Täna algas suvi!

Ott Marteni sünnipäeva jätkus laupäeval Türil, lahingukooride võistlusel. Ka seal oli kõik nagu päris - koor laulis, tordil oli 3 küünalt. Kuna onu Kaljul oli päev varem sünnipäev, siis kutsus Ott Marten ka tema oma küünlaid puhuma. Ja poes ütles enne nii vahvalt: Kuule emme, ostame sellel poisile shokolaadi, kellel ka sünnipäev on!" (Hehee...tegelikult Kalju puhul tegemist ikka juba auväärt eas härraga!). Pärast seda sõidutas Virje OMi Haapsallu, kus ootasid teda juba erivanuses ja suuruses väiksemad ja suuremad sugulased. Nii et seekord võin küll rahumeeli öelda, et OMi sünnipäev sai igati vääriliselt tähistatud.
Peaproov Türil oli kohutav - mittemidagi ei kuulnud, mida laulame. Esinemine läks aga lausa superhästi. Seda loomulikult suuresti tänu Endrikule - temast tuli lihtsalt sellist powerit ja energiat. Kõik särasid talle vastu ja laulsid kogu südamest.
Õhtusel after partyl selgus, et sportlikes mängudes saime üldkokkuvõttes II koha!!! Super! Esimene oli Sõpruskond ja nemad said seega ka ülesande järgmisel aastal lahingukooride mängud korraldada.
Kuidagi ootamatult läks jälle nii, et koju jõudsin pool seitse hommikul. 3 tundi magamist ja startisin OMile Haapsallu järgi. Praegu tohutu väsimus. Püüan ruttu magama saada. Homme Hiiumaale!
PS täna kell 8.45 algas suvi! Megamõnusat suve kõigile!

Sünnipäev

Hakkasin juba täna päeval meenutama, kuidas see kõik oli. Kolm aastat tagasi. Tegelikult 19. juunit mäletan ma ülihästi, sest siis tundsin esimest korda täiega, kuidas on raske ja kuis tahaks viriseda. Tahtsin jõuda voodit ostma, kuid jäin hiljaks, pood pandi kinni. Siis istusin Meelise ema köögis ja sõin värskekapsahautist ja muudkui virisesin...Öösel see kõik algaski. Nii et väga pikalt ei saanudki päriselt rase olla - ainult ühe päeva:) Ott Marten sündis 20.juuni õhtul kell 21.26
Täna rääkisin talle tema sündimisest ja kui vahepeal vait jäin, siis ütles ta, et emme räägi veel. Endal samas selline nägu peas, nagu teaks ta seda kõike ja lihtsalt kontrollib, et ega ma midagi rääkimata ei jäta.
Tänud Anna-Kaisale võimaluse eest tema kodus OMi sünnipäeva pidada. Ja tänud kõigile külalistele. Ott Martenil on nüüd mitu uut raamatud, batuut ja jalgratas. Viimaste peale plaksutas ta lausa suurest rõõmust käsi. Ja kilkas täiega. Nii vähe õnneks vaja!:)

Varsti kolmene!

OM: Mis on taaskasutus?
Mina: See, kui Sa saad Sanderile väikeseks jäänud riided endale.
OM: Ei, Sanderi riided saavad ju kaksikud endale (st Sanderi väikesed vennad).

OM: Emme, kes on kasuema?

OM: Miks teeb kurg posti otsa pesa? Aga miks teised linnud kure pesas ei ela?

OM: Mamma, kas Sina tuled ka Türile minu sünnipäevale? Seal on Laululahing ja ma saan kolm ja paneme küünlad tordile ja ma puhun küünlad ära ja siis kõik laulavad: Õnne soovime Sul.
Mamma: Ei, mina ei tule Türile. Me sööme Sinuga üks teine päev torti.
OM: Miks Sa ei tule?
Mamma: Mul ei ole autot.
OM: Aga meil ju on auto! Tule meiega!

OM (raadiot kuulates): Emme, kuula, see on viiul, mis mängib.
Mina: Ja nüüd on pasun ka! Kuuled?
OM: Mh, emme, see ei ole ju pasun! See on saksofon!!!
(No tõepoolest, kuidas ma küll nii rumal olen!:)

OM: emme, kes on Sinu lemmik koorijuht?
Mina: no ma ei tea...
OM: minu lemmik koorijuht on Endrik! Ja tead, juhatama peab niimoodi, vaata, käega ülevalt alla.

Laupäeval saab OM kolmeseks. Kuna rääkisin talle juba ammu, et läheme sel päeval Türile kooride olümpiale, siis eks nüüd tuleb nii ka teha. Kuigi päev seal hirmus pikk ja ei tea, kuidas OM selle kõik vastu peab. A siis ta juba ju kolmene! Suurte meeste värk!:)

Öö

Tea, kas öösel kell pool kaks on väga imelik töö meilidele vastata?:) No lihtsalt läks see tänanegi päev nii ära, et olin laua taga vist kokku tubli pool tundi. Õhtul kooriproovis rääkisime Kristiga tööasju, sest "sealt ei saa ma tema eestkusagile joosta" nagu ta ütles.
A öösel ongi parem igasugu kirjatööd teha. Vähemalt minul. Ning mis ööd need praegu üldsegi on!? Kohe ju jälle valge ja kes siis valges enam magab:)
PS väidetavalt võtab ühest üleval oldud ööpäevast täielikuks taastumiseks aega päris suur hulk päevi. Ja öid:)
PS PS Üks asi ikka täiesti kummaline - kuidas on nii, et mina mõtlen oma peas midagi ja teine ütleb selle välja. Nagu ma oleksin sellest just rääkinud. Hmm, huvitav, kas kõik minu mõtted niimoodi loetavad?!

Mõtteterad

OM Tallinnasse sisse sõites: Mis seal üleval kirjas on?
Mina: Ma arvan, et tere tulemast Tallinnasse!
OM: Ei! Sinna on kirjutatud, et kedagi pole kodus!

OM: Emme, tahan seda ärapuhumislille! (ära õitsenud võilill)

OM: Läheme sõidame mu uue lasteaia juurest läbi! Vaatame, kas ta on ikka alles!

OM: Tead, emme. Koorijuht on see, kes juhib inimesed laulma! (Järgmisel päeval täiendatud): Koorijuht õpetab inimesed laulma!

OM: Kui ma suureks saan, tahan saada Laululahingu koori juhiks.

Mina: Vaata, päike läheb magama!
OM: Ei, päike loojub!!!

Ämblik

Nädalavahetusel - ei suuda täpselt meenutada, kas laupäeva või pühapäeva hommikul- jooksis ootamatult mu voodis ämblik. Ehmatasin, et oih, ämblik! Järgmisel hetkel mõtlesin, et see on õnneämblik, et ega ma talle miskit viga teinud!
Ei tea tõesti kummal hommikul see oli. Tean seda, et Ott Marten tuli mind oma mängusaksofoniga äratama, nagu tal viimasel ajal kombeks on, ja siis kui hakkasin voodist tõusma, see ämblik seal oligi. Ja nii uskumatult kui see ka ei kõla, siis mul oli väga hea tunne teda nähes. Kummaline lihtsalt oli see, et nende mitme aasta jooksul, mil siin korteris olen elanud, pole ma kordagi ühtegi ämblikku näinud. Rääkimata, et mõni neist mu voodis jooksnud oleks. Pea laiali otsas:)
Täna õhtul sellest rääkides selgus, et ma ei olnud ainus, kellel ämblik sellel nädalavahetusel külas käis. Kuulasin seda ja ei saanud millestki aru. Et mis mõttes oli ka sinul ämblik voodis! Et teed nalja või. Tundus siiski, et rääkijal oli tõsi taga....

PS Juhuslikke asju ei ole!?