüüd niimoodi...Kuid milleks siis veel sõbrad on:)
PS Ilusat advendiaega! Seda kummaliselt rasket, kuid sellegipoolest õnnetäppidega, aastat on jäänud täpselt kuu...Kohe-kohe on jõulud. Siis sünnipäev. Ja siis juba ongi 2008 minevik! Päevad hakkavad jälle pikemaks minema. Ja varsti tuleb jaanipäev! Heh, optimistike!:)

Emme opa!

Kuna hommikul sõitsime taksoga lasteaeda, siis tuli Ott Martenil õhtul ise omal kahel jalal trammi peale ja sealt koju kõndida, sest vankrit polnud. Iga paari sammu järel kostus talt üks ja see sama jutt: Emme opa! :)
Ühtlasi rääkis, et tema ei ole suur, tema on täitsa väike poiss. Kui ütlesin, et ta on nutikas, teatas ta, et ta ei ole nutikas, vaid tema on tark. Heh! Kuula ja imesta!
Tähti tunneb ta ka. Teab Oti tähte ja Eeriku tähte ja Aisa tähte ja Monika tähte jne
Paar päeva tagasi mängis ta poodi ja kõik asjad maksid 107 krooni. Ma ei tea, miks, kust või kuidas just selline summa.
Ning uskumatu vaidleja on ta. Ja järjekindel.

Külm on

Jõuetus. Võitlen pidevalt mingite asjadega, mis ei sõltu minust ja mida ma ise ei saa muuta ega paremaks teha. Siia kuulub näiteks remont minu kodus, mis hullumeelselt veninud. Ja mis nüüd ka veel topelt kallimaks osutub. Ja mis kaugeltki mitte valmis pole. Samuti osad tööasjad. Rääkimata oma enda elust. Tegelt muidugi nii, et kui selles viimases kõikumine, siis on kõik paigast ära. Käin täiega üles-alla. Uskumatu aasta. Aasta algusest saadik pannakse mind proovile. Kõiges. Külm on

Öös on asju

...või vähemalt lõhet ja imimesi. Ostsin õhtusöögiks lõhet. Kuid õhtusöögist sai öösöök. Eerik hakkas seda kella ühe paiku küpsetama. Kell 2 öösel istusime lauda. Super hea! Natuke aega tagasi jõudis ka Raigo meile veini ja kala nautima.
Ott Marten magab mõnusalt. Tõin ta täna Haapsalust ära. Nii hea on jälle temaga koos olla. Esimesed viis päeva meie mõlema elus, mil olime eraldi. Ja seda kokkusaamise tunnet ei ole võimalik kirjeldada. NIIIIEA!
Eile olin aga tõeliselt kiire tsikk. Uskmatu, et suudan veel iseennastki üllatada. Jõudsin kell 22 Tulka sünnale. Jõin tühja kõhu peale 2x 0,5 l topsi vikatiselt kanget gin tonicut. Kell 11st alates ei mäleta väga midagi, kell pool 1 olin igatahes juba kodus. Mäletan, et sõidu eest Katlast Gonsiorisse maksin taksojuhile igatahes 100 Eeku. Ei kuulnud ka seda, kui Triimu ja A-K mulle helkasid, et teada saada, kus ma olen. Hommikul oli selline kass peal...kõige kummalisem on see, et suudan täispeaga täiesti veatuid smse kirjutada ja need nii ruttu ära saata, et isegi ennast petan ära....Miks ometi?! Kuidas ma ometi ei õpi...Ohjah.

Horoskoop

Üle pika aja vaatasin mingit naisteajakirja ja pilk jäi peale Kaljukitse horoskoobi esimesele lausele: Mitte kunagi pole hilja alustada uut eluetappi!
Heh, hea teada! ;)

Ööd pole vennad. Õnneks.

Ma ei tea, kust see ootamatu enesekindlus ja tasakaal ja rahu. Kuid see lihtsalt on. Päeval käis lihtsalt mingi krõks ära ja sellest peale täiesti okei olla. Jälle kotkas. Merikotkas!:)
Tundub, et minus segunesid erinevad ajaperioodid ja hirmud ja eks see käima tõmbaski. Vastuseid küsimustele teadsin ju isegi. Kuid ju siis oli seda kõike vaja. Ja oli vaja, et see minu seest välja saaks. Praegu on igatahes vähemalt minu sees asjad jälle hästi. Ma ei tea, mis nipiga, kuid sain ennast lihtsalt uuesti paika.
Kõige rohkem tunnen OMist puudust - täna telefonis tema "kalli-kalli emme" kuuldes oli niiiiiiea. Ja sellele järgnes: "Musi ka!" Heh, tahan juba nii väga tema juurde.

PS Tänaõhtune mõttetera Kairilt Venemaa avarustest: Armastus on see, kui sa ei taha magama minna, sest reaalsus on parem kui unenäod!

Teadvusel

Vabandan kõigi oma sõprade ees, keda hommikuse postitusega ehmatasin. Samas on nii uskumatult hea tunne teada, et minust niimoodi hoolitakse. Tähh!
Kinnitan, et muretsemiseks pole põhjust. Mul on käed-jalad otsas. Ma olen tark, erudeeritud, heas mõttes keeruline ja lisaks kõigele ka ilus! (Pole minu enda välja mõeldud lause, kuid ma ei saa öelda, et mulle see ei meeldiks). Ja mis kõige tähtsam - mul on mailmaarmas ja tark ja vapper poeg ning me oleme koos üks väga vahva tandem!
PS Just praegu hakkas päike akna taga paistma. Pealpool pilvi.

Hommik...

...ei ole õhtust targem. Vähemalt mitte täna. Pole vist silmatäitki maganud. Ainuüksi mõte söögist paneb oksendama. Silmad on nagu hiinlasel. Veel ei ole pisarad otsa lõppenud...Tahan ära!

Elu nagu filmis

Septembri alguses turule tulnud Nordea pensionifondid lubasid liitudes Elu nagu filmis! Mul on see kõik olemas. Praegu näiteks on minu filmis selline koht, kus Ott Marten on haige; mul endal samuti palavik (hommikul oli 37,9), hetkel ei tea kui palju on, sest kui kraadin ja saan teada, siis jään kindlalt kohe poole haigemaks; elame jätkuvalt kahe kohvri otsas - ehitusmees on teinud ühe nädala asemel remonti kolm nädalat, sh 10 päeva oli ta lihtsalt ära ja tegi mittemidagi; seesmiselt olen täiega katki; õues on nõmedalt külm ja strateegia esitamiseni on jäänud täpselt viis päeva...

PS Mulle põhimõtteliselt ei meeldi esitada küsimusi. Miks? - Ma pelgan kuulda vastuseid, mis teevad haiget. Seega ületasin ennast. Täiega. Ja...Ma tean, et pealpool pilvi paistab päike. Ja vahest ka Kuu ja tähed. Ja kõik mis teed, teed iseendale! Pai!

Külm on

Õues on külm. Endal ka külmavärinad. Selline kummaline olek. Kuidagi tuim. Ja ebakindel. Osaliselt kindlasti kartus selle nimi. Kartus olla naiivselt sinisilmne ja usaldav (mida ma nii ehk naa olen, isegi kui püüan olla teistsugune) Kartus näha asju, mida ma tahan uskuda, et on, kuid mida tegelikult vbl ikkagi ei ole...või on mingil teisel kujul. Kartus, et... Prrr. Tean, et hirm põhjustab hirmu ja negatiisvsus toodab negatiivsust. Kuid ehk on homme parem päev. Ega iga päev vist saagi Kotkas olla...! Külm on... PS vbl olen lihtsalt külmetunud. ja haige. ning sellest kõik need mõtted. käega katsudes oleks täitsa nagu palavik...

Unejutt

Millegipärast juhtub Ott Martenile unejuttu lugedes minuga pidevalt sama, kui selle tüübiga, kes läheb oma sõpru saatma, ise jõuab rongi peale, sõbrad aga mitte...Midagi pole teha, lihtsalt tuleb lugedes uni täiega peale ja loomulikult mul, mitte Ott Martenil:)

Miks Kuutüdruk nutab?

Kuutüdruk ehitab palju ilusaid vikerkaaresildu. Aga õhtupoole läheb päike looja ja järele jääb vaid vihm. Vihm ongi Kuutüdruku pisarad. Vihmapisarad tulevad kuutüdruku silmadest selle pärast, et ta mitte iialgi ei saa näha mitte ühtegi neist vikerkaaresildadest, mida ta unes valmis meisterdab. Aga kuutüdrukul on väga hea fantaasia ja ta veedab pikki tunde unistades ennast päikselise külje peale vikerkaaresillale jalutama ja vahel on need mõtted nii ilusad, et kuutüdruk unustab nutmise ära ja naeratab. Aga siis jääb maa päevaküljel vihm järgi ja päike lööb särama. Ja kuutüdruku vanaema kerib vikerkaarelõngad suurde värvilisse kerasse ja koob sellest kuutüdrukule kirjut salli, et kuutüdruk maailma varjuküljel ei külmetaks. Aga kui kuutüdruk vikerkaaresalli näeb nutab ta natuke veel rõõmust ka, et vanaema võiks ära lõpetada pooleliolevad sukad. Saa siis nüüd täpselt aru millepärast ta õigupoolest nutab?

Sellise jutu leidsin. Kairi kirjutatud. Kunagi ammu. Mulle.

PS Tähh! Pai.

11.11

Evelinil ja Rambul sündis täna öösel väike Torsten. Täpselt tähtajal. Hommikul ütlesin Ott Martenile, et väike Oskar sai endale venna. Ta vastas et: Ma tahan ka ..(jõudsin juba mõelda, et apua), a sellele järgnes:...neile külla minna. Heh. Ega ma poleks muiudgi imestanud, kui ta olekski öelnud, et ta tahab ka endale venda. Või õde. Ta üllatab mind oma statementidega iga päev. Teemade või inimeste üle, kellest ma peaaegu et midagi ei räägi. Ma ei tea, kust tal see kõik tuleb. Kusagilt kõrgemalt?
Mis aga lapsesaamist puudutab, siis on see üks mailma suur ja ilus tunne. Ning võimas. Soovin kogu südamest õnne. Ja olen heas mõttes kade. Rõõmuinglipai!

Suupillimees

Ott Marten sai täna endale suupilli. Sellise tavalise laste suupilli. 59 EEK. Ning oli mailma õnnelik. Ta on Tarifast saadik rääkinud, et tahab suupilli. Täna siis oli see päev. Poest tulles ütles autos, et mina laulaksin ja siis tema saatis mind suupillil:) Päris korralikult suutis mängida. Õppis kohe ära, kuidas hingata/puhuda tuleb jms. Koju jõudes Eerik küll suupillist sillas ei olnud, kuid mis teha - loodetavasti ei tule tal meid siin enam kaua välja kannatada. Et remont me päriskodus saab siiski peagi valmis. Ott Marten räägib iga päev, et tahab meie oma kojud...a ega me ei saa muud teha, kui oodata.
PS Lisaks suupillile on Ott Martenil veel üks unistus - ta tahab endale kitarri....

Muinasjuttudest

Kui Tuhkatriinu tahab pääseda muinasjuttu, kus on ilus ja tark lambakarjus või hoopis Punamütsikesega koos minna Vanaemale kooki ja moosi viima, siis kas saaks? Või kuidas see kõik välja näeks? Näiteks, kui Lumivalgukesega jookseksid päkapikkude asemel ringi hoopis hunt ja kolm põrsakest?
Hmm, tegelikult see ju meie mõtlemises kinni. Ja harjumustes. Oleme harjunud teadmisega, et Tuhkatriinu põgeneb ballilt, mitte sookollide käest ja et hunt pistab vanaema nahka, mitte vastupidi. Harjumuse jõud on teadagi suur. Ning mugavuse. Samas ei pea ju üldsegi neist vanadest lugudest lähtuma. Võib teha hoopis uue loo. Nii lihtne see ongi! :)
PS Mõistatus suurele ringile: Kui lähete üksi hotelli ööbima, siis millest administraatori veendumus, et te ei söö hommikusööki?

Kolm head asja

1) Täna hommikul öeldi mulle ühe teene eest, mille osutasin, et olen suhkrukringliingel! Väga magus nimi igatahes! :)
2) Tööpäeva lõpus õue astudes oli Kuu täpselt üleval minu ees ja vaatas teda ümbritsenud pilvede august.
3) Hetk enne koju jõudmist tuli mulle vastu meesterahvas, kes laialt naeratas. Mõtlesin algul, et vbl ma peaksin teda kusagilt teadma, kuid olen kindel, et ei tea. Samas tegi see naeratus tuju heaks küll. See oli lihtsalt nii vahetu. Jüri Nael on mitu korda rääkinud, kuidas ta kogub inimeste naeratusi. Peaks vist ka neid koguma hakkama!:)

Ootamatu leid

Homme kell 10 on ehitusmehed platsis, et hakata siin askeldama ja et teha minu seni 2-toalisest korterist 3-toaline. Seoses sellega hakkasin mõningaid riideasju kokku panema, et OMiga remondi ajaks kodust välja saaksime kolida. Avades tühjaks tehtud reisikohvri oli selles...OMi surfilauakamm. Täitsa võimatu!!! Otsisin seda veel öösel Malaga lennuväljal autost ja enne seda meie Tarifa kodust. OM oli niii õnnetu ning küsis seda pidevalt. Ja mina ise olin õnnetu. Ei julgenud talle öeldagi, et see kadunud või et jäi Tarifale vms Nüüd äkki on see aga ikkagi olemas!Täiesti uskumatu!
OM jäi magama kahe tähtsa asjaga - ühes käes minu käest saadud kirjaklamber ja teises Tarifalt saadud kamm - piid tugevalt vastu põske. Heh:)
Lisaks mahtus tänasesse õhtusse veel üks leid. Tsitaat Baudelairelt: "Mis on hukatuse igavik sellele, kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse?"

Hingedepäev

Käisime Ott Marteniga õhtul kahekesi Saha kabelis. Uskumatult ilus ja hea oli seal. Surnuaed oli küünaldes. Kabelis, altaril, põlesid samuti küünlad. Viisime omaltpoolt lisa. Ümberringi oli täielik vaikus. Ott Marten ütles sosinal, et on ilus. Kabelist välja tulles vaatasime taevasse - seal oli tohutult taevatäpikesi, nagu OM tähti kutsub. OM küsis, et emme, kus meie taevatäpike on? :)
Rahulikku hingedeööd!

EMT

Täna päeval Pirital olles sain ootamatult kolm sms-i.
1) Tere tulemast Hispaaniasse. Kõneminuti hind Eestisse 8.50 kr/min
2) Tere tulemast Marokosse. Tasuta roaminhinnainfo leiate EMT infomenüüst.
3) Tere tulemast Hispaaniasse. Kõneminuti hind Eestisse 8.50 kr/min

Korraks ei saanud küll aru, et kas on midagi, mida ma ise enda kohta ei tea, aga EMT teab? Et olles Pirital olen tegelikult Hispaanias. Või et kas nad võtavad tasu juba ka mõtetes rändamise eest? :) Tegelikult oleks ikka päris karm, kui näiteks unes rändamise ja unedes suhtlemise eest hommikul arve padja peal oleks...

Helistasin EMT-i. Vabandasid ja palusid mul need sms-id kustutada.
Veel pole kustutanud:)

Väike jõuallikas

Täna töinasin täiega. Hetke taluvuse mõõt sai lihtsalt täis. Ja ju see kõik lihtsalt pidi mu seest välja saama. Tegelik põhjus muidugi selles, et mul olnud vägagi rasked ja pikad päeva. Ärkan pidevalt kell 6.00 et kohtumisteks valmistuda. Eile oli Ott Marten viimane, kes lasteaias veel oli, kui hetk enne sulgemist taksoga talle järgi kimasin. Õhtul hispaania keele tunnis ei suutnud kuidagi kaasa mõelda ja pärast peeglisse vaadates ehmatasin isegi ära, et kas nii õudne ma nägingi välja. Oma katkise oleku ja pinged saan kõik ühtlasi ka Ott Marteni kaudu tagasi. Ta on tõeline peegelpilt. Väljendub see muidugi tema nutmises, jonnimises, tähelepanu vajaduses, rahutus unes jms Tean seda väga hästi, et mida rõõmsam ja rahulikum olen mina, seda parem laps on tema. Lihtsalt teinekord on hetki...kus lihtsalt ei jaksa ega suuda. Õnneks lähevad need mööda. Nagu ka kõik muu. Kohati tundub üldse, et elaksin nagu mingis viirastuste maailmas...ei saa aru, mis on päris ja mis mitte. Kahtlustan. Paranoiatsen. Igatsen. Unistan. Kõike läbisegi. Unedes on kõik nii selge ja hästi. Ärgates mõtlen ja ootan, et aeg paneks asjad paika...tea, kui kaua tal selleks veel aega läheb? :)
PS Täna ütles OM mulle autos ootamatult: emme, ära sõida kiiresti-kiiresti, pane rihm kinni! Njah. Panin turvavöö peale. Pärast seda aga suutis see 2 a ja 4 kuune väikemees mind üllatada paludes: Emme laula "Hetke vaid..." ja ise kaasa laulda.
PS PS Just praegu jooksis ta aga minu juurde ja ütles: emme, armastame Ott Martenit st et pidin ta sülle võtma, ta pani pea mu õla peale ja kallistasime tugevasti-tugevasti. Ja see polnud veel kõik. Siis ütles ta, et armastame emmet ka. Ning kallistasime uuesti. Ei tea, kust ta selle võttis. Armas. Vägagi. Ja ongi jälle kõik hästi!

Mnjah:)

Vanapaar istus hommikukohvil, ätt luges ajalehest surmakuulutusi ja järsku ütleb:
"Paistab, et vastasmaja Maali on ära surnud."
"Millesse ta suri?" küsib mutike.
"Pole pandud", vastab ätt.
"Kas sellesse võib ka ära surra?" imestab mutike, "no siis on mul ka varsti minek!"

Veel pilte

Viimase korra Tarifa pildid ka nüüd üleval. Siin.
Päris suur osa neist Kairi tehtud.
Igatsen!

PS Tänaseks ennustatud tormipäevast sai üks külm ja tüütu vihmapäev. Selle lõpp oli aga vägagi mõnus - nautisime Viimsis õhtusööki ja mailmahead jäätise-õuna-kooki ning käisime saunas. See viimane oleks sellevõrra veelgi mõnusam olnud, kui oleksin saanud täies rahus ilma Ott Marteni edasi-tagasi siiberdamiseta leiliruumis istuda. Kuid mis parata, kui ta juba praegu selline saunalõvi on!:) Sain terve plaaditäie pilte ka kaasa...nii hea neid vaadata...tundub, nagu tagasitulekust oleks juba mailma palju aega möödas. Tegelikult pole veel kahte nädalatki.

Looduse mõju

Täna hommikul mõtlesin endamisi, et huvitav, kui kaua see nii kestab, et lähen käima erinevate loodusnähtuste peale - rõõmustan, kilkan, igatsen, tunnen kurbust...või lihtsalt kaihvin, et on nii ilus, nii võimas või lihtsalt hea. Tõsi on see, et ega ma nendest inimestest aru ka ei saa, kes seda kõike tuimalt vaatavad või minu rõõmustamise peale tuimalt tõdevad, et on jah ilus, a mis siis...et seda ennegi nähtud. On küll enne nähtud. Kuid ikkagi rõõmustan kui Kuu on erilises kuues või iseennast täis või kui linnud harjutavad Egiptimaale lendamist või tuul keerutab puid ja uhub laineid randa. See, mis teisi muidugi tüütada võib, on see, et tavaliselt tekib soov seda emotsiooni kellegagi jagada...:) Samas võin loomulikult kõike seda ilu vaadates ka täiesti vait ja vagusi olla. Ei pea midagi ütlema. Ega sms-e saatma:)))
Lisaks loodusele raputavad muudki asjad. Nt muusika. Eilse tööpäeva lõpetuseks kuulasime tööl sellist laulu. Niuts.
PS Torm liigub Norrast meie poole. Ööseks lubab tuult kuni 30 m/s. Ja homme päevaks ka. Lahe!:)
PS PS Haapsalus. Alari sünnipäeval. Liina ja nüüdseks juba kogu õhtu toost: et saaks otsa! Heh:)

Hispaania keel

Sel korral sai Hispaanias ikka lausa uskumatult vähe hispaania keelt räägitud. Tänases tunnis oli tunne, nagu poleks üldse kunagi hispaania keelt eemaltki kuulnud:) Kuna tunnid nüüd siin meie juures kodus, siis ma üldse ei imesta, kui Ott Marten teeb varsti meile kõigile ses osas silmad ette. Täna ta ka vähemalt osa ajast lihtsalt istus ja kuulas, mida Jorge ütleb. Ja proovis järgi öelda. Lahe on ka see, kuidas ta ise alati tunni ajal sosistab, kui minuga räägib.
Kodus meil digi tv paketis 24 h hispaaniakeelseid uudised. Kuid ikkagi tekib soov kuulda ka just Andalucia raadio kanaleid ja vaadata tv. Eriti CanalSur/CanalFiesta teevad laheda tunde. Kuulda saab neid siin
PS Joon yhte väga head hispaania veini ja söön sealt kaasa toodud jamon`i ja juustu. Ning mõtlen ilusaid mõtteid. Salud! :)

Reaalsus

Väga vaevaliselt läheb ikka see reaalsesse ellu tagasi tulemine...tööl olen tõeline flegma ja täiega nagu mingis teises maailmas. Püüan küll asjalikku nägu teha, kuid kõik võtab mailma palju aega ja keskendumisvõimet nagu polekski...
Ka Ott Martenil lasteaias käimisega tagasilöök. Jälle on igal hommikul südantlõhestav nutt, kuidas ei taha lasteaeda, tahan emmega olla, tahan Tarifale...õnneks on olemas söögitädi Malle, kes siis võtab OMi sülle, laulab ja tegeleb temaga. Ta on tõepoolest super! OM-i lemmik on ta ka
Olen mõelnud nende emade peale, kes viivad lapse lasteaeda ja siis lähevad ise koju tagasi. Lihtsalt olema. Mina nii ei suudaks. Õnneks ei ole mul ükski hommik kaua võimalik põdeda, sest töö asjad tulevad lihtsalt mühinal peale.
Vahvaid asju on loomulikult ka. Peamiselt needki mugudi seotud Ott Marteniga. Ta räägib lausa iga päevaga üha rohkem ja lahedamalt. Püüab erinevaid väljendeid kasutada. Kuulab mida televiisorist räägitkase ja siis tuleb räägib mulle edasi jne. Oma tohutu musikaalsusega suudab mind samuti jätkuvalt üllatada...kust ta selle küll saanud on?:)

Pildid

Lõpuks sain mahti panna üles juunikuise Tarifa reisi pildid ja mõned pildid OM-i sünnipäevast. Monika käest peaksin ka veel sünnipäevapilte küsima. Samuti Krisse käest Tarifa pilte. Kuid midagi vähemalt olemas. Näeb neid siit
Sellele korral ma Tarifal eriti pilte ei teinud - fotokas streikis vahepeal ja vbl ongi nii hea. Et seda ilusamad on mälupildid:) Mõned pildid siiski on ja loodan needki peagi üles panna.

Päikesepai

Ma ei tea, kuidas magama sain-jäin. Ärgates paistis aga päike. Ja täitsa päris päike! Õues!Seejärel sain Kristiinaga kokku. Tal oli poja kusagil sünnipäeval nii, et kaks ema kohtusid ja täiesti ilma lasteta! :) Muljetasime Tarifast ja sealt koju jõudmisest. Hea ja armas oli teda näha ja rääkida. Uskumatu. Tunneme-teame nii vähe, kuid samas tundub, nagu oleksime kogu elu teadnud. Ott Marten rääkis ka alles eile Angusest. Loodan, et peagi saavad väikesed sõbrad taas kokku. Kuna omavanust õde-venda OMil pole, siis oluline, et on vähemalt omavanuseid sõpru-kaaslasi. Et ta poleks ühel hetkel lihtsalt üks väike vanainimene:)
PS Kui meel nukraks läheb, panen paikäe vastu põske. Ja siis on jälle hea! Nii vähe õnneks vaja või vastupidi...nii palju...:) Pai!

Carlos III

Ära tõin! Carlos III brändy. Kusjuures lahtise pudeli. Aga kuidagi ei raatsinud seda ei korraga ära juua ega Tarifale jätta. Valasin endale nüüd väikese tilga. Väikese sellepärast, et olen niigi täiesti ärakukkumas. Sain öösel ainult 2 h magada, siis tegin ennastületavaid pingutusi, et 1 h ja 20 min Tarifalt Malaga lennujaama sõita. Ja päev Barcelonas oli täielik katastroof. No pidin ma hakkama linnapeale ronima - oleks võinud ennast koos OM-iga kusagile muru peale kerra tõmmata. Aga ei. Ja veel rongiga! Loomulikult olen ennegi Barcelonas käinud, kuid siis ei olnud mul OM-i ja seega ei teadnud ma midagi kõrgetest rongiastmetest ja sellest, milline tühjus haigutab astmete ja perrooni vahel:) Vankriga metroos liikumine oli tõeline katsumus. Ühel hetkel pani OM mugudi mõnusalt silmad kinni ja magas täiega. See tähendas aga seda, et terve lennu Barcelonast Tallinnasse tahtis ta suhelda ja nihverdada ja edasi-tagasi kõõluda ja noh, loomulik, et üks 2-aastane laps ei istu 4 h lennukis käed põlvedel. Kuid seekord oleks võinud!:)
Praegu aga täiesti arusaamatu segadus hinges. Ma ei taha siin olla!!!! Ja kuigi Carlos III mind siit tegelikult ju ära ei vii, siis ehk aitab vähemalt mõelda häid ja ilusaid mõtteid.

Täiskuu

No tõesti, isegi selle kuu on Ta minu kiusamiseks sinna üles riputanud. See keegi, kes kõiki neid asju siin korraldab. Näinud ma Teda pole, kuid tema juhtimisele olen seni vastuvaidlemata allunud. Sest mis siin ikka punnida, kui keegi Sinu eest korraldab nii, et on lihtsalt hea. Ja arvan, et tegelt ongi igatahes lahedam olla kasvõi üks nädal Kotkas kui aasta läbi Kana...:)
Tegelt mugudi kurptus hinges. Esiteks sellepärast, et täna viimane õhtu siin ja kahju lahkuda. Ma ei saa aru, kuhu küll see aeg nii kiiresti siin kadus?! Ott Martenile proovisin päeval korra öelda, et homme hommikul läheme lennuki peale ja koju tagasi, kuid see pani täiega ulguma - ei taha, tahan Tarifa koju, emmeee, lähme Tarifa koju, lähme mere äärde...rohkem ma seda teemat temaga puudutanud ei ole.
Teiseks on mailmaraske lihtsalt hetkega nagu mingist nupust ennast välja lülitada. Tundub, et osade inimeste puhul see igati ok, et vajutavad lihtsalt nuppu ja ongi teine elu. Ja mitte ainult ise ei vajuta seda nuppu, vaid selle tulemusel tuleb iseenesest mõistetavalt ka teistel elu vahetada/nuppu vajutada. Oh, a vbl see ongi see, mida selles elus õppima pean. :) Igatahes kõikide nukrate mõtete peletamiseks joome Kairiga sadama juures wifi-baaris mojitot. Ja boonusena on minu lemmik baarmen täna tööl - pole teda selle kahe nädala jooksul kordagi siin näinud.
PS Kuu paistesesse õue ei saa tagasi minna, siis sõidab katus täiega ära. Nii istumegi siin! Kallistused läbi särava täiskuuöö!

PS PS Tundub, et kõik minus polegi üldse veel kadunud:) Igatahes lubasin hetk tagasi mu lemmik baarmenile kirjutada. Ja OM tema vaieldamatu lemmik, kugi njah, suht raske leida inimest, keda ta ei võluks. Õppis just hispaania keeles ytlema, et ta on 2 aastat vana ja et ta nimi on Marten.

Purjelauamees ja trummi-koola-mees

Eilsel meeleolukal õhtupoolikul rääkis Ott Marten, et ta hakkab purjelauaga sõitma, et ta on purjelauamees ja trummi-koola-mees:) See viimane tuli mugudi rummist ja koolast, mida talle loomulikult ei antud, kuid mis üleüldist elevust tekitas. Veel teatas ta, et ta tahab sinist purjelauda ja punast purje. Ja et puri peab olema väike. Kommentaari peale, et kõva mees, teatas ta, et "olengi kõva mees!" :)
Täna ütles ta mulle veel, et tead emme, purjelaud tuleb teha harjaga puhtaks ja nii et ei ole libe! Apua!:)))

PS Eile avastasime, et oleme selle Kuuga juba nii pikalt joonud, et oleme Kuugi peaaegu täis joonud:) Ühtlasi jõudsime järeldusele, et valu ja mõnu kokku on võlu!
Oh, ei jaksa enam naerda ka, täitsa sassis. Kuigi ei mõju...:) Igatahes tervitused sadama juurest wifi-baaris, taustaks laulev Lennon "...all you need is love..." :)

Peal pool pilvi paistab päike

OM ytleb mulle järjekindlalt Kristel. Hakkas mõned päevad tagasi nii ytlema ja nüüd nii ongi. Eriti armsalt kõlab tema suust, et Klistel on kalla. Samas, kui ütlen talle, et OM on kalla punnib ta vastu ja teatab, et ei, emme on! Järjekindlust näitab ta ka muudes asjades, näiteks siis, kui tahab autos emme opa:) Odavalt populaarsuse võitmise on ta ka kiirelt omandanud - ytleb aga kohalikele Hola, que tal? või lahkudes Hasta luego! Ta lihtsalt oskab hinge pugeda. Ja sinna jääda:)
Ma ei tea, mis saab, kui jälle kodus tagasi oleme. Või noh, mis siis ikka saab. Oleme varsti jälle oma töises olekus ja rattas tagasi. Hakkan lõpuks oma 2-toalist krt 3-toaliseks ehitama jne jne Tahaks aga niiväga osata kõike seda siit saadud head enda sees hoida. Et oleks lihtsalt hea. Nii nagu siin ja praegu. Siin on selleks kõik vajalik mugudi olemas - meri, tuul, mäed, päike, äike...ja lained loomulikult. Siit lahkudes jääb aga alles teadmine, et peal pool pilvi paistab päike...ja seda on tegelikult vägagi palju...Tähh!

Vein

Ma võin yhe käe sõrmedel kokku lugeda need päevad, kui olen olnud oma vabal ajal ilma Ott Martenita. Neist viimased kaks on olnud just siin ja praegu. Lahe. Eks ma ikka helistan ja küsin ka, et mis seis neil on. Vastutustunne ja teadmine, et on kohustus, ei jäta ennast kusagile maha. Kuid uskumatult hea on olnud küll. Tänud Kairile, kes OM-i vaatab, et ema saaks veini juua:)
Besos!

Maailmalõpus

Naudime Ott Marteniga mõlemad. Tema seda, et emme on tema päralt ja et on vahvaid temavanuseid sõpru, et on meri ja päike ja tuul ja purjelauad. Mina seda, et saan olla koos Ott Marteniga, et tal on vahvaid sõpru ja et on meri ja päike ja tuul ja purjelauad.
Tegelt on ka õudselt mõnus ja hea. Ei tea, mis päev on või kell. Ei ole plaane - iga päev küll teeme midagi, kuid pole mingit kiirustamist või stressamist. Lihtsalt oleme. Ja lihtsalt on hea. Kohati tundub, et liigagi hea - pärast on raske päris ellu tagasi minna. Tean. Kuid parem natukenegi head, kuid üldsemitte:)
PS OM ütleb Kuu kohta Kuusilp (loe sirp) ja tähed on täpid:))) Eile poes ütles mulle: emme osta endale maasikashampust ja igal hommikul ärgates ütleb, et emme on ilus. Mis sa hing veel tahad!?

Sügise suvine tulek

Täna algas sügis. Selle auks otsustas suvi korraks oma palet näidata. Ilm oli supersoe. Ja päikeseline! Või oligi see hoopis juba sügis ise, kes nii päikeseliselt meid tervitas?! Loomulikult oleks see vahva, kuid tundub liiga hea, et olla tõsi...:)
Igatahes värvilist sügist kõigile! Ise ootame pikkade silmadega juba järgmist nädalat, millal saame aja tagasi keerata ja suve nautida.

PS Ott Marten armastab kõigile rääkida, et ta on kalamees. Et ta hakkab kitarri mängima. Ja et tema emme töötab karupangas -ta nägi Nordea majal jääkaruga reklaami:)))

Dialoog

Mina ja Ott Marten (2 a 2 kuud), hommik:
Mina: Kas Sa tahad minna vankriga lasteaeda?
OM: Ei.
Mina: Autoga?
OM: Ei
Mina: Millega siis?
OM: Tahan Tarifale!

Õhtu:
Mina: Läheme käime poest läbi ja siis läheme koju.
OM: Ei lähme poodi. Lähme lennuki peale. Lähme Tarifale.
Mina: Tarifale läheme ka, kuid pead veel natu-natu lasteaias käima
OM: Oti juba käis natu-natu lasteaias!

Nagu uni käib peale...ma ei oska öelda, kui palju ta oma senistest Tarifal käikudest mäletab (viimati käisime juunis), kuid tundub, nagu see oleks tema arvates maailma kõige parem koht.

PS Khm. Eks tal ole tegelikult õigus! :)

Kõik on uus septembrikuus

Nädal aega ametlikult tööl käidud. Päris kummaline on olla taas korralik:) tööinimene. Või noh, eks ma olen ju tööd teinud ka Ott Marteniga kodus olles...kummaline aga just see, et nüüd ma igal hommikul jällegi lähen tööle ja igal õhtul tulen töölt. Ja et mul on oma tööarvuti ja töölaud. Ott Martenile see kõik eriti muidugi ei meeldi või õigemini ei meeldi talle see, et peab nüüd igal hommikul kindlaks kellaajaks lasteaeda minema. Lisaks on ka lasteaed uus - ja väga raskelt läheb see harjumine tal seal. Püüan pidevalt selgitada, miks on hea ja vahva lasteaias käia ja et emme peab tööl käima jne jne Selle viimase peale teatas ta aga mulle, et emme ei lähe tööle!:) Oh, loodan väga, et mõne aja pärast see siiski kõik laabub ja pole nii kohutav see hommikune kodust lahkumine. Lihtsalt nii raske on, kui ta pisarad voolamas nutab ja anub, et tahab veel natu-natu kodus olla või natu-natu emme opas olla...
Reedel küsisin temalt, et kas ta lasteaias sööb ka. OM vastas, et sööb küll. Uurisin siis, et mis toitu ta sööb. "Aua toitu!" vastas Ott Marten. Heh:)
Täna autoga sõitma minnes küsis ta, et kuhu me sõidame. Ei jõudnud veel midagi vastata, kui ta vastas ise: "Sõidame Tarifale!" :)))
Nüüd õhtul käis võttis ise külmkapist piimapaki ja valas endale piima kruusi. Vaata ja imesta. Ta ikka tõesti nii suur juba! Armas.

Tõeline mees!

Täna oli Ott Marten päris nutune, kui ta pärast lasteaiapäeva veel Virje juurde viisin, et ise Laulukarusselli salvestusele kimada. Pisarsilmi palus, et tahab emme opa ja natu-natu koju minna! Mis seal salata, mul oli nutumaik kurgus. Ja nii kurb tunne...Tegin kõik minust oleneva, et võimalikult ruttu talle järgi minna. Autosse istudes rääkisin, et emme armstab Ott Martenit. Ja armastab kogu aeg, ka siis kui me koos ei ole. Et kui Ott Marten on lasteaias või tädi Virje juures või kus iganes. Ott Marten kuulas, oli korraks vait ja siis ütles: Sõidame edasi! No mis mul ikka lisada. Tõeline mees!:)

Õhtul kodus oli ta mures, et miks emme kurb on. Ütlesin, et olen lihtsalt natuke väsinud. Mõne hetke pärast jooksis ta toast uuesti kööki: Emme, ma tegin sulle sünnipäeva! Ja ulatas mulle legoklotsidest tehtud torni!

Magama minnes rääkis ta jällegi, et teletups Po armastab Lotet. Ja Lote armastab Po-d. Ja et karikakar teeb ei armasta, ei armasta....
OM-ile head ööd musi andes, pidin otseloomulikult andma musi ka Po-le, Lotele ja Kanada Jänesele. Heh!:)

Praegu ta juba mõnda aega unemaal. Nohiseb vaikselt. Nii suureks juba saanud...
Armastan!

Sellisel ööl nagu täna

Sellisel ööl, nagu täna, ollakse õues, istutakse tugevalt teineteise kaisus. Lihtsalt. Vaikides.
Kuulatakse laineid. Ja teineteise hingamist.
Sellisel ööl ei mindagi tuppa. Ollakse öö läbi õues. Lageda taeva all.
Ja ärgatakse hommikul ookeani ääres, ookeani müha saatel.
Või noh, meie tingimustes, lihtsalt mere ääres:)

Nii soe on. Super! Ja lisaks veel ka täiskuu!!! Selline rahutus hinges. Ja igatsus. Hea ja ilusa järele. Igasugu jama on niigi nii palju olnud. Tahaks tõepoolest, et oleks lihtsalt hea.

Joon maasikatsampust. Arvutis mängib Canal Fiesta. Poja magab. Ja tegelikult ongi ju lihtsalt hea...

Uhh!

Neil on õigus, kes ütlevad, et kõik pingelised olukorrad ja ka kõige raskemad päevad saavad läbi! Et tuleb õhtu ja hommik. Ja on uus päev.
Täna oli küll vahepeal tunne, et lihtsalt istuks maha ja nutaks valju häälega, sest kõik kiskus viltu. Samas aga tead, et pole aega isegi nutta, sest lihtsalt aeg läheb ja sa pead asjad tehtud jõudma. Vahepeal oli lisaks tunne, et kui midagi peab untsu minema, siis ta ka läheb, kama kaks, kui palju ma pingutan...Kuid uhh...läbi sai see päev. Ja kõik asjad said tehtud. Täiesti uskumatu! Õhtune intervjuu Tättega tõi lisaks veel täiesti omamoodi tunde. Hästi armas oli see kõik. Näha saab seda järgmisel pühapäeval, 24. augustil Kanal 11-s. Kontserdil KUMUs olin koos Ott Marteniga. Ta ütles juba eile õhtul lasteaiast tulles, et ta ei taha koju, tahab kontserdile:) Täna siis oli tal see võimalus. Koju jõudes, pesi ta aga kraanikausist mustad nõud ära - taldriku ja teekannu ja kahvlid ja minu kohvitassi. Olin täiega üllatanud kui vaatama läksin, et mis ta seal teeb. Tema aga teatas, et Oti aitab emmet! Heh, ta ikka üks uskumatu väikemees!

Numeroloogiline tuulereede

Meedia oli juba ette elevust täis, et kas, miks, kus ja kuidas 08.08.08 abiellutakse. Meiegi käisime Ott Marteniga ühel laulatusel - Õnnela ja Matti laulatusel Jõelähtme kirikus. Lihtne ja armas oli. Tõeliselt hea meel. Kogu kirik oli õnnelikke inimesi täis. Seal seistes tekkis tunne, et elu on ikkagi muinasjutt!
Pole õrna aimugi, kui heaks kõik reedel abiellunud, seda päeva pidasid, kuid vähemalt merd ja tuult armastavatele inimestele oli see tõeline pidupäev! Lahe. Ka Ott Marten oli vaatamata oma tulisele ei- ja ise- faasile sel korral minuga ühte meelt. Kaihvisime täiega!
Ja ei tea, kas sellest mõnusast tuulest või millestki muust, kuid laupäeva hommikul ärgates, teatas Ott Marten, et lähme nüüd Paaniasse (loe: Hispaaniasse). Võttis oma väikese padja, teletups Po, pani kummikud paljaste jalgade otsa ja kamandas mind voodist püsti. "Lähme lennuki päälle, lähme Paaniasse!":)

Vanakoolimees

Ott Marten ütleb järjekindlalt oma vanuseks "kats", istub "päälle" ja räägib, et "tulivad" või "läksivad" Nagu üks tõeline vanakoolimees:) Lisaks armastab ta täislausega vastamist. Ning küsib iga asja kohta: "Mis see on?" Kui vastusega rahule jääb siis teatab: "Aa, selge!" Mõnusalt muigama paneb, kui küsimusele, kas sa tahad, vastab täie tõsidusega: "Ei , Oti ei soovi praegu"
Lisaks hispaaniakeelsele nö Triinu-Mari laulule on viimaste päevade lemmikuks lastelaul "Minu isa on kapten suure laeva peal..." Ning kodus olemine muutub talle üha olulisemaks. Kui teeme näiteks mingi väljasõidu, siis hakkab ta õhtu saabudes rääkima, et lähme koju! Ja kui ta seda ikka oma heleda hääle ja siira olemisega kogu südamest palub, siis mis mul üle jääb...10-ne aasta pärast ta vaevalt mulle väga sellist juttu enam räägib!:)
PS Tähh Katile ja ta vanematele suurepärase nädalavahetuse eest. Eemal kõigist töistest tegemistest, internetist ja arvutist.

Ootamatu kohtumine

Nägin täna öösel oma isa unes.
Või õigem oleks öelda, et kohtusin temaga. Sest see kõik oli nagu päris. Tema olek, ilme, silmad. Käed, mis mind kallistasid. Kükitasin tema ees, hoidsin kätest kinni ja vaatasin ta naervaid silmi.

Ärgates oli hea ja valus üheaegselt. Hea, sest see kohtumine oli mailmahea.
Ja valus, sest see kestis ainult hetke...
Nagu ka päriselus heade asjadega tihti on.
Miks ometi?
Igatahes raputas see kohtumine mind täiega. Nagu ka üks teine hiljutine kohtumine.

Kui mu isa elaks, siis oleksid väga paljud asjad hoopis teisiti...
Praegu pole aga muud, kui oodata uut kohtumist.
Või noh, tegelikult on ta ju kogu aeg koos minuga...

Kodus tagasi

Viljandist selleks korraks jällegi tagasi. Öine sõit oli raske - päris mitmel korral, kui silm kinni vajuma hakkas, hoidsid inglid autot teel. Tean, et nii ei tohi sõita, kuid tahtmine koju jõuda ja hommikul oma kodus ärgata oli lihtsalt niiiii suur. Hommikul ütles Ott Marten läbi une, et tahab veel natu-natu kodus olla:) Kui aga voodist välja ronis ja elutuppa läks, siis tegi tõelist rõõmutantsu hüüdes: kodus, kodus, emme-oti on kodus!
Mis muidugi ei tähenda, et Viljandis poleks hea ja vahva olnud. Nagu ikka, oli folgil palju suurepäraseid esinejaid. Minu enda lemmikute hulka kuulusid Paco Serrano, Fernando Stern ja Bruce Molsky. Kodumaisteist muusikutest aga ans Gjangsta. Samuti oli laupäevaöine laulmine koos Triimuga Tegelaste terrassil super. Ning Eeriku ja Monsaga ringituiamine.
Kõige olulisem on aga see, et hingel on hea. Üle pika aja saatsin taas napsuse peaga sõnumeid. Loodan, et saan andeks.
PS Riputan Kuu kõrvale klaasi calvadosiga. Et oleks lihtsalt hea!:)

Lihtsalt hea

Öösel Viljandi järves koos partidega Kuu suunas ujuda - mis sa hing veel oskad tahta?!
Niiea! :)
Ma pole väga pikka aega seda tõesti nii südamest öelnud.
Hea tunne. Lihtsalt hea.
Ott Marten on samuti vähemalt seni superhästi vastu pidanud. Tõeline folgilaps - juba kolmas festival. Esimest korda oli ta siin 1-kuusena. Nüüd juba suur mees. Tegija.
Tahaks selle uskumatu hetketunde salvestada, nii et see alles jääks. Et saaks ka hiljem võtta ja sellest sära ammutada. Ehk õnnestub!

Iga heategu saab karistatud?

Loodan, et siiski mitte. Kuigi teisipäeva õhtul oli korraks selline tunne küll. Tahtsin nimelt Piritalt linna poole sõites vöötraja ees seisvat jalakäijat üle tee lasta, pidurdasin...ja põmm. Auto paiskas hüppega edasi, poja nuttis, tundus kummaline, et miks me liigume kui mul jalg piduripedaalil...pea käis rooli suunas ja siis laksti vastu peatuge...
Edasi tuli juba iiveldus, peavalu, tunne, et ei ole õhku ja ei saa hingata...mees tagant Mersust, kes muudkui korrutas, kuidas tal päikeseprillid eest kukkusid...kiirabi. Kuna valu kaelas, kuklas ja peas oli tugev pandi mulle kaelatugi - kuulsin, kuidas Anna-Kaisa seletas Ott Martenile, et vaata kui vahva asja emme saab:) Kõige raskem oli hetk, kui mind tõsteti kiirabi autosse ja Ott Marten autosse nutma jäi - hiljem kuulsin, et nutt oli kohe otsa saanud, kui Anna-Kaisa talle rääkis, et emme saab vi-u-vi-u autoga sõita. Heh:) Haigla jälgimispalat oli tõeliselt koloriitseid tegelasi täis: sain kuulda detailse loo ühe naisterahva kõhupuhitusest, et kuidas täpselt ta kõht muudkui paisus ja paisus ja see kõik ei olnud seotud üldsegi tema hetkemurega, sest sel hetkel valutas tal hoopis jalg. Ja mõne aja pärast nõudis ta üldsegi, et ta nüüd läheb koju ära...samas kuuslin arsti kõrgendatud häälega ühelt vanainimeselt küsimas, et kas see valutab teil jaanuari kuust saadik - mul oli korraks seepeale segadus, et appi, mis kuu meil praegu on...:) ja iga natukese aja tagant hüüdis üks valudes vaevlev vene noormees oma emakeeles oma ema ja isa ja erinevaid vandesõnu...Tundus, nagu oleksin mingis filmis. Õnneks ei leidnud kompuuter minu peast traumaga seotud märke ja mind lasti mõne tunni pärast koju.
Mõtlema pani see kõik aga vägagi. Rumal tegelt, et selliseid asju selleks vaja, et mõtleks.
Eile oli tõeline öösärgipäev. Olime pojaga mõlemad kodus ja tegime ainult mõnusaid asju. Ka täna magasime mõelmad pikalt. Autoga paras jama ja selle üleskolkimine võtab vähemalt nädala. Ja kui vahepeal juba tunduski, et töö hakkab mind enda alla matma, siis praegu tean kindlalt, et kõige rohkem tahan ma olla koos Ott Marteniga ja teha nii, et oleks hea. Meil mõlemal.
Tähh Triimule ja A-Kle. Ja ka teistele sõpradele. Lihtsalt. Selle eest, et olemas olete!
Elu on lill!

Tln-Haapsalu-Pärnu-Viljandi-Leigo-Viljandi-Tln

Ja seda kõike suht lühikese aja jooksul. Tõelised ringirallijad. Eile koju jõudes oli ainus soov, et saaks magama. Sest loomulikult tuli Haapsalus võtta, mis võtta annab sh vaadata üle Aafrika ja varajastel hommikutundidel tantsida Topul U2 saatel näoga tõusva päikese poole. Kõik järgnevad päevad olid vägagi töised, kuid nõudsid sellevõrra veelgi suuremat jõupingutust...
Ott Marten on taas medalit väärt. Ta ikka nii super!

Pärnu

Sõitsime koos Ott Marteniga Pärnusse. Pärnu suve avamisele. Võttele. Õhtul viisin vahepeal OM-i Haapsallu ema juurde ja kimasin siia tagasi.
Esimest korda kahe aasta jooksul on OM öösel ilma minuta. Naljakas tunne. Praegu enam ei taha helistada ka nii et loodan, et neil seal kõik ikka hästi. Heh, ma ikka tõeline kanaema:)
Siin aga lahe. Vaatame jalkat. Koos Tallinna lv omadega.
PS Venemaa võitis, uskumatu aga tõsi!

2-aastane mees

See kõik oleks olnud nagu just äsja. Sama magamistuba. Ootus. Isegi ärevust on veidi hinges. Seekord küll aga lihtsalt ootusärevus homse ees, sooviga teha see Ott Martenile rõõmsaks ja säravaks. Selliseks nagu ühele päikesepoisile kohane!
2-aastat oleme me teineteise elus olnud, teineteist püüdnud tundma õppida, piire kombanud ja oma jonni ajanud. Laulnud, mänginud, kallistanud, nutnud jne
See oli vist minu elu kõige egoistlikum otsus. Vähemalt seni. Ja kahetseda pole midagi. Sest on lihtsalt hea.
Ookean on sinine. Sol es amarillo. One life!

Siin ta nüüd magab. Nohisedes. Vahepeal laulab läbi une:)
Palju õnne Sulle!
Armastan!

Tarifa uni

Raske uskuda, et kõik see, mis praegu minu sees ja ümber toimub, on päriselt. Tunne on selline, nagu kõnniks unes või mingis ebareaalses maailmas. Täna olen küll jätkuvalt veel töölainel olnud, kuid see on köömes kõige selle kõrval, et olen mailma ääre peal. Et on soe. Ja kõik on hästi.
Ott Marten kutsub apartementot, kus elame, Tarifa koduks. Veel on ta mitu korda ütelnud selle kohta vahva kodu (mida see täiesti ookeani ääres asuv korter ka tõepoolest on). Lahe on vaadata, kuidas OM käib ringi ja rõõmustab. Eks ta tunnetab ja näeb ka seda, et mina õnnelik. Siin lihtsalt ei saa teisiti.
Nädal aega (mille ma lihtsalt võtsin, kuigi tegelikult poleks saanud ega tohtinud) läheb nii kiiresti ja on väga lühike aeg. Samas tundsin, et PEAN ära saama. Ja mitte lihtsalt ära, vaid siia. Siin tunnen, kuis olen elus! Ja on lihtsalt hea.
Lähen nüüd "koju" terrassile veini ja krevette nautima ja vaatama, kuidas päike Aafrikasse magama läheb!
Armastan!

Tulekahju

Olin nagu kuu pealt kukkunud, kui keset esmaspäevast päeva prõmmimise peale ukse avasin ja võõras noormees ukse taga seisis. Või õigemini, hetkeks peatus hüüdes mulle: minge välja, maja põleb! Ja tormas üles korrusele uste peale prõmmima.

Prrr....seisin seal hetke nagu oimetu...siis hakkas mingi asi minus tööle. Haarasin passid, arvuti, rahakoti ja jaki ning jooksin välja. Selgus, et põleb esialgu siiski naabermaja, mis otsapidi meie maja küljes. Lisaks selgus, et minu auto oli pargitud vastu lõõmavat tuleseina. Sekunditki mõtlemata liikusin auto poole, nägu kuumuse eest kätega varjates. Kõik oli tuline. Tundus, nagu oleksin mingis action-filmis. Autosse saades kimasin sellega eemale muru peale. Samal ajal altnaabritele helistades, kelle auto ka näoga leekide poole oli. Autost väljudes nägin, et naabritüdruk ei saa oma kodu uksest välja, kuna leegid seda kuumutanud. Algas operatsioon "aken". Peagi jõudis ka tüdruku isa kohale.

Kohal olid ka kolm tuletõrje autot. Saabus politsei. Tuli tegi aga oma tööd...naabermaja põles nagu säraküünal. Tuul aitas samuti kaasa. Õnneks ei jõudnud leegid täitsa meie majani.

Noormees, kes mu uksele koputas, seadis ennast minekule. Küsisin, kas ta ei olegi kuidagi päästemeeskonnaga seotud? Selgus, et ta oli juhuslik möödasõitja. Lihtsalt sõitis mööda ja nägi, et maja põleb, pidas auto kinni, et tulla majja inimestele ütlema. Uskumatu! Ma võin arvata, et sellel kellaajal sõitis meie majast vähemalt 10 autot mööda...ja ma ei tea, kui kaua ma oleksin toas istunud või mis näiteks mu autost oleks saanud, kui ta poleks tulnud... Lihtsalt tänust jääb väheks...Austan. Hindan. Pean lugu. Kogu südamest.
Respekt!

Tundetus

Seda kõike on olnud lihtsalt liiga palju.....

Tuuleilm ja palavikumees

Neljapäeval jäi Ott Marten palavikku. Reedel, kui mul tekkis võimalus korraks poodi minna, selgus, et õues mailmalahe tuul. Võitlesin endaga, et minna siiski poodi mitte mere äärde. Täna oli ka mõnusalt tuuline. Kuna täna OM-il enam palavikku polnud, otsustasime Haapsallu sõita. Enne koju jõudmist käisime Rohukülast läbi. Leidsin üles teeotsa, kus ükskord ööpimeduses ühe kivi otsa sõitsin - sama kivi oli jätkuvalt alles ja täiesti sama koha peal:))) Hea ja rahulik oli seal. Vaatasime merd ja päikest ja laevu. Kui tagasi auto juurde läksime ütles OM kõigile neile head aega: tadaa laevad, tadaa päike, tadaa meri, tadaa tuul.
Armas :)

Emal on nii palju parem, et tänase ja homse öö saab lausa kodus magada. Esmaspäeva hommikul viin ta Mustamäe haiglasse. Eks siis näis, mida talle seal räägitakse või kui kaua seal hoitakse.

Triinu-Marilt sain lõpuks plaadi, mida eelmisel sügisel Tarifal kuulasime. Kahjuks või õnneks ma seda oma autos kuulata ei saa nii et pean ootama, kuni taas kodus olen.

Ootamatused

Põdra maja; Rongisõit; Juba linnukesed; Kiisu läks kõndima; Palju õnne; Mõmm-Mõmm; Kükita-kükita - loomulikult ei oska Ott Marten neid täispikkuses, kuid igast laulust mingit osa. Ja täiesti õige viisiga. Kohati küll moonutatud sõnadega - nii nagu ta kuulnud on. Ja ka rongi rattad teevad tema esituses lattattaa ja lattattaa:)
See kõik aga mailmaarmas ja ootamatu.

Ootamatu oli ka tänane telefonikõne õelt ja teadmine, et ema on haigla intensiivis. Olen igati tänulik Triinu-Marile, kes on aidanud ja toeks olnud. Lohutanud. Aga ikkagi pisarad voolavad...Olen varsti juba nagu väike hiinlane, silmad pilukil. Ott Marten püüdis ka mind lohutada - tõi mulle maasika ja puges sülle. Raske oli talle seletada, miks ta ei saa oma mammale helistada...

Positiivsed emotsioonid

Ei mäleta, millal viimati nii pikalt järjest üleval olin - 39 h!!! Samuti ei mäleta, et oleks seejuures tulnud tahtmine kell 9 hommikul Pärnus hommikusöögi kõrvale konjakit juua:)
Neljapäeva öösel käisime Eerikuga Riias meie Armeenia avastajatel vastas. Ja nii see läks. Tuju oli hea, ilm oli ilus, sõbrad ümberringi - mis Sa hing veel tahad!
See, et Anna-Kaisa oma isa Armeenias üles leidis, tundub uskumatu, aga armas. Seda tunnet, mis nii teda kui ta isa jt sugulasi valdas ei oska ettekujutadagi. Ühtepidi oled rõõmus ja teisalt on Su senine maailm täiega segi löödud. Senise 4 sugulase asemel saad äkki tuttavaks terve hulga uute sugulastega sh vanaisa ja vanaema, onutütar, vendadest ja õest rääkimata.
Ja seda kõike tuli ju meil nüüd tähistada!!!:)
Õnneks on Ott Marten tõepoolest selline, kes saab aru, kui emme puhata tahab ja magab ise siis samuti pikalt. Nii me täna hommikul mõlemad koos põõnasime. Imetlen teda iga päev. Nii nutikas ja vahva on ta lihtsalt. Ja armas! Viimati üllatas ta mind sõnaga surfama - ta ütleb küll nurfama, kuid sellgipoolest. Olen kindel, et kui ma ise 1 aasta ja 10 kuud vana olin, polnud ma sellist sõna kunagi kuulnudki, rääkimata sellest, et oleks osanud vaadata pilti ja öelda,et onu surfab...prrr! Imetlusväärne oli ka vaatepilt, mille osaks sain täna päeval WC-sse astudes - Ott Martenil olid paljaste jalgade otsas kummikud, käes WC poti hari, poti kaas üleval ja ta pesi potti. Ise säras rõõmus ja ütles: Oti tubli!

Vannipart

Ott Marten räägib uskumatult palju ja vahvalt. Eile ütles, et on vannipart. Selle kinnituseks kooris kõik riided seljast ära ja nõudis, et teda vanni pandaks. Ja päris raske oli talle selgeks teha, et kõigepealt läheme õue ja siis õhtul vanni. Seda enam, et tegelikult puudus mul igasugune põhjendus, miks päeva ajal ei võiks vanni minna :)
Minu suureks üllatuseks loeb Ott Marten numbreid ühest kümneni. Nr üheksat ta aga ei tunnista, selle asemel ütleb samuti kümme. Nii et: 7,8,10 ja 10 Lahe on ka see, kui ta telefoniga rääkides teatab, et kell palju - eks ta kuuleb seda minu käest ju kogu aeg, et hakkame minema, kell on palju:) Meelis õpetas talle eile õhtul ütlema sõnapaari "ilus beibe". Ja ta ütlebki!:)
Kui kellelegi lilli viia, siis ta teab, et tuleb öelda: Õnne! Kui Kuud taevas ei ole, siis ta ütleb, et Kuu tudib. Kui aga Kuu on, siis tavaliselt autost tuppa tulles, ta lehvitab Kuu poole ja ütleb: tadaa Kuu! :) Laulab ja tantsib ta ka vahvalt. Pean oma diktofoni korda laskma teha - saaksin neid laulmisi lindistada. "Kükita tants" tal üks peamiseid - selged on kükita, kallista, plaksuta, patsuta, kummarda sõnad ja tegevused. Õhtul magama minnes aga annab mulle musi ja ytleb: emme musi-kalli! Niuts:)

Laurie Andersson

Neljapäeval käisin Riias Laurie Anderssoni kontserdil. Juba ainuüksi sõit Riiga oli lahe ja ilm oli superilus. Kontsert ise oli loomulikult ka super. 2 h möödus hetkega.
Istekohtadega kontserdid on minujaoks alati natuke kummalised v a klassikalise muusika omad. Sel kontserdil oli siiski üks noor neiu, kes tahtis ennast muusika saatel välja elada ja tegigi seda. Põhjustades turvameestele sellega pidevat peavalu - vahepeal üritasid nad lausa kahekesi teda toolile istuma suruda. Ühe korra õnnestus neiul peaaegu lava ette tantsima pääseda, kuid sealt toimetati ta kohe kiiresti minema. Kahju. Lauri Anderssoni muusikat kuulates ja alternatiivsust silmas pidades oli minu jaoks imelik pigem see käed põlvedel vagusi istuv mass, kui see tantsijatar.

Telepoiss

Tänase "lahingu" medal läheb minupoolt Ott Martenile. Ta on lihtsalt nii uskumatult mõistlik ja tubli. Hommikul kimasime 9-ks telemajja. Khm, vähemalt mõnda aega arvab Ott Marten nüüd küll, et telemaja on koht, kus lauldakse:)
Ühe koori juures küsiti Ott Marteni poole näidates, et kas tema ongi Telepoiss? :)))
Ühtlasi sai Ott Marten kingituseks väikese mängukoera. Varem on ta koera kohta "aua" ütelnud ja teab, et aua teeb auh-auh. Nüüd aga ütlesin talle, et see on koer. Küsimuse peale, kuidas koer teeb vastas Ott Marten rõõmsalt: Koe(r)-koe(r)! Hihiii, niiii armas! Ja täiesti loogiline, kas pole?! Päeval käisime kodus magamas ja omi toimetusi tegemas ning kuna õepoeg Alari pidi ootamatult kooliga Tartusse sõitma, siis tuli mul Ott Marten endaga ka õhtul telemajja kaasa võtta. Ja just selle eest ma annaks talle kohe mitu kuldset medalit! Sest ta pidas hilisele ajale vaatamata nii vapralt vastu. Saate lõppedes autosse jõudes ümises endale veel paar korda unelauluks: mõmm-mõmm...ja juba ta magaski! Mu väike telepoiss! Armastan Sind. Ja mitte vähe!

Pehmed ja Karvased

Ma ei tea miks või millest, kuid Ott Marten kardab seda saadet. Juba selle tunnusmuusika ehmatab teda. Kõige rohkem kardab ta aga Villu Reiljani. :)
Täitsa uskumatu. Ega me just eriti palju televiisorit vaata, kuid teiste saadete puhul pole sellist reaktsiooni täheldanud. Et hakkab lahinal nutma ja jookseb minu juurde.
Kuigi jah, eile Viimset reliikviat vaadates ta ka osade kohtade peal peitis näo kätesse ja hüüdis api-api või puges minu selja taha ja siis piilus sealt...et mis edasi saab.
On ikka üks naljatilk!

Punase mere piraadid

T2na viimane p2ev Egiptuses, Hurghadas. P2ike pilve taga peidus. Muidu aga k6ik endine. Tolm, tuututavad autod, kassid ja t2navakaupmehed, kes juba eelmalt hyyavad:
Teretere vanakere! O mai gaaden marmelaaden! Jalgpall on parem kui seks! Eesti mees on tantsul6vi jne jne

Kasse hotellis nii palju, et kokku lugeda ei jaksa. Ott Marten 6ppis kassidele ytlema: pane ajama! Heh, kujutan juba ette, kuidas ta seda ka Haapsalus mamma kassidele ytleb v6i AnnaKaisa omadele. Uued s6nad tal veel Yess! ja ByeBye! See nii lahe, kuidas ta k6igile kohalikele lahkudes byebye ytleb ja lehvitab! Okei tal ka yks peamisi s6nu! Ja AnnaKaisat ta enda arvates mitu korda siin rannas n2inud- yks leedu t2di samasuguste tumedate lokkis juustega:) Yhel p2eval n2gi Eerikut ka. H6ikas vahvalt: n22, eegik! :)))

Klaasp6hjaga laeval merel k2ik oli vahva. Sellest meil toredaid pilte. Ja ka Ott Marten k2is koos minuga laevalt meres. Muidu oleme tegelenud lihtsalt olemisega. Eile 6htul hotellitoa terrassil istudes tuli j2llegi tohutut igatsus. Ja mitte koduigatsus, vaid Tarifaigatsus....

Ei taha t66asjadele m6eldagi...tahaks nii, et oleks hea. Lihtsalt hea!

Loosiõnn

Mõni aeg tagasi sain Ülemiste keskusest koos ostutsekiga loosipileti. Kraapisin selle nüüd ära. Võitu muidugi ei olnud. Hoopis tekst: "Seekord võiduta. Järelikult veab armastuses." Selle all kurva näoga pilt ja lause: "Proovi veel!"

No arumaeisaa. Miks ma kurvastama peaksin, kui armastuses veab?! Või mida uuesti proovima?!

PS Vaatasin just, et Tarifale lubab pühapäevaks 22 kraadi sooja. Ja päikest. Kuulasin täna üle pika aja läbi neti ka hispaaniakeelset raadiot. A see tegi olemise ainult hullemaks. Või on see kõik hoopis täiskuust. Või hoopis kõik kokku. Üks suur igatsus.

Nagu Tuhkatriinu ballil

Täna oli võimalus pidutseda. Kuid ei midagi!
Ma lihtsalt tahtsin niiiii väga koju. Lasin ennast algul küll ära rääkida, kuid esimesel võimalusel, kui üksinda tantsuplatsi äärde jäin, kimasin taksot tellima!
Uskumatu. Olles eelnevalt 2 nädalat kodus nelja seina vahel istunud, tundsin täiega, kuidas ma lihtsalt ei kuulu siia. Et ma ei saa pidutseda, kui mu hing ja süda on kusagil mujal....
Mõned päevad tagasi mõtlesin, et peaks täiega ära armuma. Lihtsalt. Saaks hetkega uude ellu ja uude maailma...a see on selline suletud ring, katsu sa armuda, kui kusagil ei käi või kui käid, siis põgened nagu tuhkatriinu peolt...:)
Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad, kes mind välja veavad. Mul on hea meel, et Ott Martenil on ristiema Anna-Kaisa, kes teda on sellistel hetkedel nõus hoidma. Ja mul on mailmahea meel, et ma koju jõudsin!
ARMASTAN!
PS Kui saaks end kusagile mõelda, siis mõtleksin hetkega ennast Euroopa kõige lõunapoolsemasse punkti. Koost Ott Marteniga, loomulikult.

Koduarestis:)

Ott Marten oli haige. Nädal aega jutti. Uhkustasin just mõni aeg tagasi, et ta sügisest saadik vapralt vastu pidanud ja kohe saigi "käe valgeks". Pean tunnistama, et päris raske oli. Eriti minul, kes ma ei olnud haige, kuid olin ikkagi koduarestis. Samas ta ise, vaatamata haige olemisele, nii superarmas. Ühel hommikul ärkas ootamatult must varem, ronis voodist välja, tuli mu pea juurde ja tegi musi. Ning ütles mailmaarmsalt: kalli-kalli! Heh:)
Seoses võttepäevaga Pärnus olles, oli Ott Marten hoidjaga. Muidu oli kõik ok, aga kusagil kella 4-5 paiku oli ta hakanud äkki rääkima, et emmi ja emmi. Õnneks ei tulnud tal siis enam kaua oodata! Pärnus oli aga tore. Selline rahulik. Eriti meeldis muidugi see, et kõik sujus vastavalt graafikule ja saime plaanitud ajal koju tagasi:)
Ja mõtlen kogu aeg, et peaksin kõiki neid uusi ja lustlikke asju, mida Ott Marten õpib-matkib-avastab kirja panema, kuid aeg lihtsalt läheb kogu aeg kusagile ära...isegi siis, kui mitte midagi ei tee. Ikka läheb! Ehk homme....

Kuu ja kohuke

Need kaks sõna kuuluvad Ott Marteni sõnavara hulka juba päris pikalt. Seda teab ta ka, et Kuu on taevas ja kohuke külmkapis:) Viimase nädala jooksul tal aga uskumatult palju sõnu juurde tulnud. Aru saab ta peaaegu kõigest, kuid just neid sõnu, mida ise ütleb. Samuti tegevusi nt annab lilledele (tühjast plastmasskannust) juua, viib sodi kööki prügikasti, paneb musta pesu masinasse, kui telerist või makist tuleb muusika, siis tantsib (ja kui ei tule muusikat, siis laulab ise: kükita-kükita, la-lal-laa; ise samal ajal kükitades ja seejärel keerutades).
Ja ma tõesti ei tea, mis asi on rutiin, millest teised noored emad räägivad. Minu jaoks on sellel sõnal negatiivne alatoon. Ja kui sellest lähtuda, siis minul koos Ott Marteniga ei ole seni rutiini tekkinud. Samas, kui mõelda selle all lihtsalt päevast päeva korduvaid tegevusi, siis neid on loomulikult a la ärkamine, söömine, lõunauinak jne jne Kuid need lihtsalt on ühe päeva osa nii nagu hommikul ärgates pesed hambaid või väljast tuppa tulles võtad saapad jalast. Ei oska ma neid kuidagi rutiiniks pidada või üldse neile eraldi tähelepanu pöörata. Kõige selle eest pean kindlasti ka Ott Martenile endale tänulik olema. Ta lihtsalt ongi selline! Ja temaga pole kunagi igav!

Yasuragi

Käisin esimest korda Yasuragis. See on pikisilmi oodatud jaapanipärane kuumaveevannide kompleks, mille juurde kuuluvad jaapanipärased istumispinkidega küürimiskohad ja meile, kui Põhjamaistele inimestele mõeldes, loomulikult ka saunad.
Pärast põhjalikku pesemist, mis kuulub Yasuragi külastuse juurde, läksin esimesena välibasseini. Terava tuule tõttu ei tundunud seal nii soe, nagu kirjade ja ka termomeetri järgi oleks pidanud olema. Pärast õues olemist tundus vesi mullivannis igati mõnus. Siis aga läksin kõige suuremasse kuumaveevanni....esmalt sai keha sellest kuumast väikese shoki, kuid siis oludega kohanedes....ohhh...lihtsalt super!!! Korraga on Su ümber nii palju kuuma vett. Kogu su keha muutub lõdvaks. Mõte muutub lõdvaks. Lihtsalt oled! Jaapanlased ise ütlevad, et kuumaveevannis (onsenis) tuleb osata piiri pidada. Üks olemine-kord võiks kesta nii kaua, kui loed sajani. Seejärel tuleks vahepeal puhkamistoolis puhata ning siis protseduuri korrata.
Seega istusin ja püüdsin sajani lugeda...kusagil 80 peal läks sassi:) ja siis äkki tundsin, et nüüd peab kiirelt välja saama...külm joogivesi ja puhketool turgutasid olemist kiirelt. Ühtepidi oli see kõik rammestav teisalt aga energiat andev.
Vett ja sooja armastavatele inimestele (khm, nagu mina) on see igatahes superkoht!
Arigato!:)

Lahkudes kustuta valgus!:)

Ott Marten üllatab iga päev millegagi. Ühel päeval talle toidutaldrikut ulatades ütles ta toidu kohta: kaka. Ja hakkas naerma. Loomulikult pidid ta seda siis veel mitu korda järjest ütlema ja naerma. Arvan, et ju ta seda mõned aastad temast vanemalt Mikult kuulnud, sest kuidagi ei usu, et ta ise sellepeale tuli. Võiminesatea. Sööba ta vahvalt ise. Ja joob klaasist-kruusist.
Magamistoas peegeluste ees seistes jutustas pikalt peeglipoisiga. Keeras selga ja vaatas, mida peeglipoiss seepeale teeb. Siis leidis, et peaks ukse eest ära lükkama ja vaatama, kus see peeglipoiss on...heh, päris kurva näoga oli ta, kui avastas, et ukse taga ainult riided.
Täna enne õue minekut mõtlesin, et jätan toas põrandalambi põlema. Enne aga, kui hakkasime uksest välja astuma, paterdas Ott Marten lambi juurde ja kustutas tule ära. Heh, kust ta selle peale tuli. Ju on lihtsalt näinud mind nii tegemas. Kui koju jõudsime, palusin, et ta lambi põlema paneks. Läks ja panigi. Vahva!
Seejärel koristasin põrandalt asju kokku ja ütlesin üsna muuseas, et su hambaari on põrandal, see tuleb vannituppa viia. Ott Marten tuli, võttis hambaharja ning kimas vannituppa. Olin ikka täiega üllatunud!!! Selline tegija väikemees! Vaata ja imesta!
Sõnu ütleb ka üha rohkem. Ja kuulab kogu aeg, mida ma kellegagi räägin. Et siis õigel hetkel näiteks da-daa öelda või (t)sau! :)
ARMASTAN!

Feliz Aňo Nuevo!

Tsampus. Pardipraad. Juustukook.
Tuha-Toomas. Presidendikõne. 12 viinamarja. Saluut. Tsampus. Tinavalamine.
Meri. Kakao. Magav poja. Head-uut-aastat-sms-id. Kodu. Uni.
Nii ta tuligi. Aasta 2008!

Aasta esimene päev oli samuti vägagi mõnus: Sõbrad. Külaskäik. Saun.
Kõike sellises mõnusas ja rahulikus tempos ja täpselt parajas koguses.
Loodetavasti tuleb selline nüüd kogu aasta!:)