Sünnipäev

Tegin endale kingituse: ärkasin pojast varem ja käisin dushi all st mitte lihtsalt ei käinud (niimoodi mailmakiirelt nagu viimase poole aasta jooksul muidu), vaid olin seal kohe pikalt. Täiega. Eiteaisegikuikaua.
Seejärel tegin ennast ilusaks:) jõin ühe cortado ja lugesin ajalehte.
Niiea!
Poja veel magab.
Võiks juba ärkama hakata:)))

Ott Marteni esimesed jõulud

Tõeliselt imeline jõuluaeg. Ja jõuluöö.
Kesköösel Ott Marteniga jõulukirikust tulles oli taevas tähti täis.
Kuu oli juba enne mailmavahva – selline sirge seljaga ja väärikas:)

Nii paljud armsad inimesed, osadega neist pole teab mis ajast kohtunud ega suhelnud, on just nende jõulude ajal ühendust võtnud. Ise üritasime vastu usinad olla. Siit meie jõulutervitus ka neile, kellele see saatmata jäi...

Jõuluööpai.

Jõulupauk

Renaulti mul enam pole. Või noh, tegelikult hetkel veel on, kuid sellele automargile ta väga enam ei sarnane. Vähemalt mitte eest ja küljepealt.
Õnnelik õnnetus.
Mailmatänulik, et ainult auto sodiks.

Advent

Aastal 1989 mängisin 1. advendil Haapsalu Jaani kirikus esimest korda teenistust. Orelil. Üksi. Prrr....Ega see vist midagi ilusat ei olnud.
Nüüd jällegi 1. advent. Jõuluaja algus.
Täna käisime pojaga pilte tegemas. Ja päris raske neid kõige vahvamaid välja valida. Mõned siiski ka siin.

Ilusat advendiööd!
Päkapikke ja jõuluingleid.
Jõuluimesid!

Laineid murdes

Laevad.
Laevaga merel olema.
Laevaga sadamasse jõudma.

Lained.
Lainetest läbi ujuma.
Laineharjale hüppama ja ennast kanda laskma.

Taas ja taas korduvad unedes samad asjad.
Ei näe unes lennukeid, autosid, ronge vm
Näen laineid. Ja laevu.
(Seda lainete unenägu nägin juba vähemalt 10ndat korda)

Ei-ei. Ärgates pole halb tunne. Pigem vastupidi.
Lihtsalt kummaline. Ja väsitav.
Nagu tähendaks midagi...
Ja eks kuni aru ei saa, vaatangi seda kõike uuesti ja uuesti.

Borat

Ei arva või vähemalt seni ei arvanud, et ma mingist tohutult ontlikus perekonnast oleks, kuid tänane kinoskäik oli küll taluvuse piiril. Hea, et kinos pime oli - ei paistnud välja, kuis punastasin. Ja paar kohta olid tõesti liig, mis liig. Vajusin peaaegu pingirea vahele:) Samas oli lustlik ka. Ei saanud aru, miks see film Venemaal keelati. Minu arvates peaks see pigem Ameerikas keelatud olema:)
Kojujõudes meenus esimene reis Rootsi aastal 1987. Sain jätkuvalt päris korralikult punastada. Pole küll mingeid allpool naba nalju, kuid boratlikke seiku selle eest päris mitmeid.
Nt see kuidas oma sugulaste pool tulesid kustutasin, sest mind oli õpetatud toast lahkudes nii tegema. Ja lambikesi oli neil, rootslastele omaselt, tubades mugudi palju...hihihii:) Kuni siis ühel õhtul mu sugulane küsis, et kes neid tulesid kogu aeg kustutab? Minu imestus polnud väike ka kohalikuks a la Rapla suuruse linna toidupoes. Ei saanud aru, miks vorste, juustu, piima jm peab olema nii mitmes eri variandis ja kuhu see kõik pannakse? Kes selle kõik ära sööb? Taaskord vaatasid mu sugulased mind kui mingit veidrikku.
Heh...nüüd kingib meie peaminister USA presidendile Skype telefoni ja tutvustab e-valitsust. Normaalne on, et saad autot mobiilselt parkida, pea igal pool kaardiga maksta ja kui poes pole seda teraleiba, mida just sina eelistad, siis on nurinat kui palju...sest klient on ju kuningas.
Njah...
A igatahes tänud Ott Marteni ristiisale, kelle eestvedamisel see kinoskäik teoks sai. Ja Anna-Kaisale, kes Ott Martenit hoidis.
Tõeliselt kosutav õhtupoolik.

PS Televiisorist Bushi visiidi kokkuvõtvat saadet vaadates ei suutnud tõsiseks jääda:)

Laupäev

Pärast väsitavat ja teguderohket nädalat oli tänane õhtu tõeliselt super. Olime Ott Marteniga kodus. Jutustasime ja naersime. Vaatasime televiisorit. Mängisin üle pika aja kitarri. Mängukaare all hullasime ning raamatut lugesime – ”Ott ja tema veoauto”:) Unelauludki said lauldud. Nüüd ta siin magab. Ja naeratab läbi une. Armas. Ja lihtsalt hea.

KrabattabarK

Käisin vaatamas. Kultuurikatlas. Väga lahe koht. Loodan väga, et neist plaanidest ja soovidest jm mis selle ümber keerlevad saab asja.
KrabattabarK oli ka tore. Vahepeal hakkas veidi igav. Kuidagi palju oli igasugu tsitaate. A võib-olla oli see igavolemine lihtsalt minu sees. Mitte üldsegi etenduses. Ja samas, kes ytleb, et kunst peab huvitav olema:) A ega ma midagi pahasti kyll ei taha öelda. Vahva, et tehakse selliseid asjusid.

Kunstioksjon

Heategevuslik kunstioksjon.
Traagiliselt hukkunud sportlaste laste ja perede toetuseks.
Tänavune oksjon toimub neljapäeval, 30. novembril ja on järjekorras juba seitsmes. Korraldajaks Eesti Sportlaste Ühendus.
Ei teagi mitmendat aastat sellega juba seotud olen. Kuid see on nagu jõul, et tuleb aga jälle igal aastal, samal ajal. Ja hea, et tuleb. Armas ja tänuväärt ettevõtmine.
Hingega tehtud.

Emotsioonide paraad

16. november on nüüdsest Oskari päev. Siis ta sündis. Päev ise tundus mailmapikk. Vaatasin kogu aeg kella. Meenutasin Ott Marteni sündimist. Ootasin sms-i. Ning siis see tuli. Rõõmusõnum. Elasin nii kaasa, et olin pärast täitsa väsinud kohe.

17. november on nüüdsest kahe hea sõbra pulmapäev. Ott Marten tegi neile kaardile oma esimese joonistuse. Õhtul käisime Kolme Õe hotelli restoranis söömas. Armsad on nad. Tunne, et särasin ise ka nende kõrval nagu jõulupuu:)

18. november oli remondipäev. Käisime Ristil tapeeti panemas. Ott Marten loomulikult ka. Ta oli taaskord täiesti super laps. Enne tapeetimist oli aga Kristiina meil külas. Ja hoidis Ott Martenit. Tundub, et nad said teineteisega hästi hakkama. Tänulik.

Täna st nüüdseks juba eile käisime Oskarit vaatamas. Kummaline mõelda, et Ott Marten oli ka nii väike. Sündides tegelikult Oskarist väiksemgi. Nii ruttu läheb see meelest ära...areng on lihtsalt nii kiire...praegu on poja nagu täitsa mees kohe. Eriti Oskariga võrreldes!
Koju jõudes olime jällegi väsinud. Aga õnnelikud!:)

Vikatimees

Inimesi niidetakse justkui vikatiga...

Unes ja/või ilmsi

Vein. Meik. Punane soni. 22.00 Takso. 50 eeku. Vanalinn. Briti poissmehed. Põgenemine. Café latte. Caiperinja. Anna-Kaisa. Caiperinja. Mailmapikk saba Hollywoodi ukse taga. Takso. Kummalised põiktänavad. 49 eeku. SOS-i klubi. Rumm koolaga. ”Saadan tuule, Su juurde, et ta sosistaks salaja...” - Smilers. Heh, kes ma olen? Kus ma olen?:))) Lisalugu. Takso. 48 eeku. Kuku klubi. Disko. Pernot õuna mahlaga. Abba: Mamma-Mia. Issanda loomaaed. Väsinud tiivikud laes. Suitsuhais. Takso. 59 eeku. Kodu. 03.15. Magav poja. Kalli-kalli!
Ilusaid unesid!

PS Selgus, et praegu täiskuu!:)

Põldmarjamuffinid

Küpsetasin muffineid. Põldmarjadega.
Poja magab.
Küünlad põlevad.

Yks vahva ja armas inimene käis ootamatult külas.
Ja tõi nii palju positiivset emotsiooni.
Oli selline, nagu ikka.
Mingismõttes vägagi eriline.
Samas lihtne. Ja pingevaba.
Lubasin Mallorcalt kingituseks toodud traditsioonilist madlilikööri mitte üksinda ära juua. Kuid eks näis. Sõltub, millal jälle tullakse:)

PS Loodan väga, et Saha kabelis ka ilma minuta küünlad pandud. Sinna täna ei jõudnud. Et mitte öelda, et pelgasin seda minekut. Samaaegselt tahtsin ja ei tahtnud ka. Kuid eks millalgi lähen. Sinna ilusasse kohta, kuhu täna õhtul ei jõudnud...Pean veel lihtsalt veidi ennast koguma.

Ilusat hingedeööd!

Kajakate bodypump

No küll nad pingutasid. Kogu pundiga. Vastutuult.
Ja kui mõni neist pääseski natuke edasi, siis viskas tuul hetkepärast edasijõudnu taas viimaseks. Samas nad nagu kaihvisid ka seda kõike.
Nii minagi. Eile õhtul pimedas oli eriti hea. Siis nägi ainult valgeid laineharjasid enda ees. Ja kui oleks kogu hingest röökinud, poleks see laintemühast üle kostnud.
Täna hommikul oli merel ja taeval juba uus nägu, kuigi tuul oli jätkuvalt tugev. Päeval tuli aga üldsegi päike välja. Siis taipasin ka kaamera kaasa võtta. Tegin mustmiljon pilti.
Lainetest.
Kajakatest ka, kes jätkuvalt kangelaslikult oma jõutrenni sooritasid.
Hea oli olla. Seisin. Vaatasin. Kaihvisin.
Raputas täiega. Tükkideks.
Ja tuli sellllline igatsus!
Ei tea, kelle või mille suhtes. Või ei julge teada. A see polegi tähtis. Igatsus on ilus tunne.
Täna olin jällegi varvastest silmini seda täis.
Üleldse oli see kõik vägagi ilus. Ja valus. Ja hea.
Tundsin, kuis olen elus! Ja täiega:)

Optimistike

Eile poes käies jäi silma, et poemüüjad ladusid lihatoodete letis verivorstipakke. Olin juba letist möödas, kuid vaatasin veel tagasi - ei olnud valesti näinud.
Seejärel üritasin mõelda, mis kuupäev ja kuu meil parasjagu on. Sellises rütmis elades, et iga päev on pühapäev, kipub see alatihti ununema:)
Õnneks selgus, et jõul veel ikka kohe homme uksele ei koputa. Täpselt kaks kuud aega.
Ja positiivne on ju see, et pärast jõule tuleb varsti ju jälle jaanipäev!
Heh, parandamatu optimist?!:)

Neli kuud

Ott Marten sai nelja kuuseks.
Tegija mees juba!:)
Tahab aga maailma kaeda
ja tahab, et temaga juttu räägitakse.
Sellist päris juttu, mitte mingit "tutiplutit".

Eks see vist loomulik, et teda imetlen.
Samas on vahva vaadata, kuidas ta oma särava ja kavala naeratusega ka teisi võlub.
Ta lihtsalt oskab seda asja. Oleks nagu kusagil õppinud.
Ja areng on tal tohutu. Iga päev tuleb midagi uut juurde.
Vahva!

PS Sünnipäeva auks otsustas Kuninganna isiklikult Eestisse visiidi teha:)

Narva, mu arm!

Laupäeva hommikul startisime koos Triimu ja Anna-Kaisaga Narva poole. Vihma kallas nagu oa varrest! Kuid kuna olime seda sõitu juba mitu korda plaaninud ja alati oli midagi, mis selle taas edasi lükkas, siis seekord olime vankumatud!
Anna-Kaisale ja Ott Martenile oli see esimene Narvas käik. Ise ei teagi enam täpselt, kui mitmendat korda Narvas olin. Kuid vahvad ja omamoodi armsad on olnud kõik korrad. Oli seegi. Ööbisime hotellis Inger, Pushkini tn 28. Hästi soe ja armas teenindus. Kuna aga hotelli restoran oli pulmaliste poolt reserveeritud, siis õhtust sõime kohas, mis reklaamis ennast kui 100% China...Njah. Ega ma väga midagi rohkemat selle kohta öelda ei tahagi:)))
Täna hommikul tiirutasime veel Narvas ringi. Päris mitmel korral avastasime ennast ootamatult tupiktänavast või kusagilt garaazhide vahelt, kus tänav lihtsalt ilma ühegi märgita või sildita otsa sai. Keerasime aga otsa ringi ja üritasime teistkaudu uuesti sihtpunktini jõuda:)
Tagasiteel käsime Narva-Jõesuus, Sillamäel sh Sillamäe turul, Kuremäe kloostris, Ahtmes, Jõhvis, Aseris ja Kalvi mõisas. Ja siis juba terendaski Tallinn taas meie ees.
Jällegi hakkas vihma sadama. Nagu poleks ära käinudki:)

Üks imelik küsimus:)

Tulin just ühelt kohtumiselt ja vaatasin, et ei jõua nii ruttu koju, et Ott Martenile süüa anda ning otsustasin seega esimesest kohvikust abi paluda. Olin ettenägelikult pudeliga piimasegu igaks juhuks kaasa võtnud. Leti juurde jõudes kuulsin ennast küsimas:
"Vabandage, mul on üks imelik küsimus..." seejärel vakatasin vait, siis puhkesin naerma ja üritasin lause lõpetada:....kas te saaksite selle piima soojaks teha!
Saadi. Väga lahkelt oldi nõus.
Hoopis lahkemalt kui ykskord. Kui oli yks imelik kysimus...:)

Päike, pasta ja hääletussedelid

Väike pildimeenutus sügise algusest.
Tõmbasin alles täna need pildid fotokast ära.
Ilus päev oli.
Soe. Ja päike paistis.
Pärast tegi Henrik mailmahead pastat.
Telerist loeti samal ajal hääletussedeleid.
Ja veega lahjendatud punane vein maitses vägagi:)

Nõrganärviline

Ott Marten jäi haigeks.
Hääl on täiesti ära ja nohu ja köha.
Käisin pühapäeva õhtul temaga Mustamäel lastehaiglas.
Pandi inhalaatori alla st hoidsin seda asjandust, kust õhku (auru) tuli, tema näo ees.
Öeldi, et võib tekkida kõriturse. Ja tavaliselt tekib see vastu ööd.
No ei hakka siin kangelast mängima ja ütlema, et tulin aga rahulikult koju ja keerasin magama.
Pisarad voolasid lahinal, kui haigla uksest välja astusin.
Ja ainult ühe korra võib arvata, kas ma sellel öösel magasin:)

PS Täna juba Ott Marten naeris jällegi. Nii nagu tavaliselt. Praegu nohiseb siin minu kõrval. Käed üle pea. Vahetevahel ainult ohkab raskelt...:)

Luksus

Täna oli kogu Haapsalu veekeskus ainult minu päralt. Tõeline luksus! Terve suur bassein. Uju, kus tahad. Ja mullivann. Ja massaazhitorud jm
Super!
Ujusin esimest korda taas 1 km!!!
Khm, päris läbi võttis.
Kojujõudes olin ujumisest ja saunatamisest nii väsinud, et magasin poja kõrval 2 tundi. Ja seda nii sügavalt, et ei kuulnud isegi kui õde koos oma, eile ühe aastaseks saanud, kaksikutega mind vaatamas käis.

PS Ilm oli täna eriliselt vastik ja külm. Loodan, et ehk veel ikka tuleb veidi soojemat ja päikeselist ilma...kuigi tundub, et seegi praegust aastaaega arvestades siin juba luksus!

Ootamatu igatsus

Hommikul tabas mind uskumatu ärevus-erutusseisund. Süda puperdas sees. Ja igatsus tahtis hinge matta. Kolasin hispaaniakeelses yahoos. Lõpuks istusin arvuti ees ja vaatasin läbi webi kaamera laineid. Mõtlesin, et õhtuks kaob ehk see tunne ära, kuid võta näpust. Tean veelgi kindlamalt, et pean siit ära saama. Kasvõi korraks. Ei tea, kas see seotud sygise saabumisega või millegi muuga. Kuid see tunne on lihtsalt nii tugev. Hakka või kohe asju pakkima:)
PS Tegelikult peaksin mõneks ajaks koos pojaga oma tädi juurde Kanadasse sõitma...kuid kui see reis peaks tõesti ära jääma, siis kimame lõunasse. Ja kui toimub, siis kimame pärast seda lõunasse:)))

Ühe väikese mehe päev

Ärkamine
Hommikud on vahvad. Poja ärkab alati naeratusega! Seejärel ringutab mõnusalt. Ja on nii siiralt rõõmus.
Massaazh
Täna käis poja esimest korda massaazhis. Kuna muud ajad olid kinni, siis tuli leppida hommikul kl 8-se ajaga. No ei olnud lihtne see tõusmine. Õnneks saime koju jõudes edasi magada.
Ujumine
Siiani on Ott Marten ujunud (st lasknud ennast ujutada) 2 korda nädalas ainult imikutele mõeldud basseinis. Järgmisest nädalast saame aga sellisesse basseini, kus ma koos temaga vette lähen. Sukeldumise jätan mugudi jätkuvalt ainult tema etteasteks:)
Võimlemine
2 x nädalas kärutame vankriga Pelgulinna kliinikusse võimlema, et tugevaks saada:) Päris tervet aega poja veel kaasa teha ei suuda. Heh, tundub, et juba ainuüksi mõte kõhuliolemisest väsitab teda:)))
Õues olemine
Sündides võis ta mugudi arvata, et on sattunud päikeselisse kliimavöötmesse. Sooja oli siis ju ligi 30 kraadi. Praegu üritame jätkuvalt võtta päikesest ja ilusast ilmast, mis võtta annab. Kui endale uued rulluisud saan, siis saaks vankri käsipiduri ka ära proovida. Oli see ju üks oluline komponent vankri valikul:)
Söömine
Päeval sööb poja pea iga 3 tunni järel. Öösiti panen tavaliselt kella helisema, et teda sööta. Ise ta ei ärka isegi siis mitte. Sööb läbi une.
Jutustamine
See on mõtlemise kõrval kindlalt üks lemmiktegevusi. Jutustama ja naerma on ta valmis igal ajal, kui ta on ärkvel ja kui ta just oma suurte ja tähtsate mõtetega hõivatud ei ole.
Mõtlemine
Mõtelda on mõnus. Ja vaadelda. Kohati on mul tunne, et ma ei peagi talle midagi seletama või ütlema, sest kogu maailma tarkus on ta silmades.
Vannitamine
See on peaaegu nagu ujumine. Mõnus!
Nutmine
Vähemalt siiani oleme mõlemad ilma suuremate nutmisteta hakkama saanud.
Magamine
Kõige kiiremini tuleb uni autos. Aga ka vankris. Või õhtul minu voodis. Või noh, tegelikult kuulub ka magamine ta lemmiktegevuste hulka:)

Ja siis veel poeskäimised ja kohvitamised ja iganädalane hispaania keele tund või sõidud Haapsallu, Viljandisse, Lihulasse vm. Mõnel päeval ei tee me aga peale magamise, söömise ja omavahelise jututamise üldsegi midagi. Peamine ju, et on lihtsalt hea!

750 m

Viimati käisin basseinis ujumas mai alguses. Siis ujusin, vaatamata suurele kõhule, 1 km. Täna sain jälle basseinivette. Jätsin Ott Marteni ema valvasa pilgu alla koduhoovi magama ja ise kimasin veekeskusesse. Uskumatult hea. Olen jätkuvalt seda meelt, et vees ei saa halbu mõtteid mõelda. Mitte, et ma tahaks neid mõelda, kuid vees polegi see lihtsalt võimalik. Kõik tundub kuidagi helgem ja parem. 750 meetri pealt hakkasin sauna tahtma ja otsustasin välja ronida. No ei tulnud täna kilomeetrit, kuid mis siis ikka. Järgmine kord. Saunas oli ka hea!
Ja pärast seda kõike koju poja juurde jõuda veelgi parem!:)

Isa

Päeva kaheksa aastat tagasi mäletan nagu eilset.
(Hmm....kui aus olla, siis mäletan tegelikult eilset isegi kehvemini.)
Proovisin täna, kas mäletan oma isa häält.
Mäletan. Nii hea!!!
See oli üks mu hirme, kui ta suri, et äkki ununeb...
Korraks tundsin tema hääle taustal isegi tema kallistavaid käsi.
Vähemalt tundus, nagu oleks tundnud.
Olen talle tohutult tänulik. Oskaks ma vaid ise olla selline lapsevanem.
Täna mõtlesin veel ka sellele, kui uskumatult kiiresti ikka aeg läheb. Sellestki juba pea aasta möödas, kui käsime öösel surnuaias. Isa haua juures. Hea oli seal niimoodi pimedas. Vägagi.
Kummalised ikka need elu keerdkäigud.

Ott Marten

Mõned pildid.
Ott Martenist.
Nendel ta ühe kuune.
(Praegu juba peaaegu 3ne).
Pildid tegi Pille-Riin Pregel.
Viljandis.
Juulis 2006.

Onu Rein

Kui ma väike olin elas onu Rein oma perega Viljandis. Ta oli arst. Pikka aega ka Viljandi haigla peaarst. Väiksena meeldis mulle väga onulastega koos olla. Nad olid minust vanemad. Onu Reinu eeskujul tahtsin isegi arstiks saada. Ükskord sellest aga temaga rääkides, ütles ta, et naised ei kõlba arstiks. Ei tea siiani, kas ta tegi nalja või mitte, kuid sellest piisas, et mõttest loobuda. Hakkan siis kirjanikuks, mõtlesin ma.

Poja sünni järgselt intensiivravi palatis askeldades, et perepalatisse kolida, kuulsin ukse taga tuttavat häält. Hmm...oleks nagu onu Reinu hääl...siis kuulsin, kuidas valveõde ütles, et tulge palun 20 min pärast tagasi. Olin selle seiga juba unustanud, kui ootamatult kuulsin koputust perepalati uksele- heh, onu Rein oligi seal. Juuksed hallist valgeks läinud. Lumivalgeks! Ja habe ning vuntsid ees. Samuti lumivalged. Ise oli ta mõnusalt päikesepruun. "Kuulsin Su uudisest ja tulin vaatama," ütles ta. "Noh, õnne siis. Ja olge terved!" Kallistas ja tegi fotokaga pilti. Pojast. "No küll on ilus laps," ütles ta muhedalt. Meie viimasest kohtumisest oli päris palju aega möödas. Ja seega rõõm ning üllatus teda uksel seismas näha veelgi suurem. Ta oli Ott Marteni esimene külaline!

Nädal enne poja ristimist nägin teda Haapsalus koduaias. Kutsusin ristsetele. "Tänud kutsumast, kuid oleme just siis kirikukooriga Soomes," ütles ta. Ja pärast väikest jutuajamist ennast toa poole seades hõikas: "Olge terved! Ja tee pojale pai!"

See jäigi viimaseks, mida talt kuulsin...
Laupäeval sõidame jällegi Ott Marteniga Haapsallu. Ja eks ma kunagi räägin talle onu Reinust. Tema vanaonust. Kes oli arst. Ja elas Viljandis. Kui ma väike olin.

E-riik???

Ei saa aru, miks, kuid vastsündinute emasid ja ka titasid (kuhu emadel oma nii pisikesi lapsi ikka jätta on) jooksutatakse igal võimalikul viisil. Pea igasse kohta peab kohale minema.
1) Perekonnaseisuamet. Seal pannakse lapsele nimi ja saab sünnitunnistuse. Ühtlasi kantakse laps rahvastikuregistrisse. OK, saan aru ja lähen vastuvaidlemata kohale.
2) Haigekassa- laps saab ravikindlustuskaardi ja kantakse haigekassa registrisse. Sõbranna saatis oma lapse kohta digiallkirjaga avalduse, kuid pole sellele seni mingit vastust saanud. Eks peab helistama ja uurima ja vajadusel ikkagi ise kohale minema. Mina sain seal koha peal avaldust täites märkida, et soovin ravikindlustuskaardi saatmist postiga koju ja ei pidanud seega uuesti sinna minema
3) Pensioniamet. Juba haiglas saadud paberil öeldakse uhkelt, et Pensioniametist saab nii vanemapalka kui teisi hüvitisi taotleda interneti teel, kodanikuportaali kaudu. Täitsin kõik vajalikud vormid ära, kuid oh imet: selgus, et lapse sünnitunnistuse pean ise pensioniametisse kohale viima. Ja viia peab olema ema! Uskumatu. Kas ei võiks olla nii, et kui perekonnaseisuametis laps juba registrisse kantakse, siis selle kande põhjal saaks teha elektroonilisel teel kõiki muid taotluste esitamisi? Miks ma pean minema paberil sünnitunnistusega Pensioniametisse ise kohale? Pilti minust seal keegi ei teinud, sõrmejälgi ei võetud vms Lihtsalt oli vaja sünnitunnistusest koopia teha. Milleks? Keda nüüd siis ei usaldata? Kas riik kontrollib ja ei usalda mind või iseennast?
4) Linna sotsiaalosakond- minu puhul Tallinna kesklinna oma, mis asub Pärnu mnt-l Jaani kiriku taga või teisisõnu politsei kõrval. Parkimisvõimaluseks Vabaduse väljaku parkla, kust laps turvahälliga süles/käe otsas parasjagu pikk ja jõudunõudev astumine või juhul, kui on kohta, siis saab parkida ka G.Otsa kooli juures vanalinna parkimistsoonis. Vankriga minek aga veelgi keerulisem, sest maja eest peatrepist ühtegi võimalust vankriga sisenemiseks ei ole (kuulsin hiljem, et kui maja tagant minna, siis pidavat vist lift olema. Vist:)
5) Lasteaedade nimekirjad. Õnneks on lasteaedu ja lastesõimesid, kuhu saab ka elektroonilisel teel avalduse saata ja seeläbi lapse sellesse konkreetsesse lasteaeda järjekorda panna. Kuid paljudesse tuleb siiski ise kohale minna. Ja üldsegi ei saa aru, miks ei võiks olla ühte ühist registrit, kuhu lapse lasteaiakoha või sõimekoha soovist teada annan ja siis hiljem kui konkreetne vajaduse läneb, saaks vaadata, millissesse sõime või lasteaeda ta saab? Olukorras, kus üks laps vähemalt 4-5 lasteaias järjekorras, ongi ju järjekorrad mailmapikad. Ja selgust, kui palju lapsi reaalselt kusagile soovib-saab, ikka pole. Lisaks võib juhtuda, et elan kolme aasta pärast üldsegi Nõmmel või Lasnamäel ja vajan seal lasteaiakohta. Ah, arumaeisaa.

Vähemalt minu jaoks puudub selle jooksutamise juures igasugune loogika. Seda veel eriti, kui mõelda, kui uhked me oma e-riigi üle oleme.
Saan aru, et peab olema võimalus neil asju ajada, kel puudub arvutile ja internetile ligipääs. Kuid teiste puhul võiks ju toimida mingi registrite ristkasutussüsttem? Miks on paberil sünnitunnistus kehtivam, kui selle kohta edastatud elektrooniline info? Andmed, koodid, registreerimis- või väljastamisnumbrid on ju samad? Ja lasteaia teema üldsegi omaette ooper.

Kuid ju siis hoolitsevad riik ja omavalitsus sel moel noore ema füüsilise koormuse eest:)))Omastkäest võin muiudgi neile öelda, et kaalun juba praegu vähem, kui siis, kui mind rasedusega arvele võeti ja ehk sellel jooksutamisel ja tassimiselgi selles oma osa. Allways look at the bright side of life!:)

Ujumas

Lõpuks sain ka mina nö käe valgeks - sain merre ujuma.
Mõtlesin, et sellel suvel mul ei õnnestugi, sest just siis, kui arst ütles, et nüüd võin ujuma minna, läks meredes vesi külmaks. Eile selgus aga, et siiski leidub lahesoppe, kus vesi jätkuvalt soe. Poja oli samal ajal muuli peal rätikute kuhja sees, kui mina vees mõnulesin. Niiea!:)
Armas, et kutsuti. Ja et ei küsitud küsimusi.
Kõik oli lihtne ja hea. Lihtsalt hea.

PS poja on juba praegu tõeline südametemurdja, mis tast siis veel suurena saab:)

Päikesepühapäev

Kummalisel kombel pole raske mitte niivõrd siis, kui on raske,
vaid hoopis ilusatel hetkedel...

Mailmaarmas pühapäev oli aga sellegipoolest.
Niiiiii palju sõpru ja lähedasi inimesi oli kohale tulnud. Ja poja oli nii pidulik.
Ta sai endale ristivanemad: 3 ristiema ja 3 ristiisa.
Isegi kõikjalt ennustatud suur vihm ootas ja hakkas alles vastu ööd sadama.
Ikka tõeline Päikesepoiss! :)

Tähesadu

Laupäeva öösel oli tõeline tähesadu.
Üksteise järel potsatas neid taevast alla.
Mul läksid esimesed soovimised aga kõik untsu-
jõudsin langevat tähte nähes ainult öelda, et näe, kukub...ja siis ta oligi juba kukkunud.
Ja nii kohe mitu korda. Olen ikka blondiin küll:)
Seejärel otsustasin lihtsalt kogu aeg oma soovi-soove korrutada,
et küll mõni täht sellel ajal ikka langeb.
Lõkke ääres mu kõrval istunud sõber arvas aga, et mis siin ikka soove mõelda, tuleb lihtsalt kogu aeg korrutada: pappi, pappi, pappi!
Tea, kas peagi tal kodu kartongihunnikuid täis? Või tühje banaanikaste. Hihihii:)

Haapsalu

Suvine ja mõnus on siin.
Vanaema majas.
Peatänava vanalinna ossa pandud imelike kivide vajadusest või ilust ei saa väga aru.
Kuid ega peagi ju kõigest aru saama:)
Peamine, et on kodu ja ema.
Meri. Ja aed.
Ja katusekamber.
Rahulik ja hea.

PS ema nii naudib seda, et kodus olen. Eriline lemmik on muidugi Ott Marten.
Heh. Kunagi ootan teda ise samamoodi nagu ema praegu mind.

Ebaausad kirjad

Hakkasin taas hispaania keelt õppima. See on vahepeal päris soiku jäänud. Talvest saadik pole oma kaustikutki avanud. Nüüd otsisin selle uuesti üles. Enne veel, kui jõudsin konspektideni, leidsin kaustiku lõpust kirja. Kirja, mida ma pole ära saatnud - ebaausa kirja. Ebaausa, sest see inimene, kellele kiri mõeldud oli, pole seda saanud. Poleks pidanud ka ise siin ja praegu seda lugema...

Otsustasin vajaliku materjali uude kaustikusse ümber kirjutada.
Elu niimoodi ümber ei kirjuta.
Uue lehekülje saab aga keerata küll.
Tegin seda koos pojaga.
Temata ei oska enam oma elu ette kujutadagi.
Mailmahea ja vahva on ta. Super.
Armastan.

Keisrilõige

No ei ole selles midagi ilusat või lihtsat.
Kuigi tundub, et väga paljudel on keisrilõikest just selline arusaam.
Üllatuseks on ka paar tuttavat mulle öelnud, et
"Sul oli keisrilõige, vedas!"
Mismõttes vedas?! Uskumatu. Tegemist on ju operatsiooniga!
Ja kui loomuliku sünnituse puhul v6ib olla rohkem või vähem valus - sõltub inimesest - siis keisrilõige on igal juhul valus st lõikust ise küll jah ei tunne, kuid niipea, kui tuimestus kaob on juba teine lugu.
Minu ja mu lapse jaoks oli keisrilõige, pärast 20 tundi valusid, ootamist ja emaka mitteavanemist, ainus võimalus.
Nendest naistest ei saa aga aru, kes haiglasse minnes endale ise keisrilõiget nõuavad.

Folk

Selleks korraks on Viljandi pärimusmuusika festival jällegi läbi.
Kokku oli külastajaid ligi 24 000.
Kõige rohkem laupäeva õhtul toimunud Vägilaste kontserdil - ca 6000.

Järgmine aasta on regilaulu aasta.
Siis jookseb sel korral just ühe kuuseks saanud Ott Marten juba ringi.
Ja ehk laliseb ka ise juba.
Vahva!

Memm

Memm ütles ikka, et olen taadi sünnipäevakink ja
memme meelespealill.
Ukumatul moel ja talle omasel viisil jagus memme meile kõigile.
Ja uskumatult rikas oli ta ka.
Ei-ei, mitte raha poolest.
Tema rikkus oli tema pere st meie kõik:
3 last, 8 lapselast, 19 lapselapse last ja 3 lapselapselapse last.
Täna öösel kutsuti memm tähtede taha....

20.06.2006

Sünniime.
Esimene häälitsus (nutt) - maailma kõige erilisem hääl.
Õnnepisarad.
Kõik muu kahvatub ja muutub nii väikeseks ning tühiseks.
Sest on midagi hoopis suuremat ja ülevamat.
Midagi sellist, mida kirjaridadega edasi ei anna.
Tere tulemast, väikemees!
Pööripäevaaegne Päikesepoiss!

29

Täna on ühe hea ja armsa sõbra sünnipäev!
Oleme seda küll tähistanud juba reedest saadik, kuid sellegi poolest veelkord - palju õnne!
Ja kuna olen ka ise sama numbrikombinatsiooniga kuupäeval sündinud, siis arvan, et tegelikult kõigil 29-ndatel täna natuke sünnipäev. Olgu nad siis sündinud detsembris, aprillis või juunis.
Sest kes ütleb, et ei või olla mitu korda aastas sünnipäev? Vabalt võib.
Karlssonil, kes elas katusel, oli näiteks 8 korda aastas sünnipäev:)
PS peamine mugudi, et õnne korraga liiga palju ei saa, et tiheda sünnipäevade pidamise graafiku juures seda ikka nautida ja kulutada jõuaks. Õnne ma mõtlen.

Puhkus

Esimest korda elus võtsin kogu puhkuse korraga välja.
Kuu aega järjest.
Nii hea tunne.
Ja nii hea mõelda, et sellest pole veel nädalatki kulunud.
Kummalisel kombel sain kõikidest tööasjadest ka hetkega välja.
Tänaseks lubas kuni 23 soojakraadi.
Mõnus!

Kevad

Algaski.
Nüüdseks juba eile õhtul kell 20.25.
Ei tulnud limusiiniga.
Ei kütnud ilma soojaks.
Kuid ikkagi.
Hea ja armas oli see tulek.
Koos mailmaarmsate sõpradega.
Ja loomulikult tsampusega!
Niieaon!:)
Ei mäletagi, millal viimati niimoodi ütlesin.
Kummaline tunne.
Õnnelik.

Rõõmu ei saa osta. Rõõmu saab ainult ise teha.
Armastust ei saa osta.
Armastus kas elab inimeses
või elab inimene väljaspool armastust.
/President Lennart Meri/

Päikesepühapäev

Täna tegin selle hooaja esimese linnaekskursiooni. Üleüldse esimese ekskursiooni tegin kevadel ´96. Uhh...endal ka hirmus mõelda, et nii palju aega sellest juba möödas! 10 aastat!
Samas on igal kevadel jätkuvalt tunne ja soov, et "laske mind puurist välja" - ei taha passida kellast kellani umbses kontoris ja päikest ainult läbi aknaklaasi näha.
Kuid kuna ma tegelikkuses sellest ikkagi ei pääse, siis giidindus vähemalt vabadel hetkedel heaks vahelduseks. Ja täna oli tõeline päikesepühapäev! Ei teagi, kes ekskursioonist rohkem õhinas oli, kas turistid või mina ise:)

Arsti juures

No ei saa aru, mis värk on. Jalutad hommikul läbi linna arsti juurde, siis veel neljandale korrusele ja vererõhuaparaat näitab ikkagi kramplikult 89/ 60. Ja vereproovi andmiseks käsivart ulatades ütleb õde, et noh, veenid olete muidugi jälle koju jätnud...Päris karm oli seekord see protseduur tõesti. Pärast ei tea, kui pikka aega nõel paremas käsivarres sorkimist ja küsimust, et ega teil paha ei ole, otsustas õde vasaku käe kasuks. Sellelgi polnud asi oluliselt parem, kuid andis lõpuks siiski tulemuse. Nüüd on mõlemad käed torgitud ja sinised. Mure aga hoopis selles, et ei tea, kuidas järgmine kord saaks nii, et veenid kaasas oleks?

Vastlapäev

Päris lustlik oli ka veel eile õhtul autoga läbi linna sõites vaadata inimesi valgete karbikestega ringi siblimas. Kellel väiksem ehk siis 4 kukliga karp ja kellel suurem ehk siis 6 või lausa veelgi rohkema kukliga karbike. Võib arvata, et päeva ajal võis karpidega inimeste hulk veelgi rohkearvulisem olla. Ja eks oli lööki hernesupipurkidelgi, kuigi need sama kirkalt tänavapildis pilku ei püüdnud.
Mäel oli igatahes rahvast palju. Nii lapsi kui vanemaid.
Oma liu tegin minagi. Nüüd jääb vaid loota, et need linad ikka kasvaks:)

Agulipood

Taaskord hea meel, et igasugu marketite kõrval Tallinnas jätkuvalt veel väikseid "agulipoode" eksisteerib. Üks selline on just sobivalt mu kodu juures. Päeva lõpus töölt koju kõndides lausa naudin seda, et saan sealt kõik põhilise kiirelt kätte. Nii oli see ka täna. Kokku võttis poeskäik mitte rohkem kui 10 min. Suurde poodi minnes ei saa selle ajaga autotki pargitud, rääkimata sellest, et seejärel tuleb ainuüksi toiduosakonda jõudmiseks vähemalt pool tundi kõndida. Okei-okei. Väike ilukirjanduslik liialdus, kuid mõte jääb samaks.
Loodan väga, et teisi minusuguseid veel. Vähemalt siinkandis. Ja et seega ka me kodupood tänapäeva teravale konkurentsile ikka vastu peab.

Maasikad

Ei suutnud vastu panna ja ostsin poest maasikaid. Tean-tean, kuidas need välismaa maasikad talvel maitsevad st ei maitse. Kuid tahtmine ja isu oli nii hirmus suur. Ükskord varem ostsin Egiptuse maasikaid- no ei suutnud maasikamaitset neile isegi mitte juurde mõelda. Seekord jäi silma karbil terendav silt- Espanja. Ja võta Sa nüüd kinni, kas see oli minu kujutluse vili või mis, kuid midagi sarnast maasikale isegi oli:) Või noh, hea oli. Nautida. Ja eriti veel teades, et päris maasikaid praegu ju nagunii ei saa.
Siis mõtlesin, et tegelikult lepime üsna tihti millegi kehvemaga, kui soovime, unistame või ettekujutame. Ja mõtleme selle heaks või normaalseks.
Kõikide asjade puhul see muidugi ei kehti.
Vähemalt ei taha, et kehtiks!

PS Õde helistas. Ütles, et on teel Tallinna ja võttis mulle koduaia maasikaid kaasa. Sügavkülmast. Heh:)

Kõik, mis ei tapa teeb...

Variant 1:
... tugevaks!

Variant 2:
... s...ks haiget!

/Mihkel, 16.a, pärast lumelauamatsu/

Soe või soe

Eilne ilmateade ütles, et täna tuleb soe ilm:
-2 kuni +4 kraadi.
Einoh, soe tõesti!:)))