Loosiõnn

Mõni aeg tagasi sain Ülemiste keskusest koos ostutsekiga loosipileti. Kraapisin selle nüüd ära. Võitu muidugi ei olnud. Hoopis tekst: "Seekord võiduta. Järelikult veab armastuses." Selle all kurva näoga pilt ja lause: "Proovi veel!"

No arumaeisaa. Miks ma kurvastama peaksin, kui armastuses veab?! Või mida uuesti proovima?!

PS Vaatasin just, et Tarifale lubab pühapäevaks 22 kraadi sooja. Ja päikest. Kuulasin täna üle pika aja läbi neti ka hispaaniakeelset raadiot. A see tegi olemise ainult hullemaks. Või on see kõik hoopis täiskuust. Või hoopis kõik kokku. Üks suur igatsus.

Nagu Tuhkatriinu ballil

Täna oli võimalus pidutseda. Kuid ei midagi!
Ma lihtsalt tahtsin niiiii väga koju. Lasin ennast algul küll ära rääkida, kuid esimesel võimalusel, kui üksinda tantsuplatsi äärde jäin, kimasin taksot tellima!
Uskumatu. Olles eelnevalt 2 nädalat kodus nelja seina vahel istunud, tundsin täiega, kuidas ma lihtsalt ei kuulu siia. Et ma ei saa pidutseda, kui mu hing ja süda on kusagil mujal....
Mõned päevad tagasi mõtlesin, et peaks täiega ära armuma. Lihtsalt. Saaks hetkega uude ellu ja uude maailma...a see on selline suletud ring, katsu sa armuda, kui kusagil ei käi või kui käid, siis põgened nagu tuhkatriinu peolt...:)
Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad, kes mind välja veavad. Mul on hea meel, et Ott Martenil on ristiema Anna-Kaisa, kes teda on sellistel hetkedel nõus hoidma. Ja mul on mailmahea meel, et ma koju jõudsin!
ARMASTAN!
PS Kui saaks end kusagile mõelda, siis mõtleksin hetkega ennast Euroopa kõige lõunapoolsemasse punkti. Koost Ott Marteniga, loomulikult.

Koduarestis:)

Ott Marten oli haige. Nädal aega jutti. Uhkustasin just mõni aeg tagasi, et ta sügisest saadik vapralt vastu pidanud ja kohe saigi "käe valgeks". Pean tunnistama, et päris raske oli. Eriti minul, kes ma ei olnud haige, kuid olin ikkagi koduarestis. Samas ta ise, vaatamata haige olemisele, nii superarmas. Ühel hommikul ärkas ootamatult must varem, ronis voodist välja, tuli mu pea juurde ja tegi musi. Ning ütles mailmaarmsalt: kalli-kalli! Heh:)
Seoses võttepäevaga Pärnus olles, oli Ott Marten hoidjaga. Muidu oli kõik ok, aga kusagil kella 4-5 paiku oli ta hakanud äkki rääkima, et emmi ja emmi. Õnneks ei tulnud tal siis enam kaua oodata! Pärnus oli aga tore. Selline rahulik. Eriti meeldis muidugi see, et kõik sujus vastavalt graafikule ja saime plaanitud ajal koju tagasi:)
Ja mõtlen kogu aeg, et peaksin kõiki neid uusi ja lustlikke asju, mida Ott Marten õpib-matkib-avastab kirja panema, kuid aeg lihtsalt läheb kogu aeg kusagile ära...isegi siis, kui mitte midagi ei tee. Ikka läheb! Ehk homme....

Kuu ja kohuke

Need kaks sõna kuuluvad Ott Marteni sõnavara hulka juba päris pikalt. Seda teab ta ka, et Kuu on taevas ja kohuke külmkapis:) Viimase nädala jooksul tal aga uskumatult palju sõnu juurde tulnud. Aru saab ta peaaegu kõigest, kuid just neid sõnu, mida ise ütleb. Samuti tegevusi nt annab lilledele (tühjast plastmasskannust) juua, viib sodi kööki prügikasti, paneb musta pesu masinasse, kui telerist või makist tuleb muusika, siis tantsib (ja kui ei tule muusikat, siis laulab ise: kükita-kükita, la-lal-laa; ise samal ajal kükitades ja seejärel keerutades).
Ja ma tõesti ei tea, mis asi on rutiin, millest teised noored emad räägivad. Minu jaoks on sellel sõnal negatiivne alatoon. Ja kui sellest lähtuda, siis minul koos Ott Marteniga ei ole seni rutiini tekkinud. Samas, kui mõelda selle all lihtsalt päevast päeva korduvaid tegevusi, siis neid on loomulikult a la ärkamine, söömine, lõunauinak jne jne Kuid need lihtsalt on ühe päeva osa nii nagu hommikul ärgates pesed hambaid või väljast tuppa tulles võtad saapad jalast. Ei oska ma neid kuidagi rutiiniks pidada või üldse neile eraldi tähelepanu pöörata. Kõige selle eest pean kindlasti ka Ott Martenile endale tänulik olema. Ta lihtsalt ongi selline! Ja temaga pole kunagi igav!