Thursday, March 29, 2007

Nii palju uut siin päikese all

Muru suhtes on Ott Marten jätkuvalt ebaleval seisukohal. Vaatasime küll koos pikalt muruliblesid, patsutasime muru. Kuid see roheline vaip ei tundu siiski väga usaldusväärne:)
Torgib! Ja koosneb nii paljudest väikestest osadest! Kui teki juurest natuke eemale läksin, siis ta tuli minuni nii, et pani muru peale ainult varrkatega kaetud käeosad. Peopesasid-sõrmi mitte.
Lisaks kardab ta õlitamata ukse kriuksuvat häält. Ja puurimist. Toidupoe kassa juures olles hakkas üks töömees seal samas midagi puurima. Ja Ott Marten puhkes lahinal nutma...
Sai, õun, maasikad, nektariinid, kassid-koerad, väikesed lapsed ja tutiplutitavad kelnerid-ettekandjad-müüjad kuuluvad aga kõik uute ja mõnusate asjade loetellu. Ookean ka. Eriti vahva on käega laineid püüda!

Wednesday, March 21, 2007

Kevad valguserannikul

Päikese kodu on Aafrikas. Vähemalt magama läheb ta igal õhtul sinna. Näeme seda oma Tarifakodu rõdult. Lisaks meil ka suur katus, kus saab mõnuleda. Vaatega ookeanile. Ja mägedele. Ja köögiuksest saab köögirõdule. Päikese kätte. Super!
Ott Martenil on ookeaniga mingi oma teema - iga kord, kui tuul tõuseb ja lained mühisema hakkavad, siis paneb tema rahulikult silmad kinni ja jääb magama. Üldse ta siin kõigega rahul. Vähemalt tundub nii.
Täna sõidab Kairi koos lastega päevaks Marokosse ja toob Ott Marteni mulle kooli. Saab näha, mis sest tunnist saab:)
Täna algas kevad. Nüüd siis ka ametlikult ja kalendri järgi. Minu jaoks algas ta juba siia jõudes:)

Sunday, March 18, 2007

Maailmaotsas

Nyyd l6puks olemegi. Koos pojaga. Tarifal.
Soe. P2ike.M2ed. Tuul. Vanamehed, kes istuvad p2ikese k2es, sonid peas ja jutustavad. M6nus ja rahulik on siin. Pole kusagile kiiret.
J6ime just hommikukohvi. Nyyd nurrume p2ikese k2es. Ott Marten on nii rahul, et kilkab vaimustusest. Ometigi j2lle soe!
Homme hommikul kooli hispaania keelt 6ppima. T2na helistati koolist -saan Ott Martenile meie apartementosse eraldi lapsevoodi. Vahva. Nad on nii super hoolitsevad. Yldsegi ei saa siin muidu, kui ise ka kogu aeg t2nada ja naeratada. Ja s2rada. Sest niiieaon!!!

Saturday, March 17, 2007

Noortebänd 2007

Täna oli finaal. Kokku astus üles 8 bändi. Kõik oma näo ja stiiliga. Väga kõva tase. Võitis Bedwetters. Ammu pole nii paljude nii noorte inimeste seltskonnas olnud. Ammu pole Hollywoodis ka käinud. Viimati siis, kui seal valiti Tudengimeest 2005. Ka siis oli seal päris lustlik. Heh, uskumatu, kui kiiresti aeg läheb! Khm, räägin nagu miskine vanainimene:)

Wednesday, March 14, 2007

Skype

Täna rääkis Ott Marten esimest korda Skype´is minu emaga. Päris hea vaatepilt: 8 kuune mehehakatis kõrvaklapid peas kuulab ja laliseb omas keeles ja teiselpool otsas ehk siis Haapsalus 72 aastane vanaema:) Ja noh, see et lapsed ja noored tänapäeval igasugust tehnoloogiat fännavad pole ju miskine uudis, kuid ennekõike mul heameel oma emast. Et ta veel oma kõrges eas on õppinud arvutit kasutama ja sh MSNi ja Skype´i. Uskumatult tore!
Nii saame igaltpoolt temaga hõlpsalt ja odavalt suhelda. Ükskõik, kus maailma otsas me siis ka poleks.

Monday, March 12, 2007

Suur mees - hambad suus:)

Ott Martenil tuleb esimene hammas. Paar päeva tagasi avastasin, et ige kõlksub vastu lusikat, kuid täna on hammast täitsa näha. Tundub, et päris mitu neid seal juba ka ootevalmis. Vahva.

Sunday, March 11, 2007

Shokk

Ema on mulle väikesest peale korrutanud, et pane võti kaela!
Eile, kui poja minu voodis õhtust und magas, läksin sauna sooja panema. Vaatasin ukse ees olevaid võtmeid, et võtan kaasa ja...järgmine hetk olin saunas, mobiiltelefon käes, kuid mida ei olnud olid võtmed. Üles tormates oli korteri uks lukus mis lukus. Helistasin sõbra emale, sest teadsin, et neil on mu võtmed. Kui võtmed Nõmmelt minuni jõudsid selgus aga, et need olid valed ja õigeid ei kusagil. Seejärel helistasin Evelinile, meenus, et ka tal peaks minu kodu võtmed olema. Ja lukuabisse. Selgus, et Evelin jõuab siiski lukuabist kiiremini. Vahepeal otsisime, kas meil ehk majas redelit, millega minu akendenid ulatuks. Ei olnud. Siis kuulsin aga juba poja nuttu - oli järelikult ärganud ja voodist maha kukkunud-roomanud. See mul siiani kõrvus...läksin täitsa sassi....ja ootamise aeg tundus mailmapikk. Elu pikimad minutid!
Kui võtmetega lõpuks ukse avasin leidsin poja köögist nutmas. Oli sinna roomanud. No kus see emme ikka mujal on kui köögis:) Kukkumisest polnud ühtegi jälge ega kriimu. Nuttis ta aega veel ka minu süles päris pikalt. Naeratustega läbisegi. Öösel ei saanud ma kaua und -imetlesin seda väikest vaprat mehehakatist. Täna aga lasin teha 3 komplekti varuvõtmeid:)

Thursday, March 08, 2007

Naistepäev

Mulle on päris mitu korda hommikuti helistatud ja öeldud, et sul väike laps sulle võib nii vara helistada, sa ikka üleval! Heh, kui nad vaid teaksid, et poja armastab mul hommikust und. Ja kuna rohkem kui 8 kuud pole mul endal olnud ühtegi ärkamiseta ööd, siis vähemalt hommikuti magan poja kõrval nii pikalt kui saan.
-----
Täna oli esimene päikeseilm. Tõeliselt kevadine ja mõnus. Käisime kärutamas. Lahtise vankriga, mitte enam vankirkorviga. Ja arsti juures käisime. Sain teada, et Ott Marten kaalub 9 kg ja on 74 cm pikk. Röntgenis käsime ka. Homme saab teada, kas on miskine puusajama või mitte.
-----
Nutupäev oli ka. Või noh, ega päriselt pisarad just väljas olnud, kuid palju sellest ei puudunud. Lihtsalt nii tohutu väsimus ja jõuetus oli peal. Helistasin seepeale oma 16 a õepojale. Ja kuigi ta ei saanud bussi istuda ja meie juurde kimada, siis kuidagi paremaks läks temaga rääkides ikka. Tähh!
-----
Homme on Anna-Kaisa sünnipäev! Nädala pärast sõidame ära. Loen juba tunde mitte päevi!:)

Monday, March 05, 2007

MAAjaILM

Tartus. Nädalavahetusel. Vahva oli. Jõudsime küll ainult 2-3 kontserdile, kuid ikkagi. Ööbisime pojaga Pepleri tn ühiselamus. Omaette toas. See hotellitoa moodi tuba tekitaski vist tunde, nagu oleksime kusagil välsimaal:) Laupäeva hommikul ostsin kondiirtiärist kohvi ja lugesin Raekoja platsi ääres ajalehti. Poja magas vankris. Päike paistis. Oli nii mailma rahulik olla, kusagile polnud kiiret. Taaskord oli nii vähe õnneks vaja (või nii palju:). Tagasisõit pühapäeval möödus aga täiesti eufoorilises keskkonnas. Vahepeal olin sunnitud auto lihtsalt tee äärde seisma jätma, sest naermine segas roolimist. Sellest ka mõte, et teeääres peaksid lisaks bussipeatustele olema ka naerupeatused:)