Judopoiss

Ott Marten on käinud juba kaks korda judotrennis. Kõik teised temast seal vanemad, samuti ei täida Ott Marten eriti täpselt treener Toni korraldusi ja teeb kõike nö vastavalt individuaalsele treeningplaanile:) Neljapäeval aga juba üritas natuke Tonit matkida. Treener Toni on ise täiesti uskumatult vahva. Pole ime, et kõik lapsed teda armastavad. Ta on tõesti super. Ja tore, et selline võimalus üldsegi on, et nii väikestega (1,5-3 a) kusagil trennis käia. Peamiselt võetakse trenni ju 4-5 aastastest alates. Oluline ka see, et nendele väikestele tibudele trennid koos vanemaga.
Eilse trenni lõpetuseks ja selle märgiks, et täitus 1 a 3 kuud, otsustas Ott Marten käima hakata. Lihtsalt tõusis keset suurt tatamit püsti ja läks. Ja nii ongi. Täna lõkerdab kogu aeg naerda kui ühest kohast teise tatsab. Kaihiv täiega.
Mina ka. Ja mitte vähe:)

Laulma enne kui kõndima

Sõbranna Maire, kes korraks Eestis käimas, kuulas täna imestusega paanikast, mida arstid ja mitmed lähikondsed tekitanud, seoses Ott Marteni käimisega-mitte käimisega. Rääkisin talle, et perearst saatis poja ortopeedi juurde. Ja see kutsus meid 25. septembril tagasi öeldes, et siis PEAB Ott Marten ilma abita ja toeta käima! Tähtaeg üha läheneb, kuid ma ei tea, kas need 4-5 sammu, mida poja pooljoostes teeb, saab lugeda käimiseks või mitte. Ja kas ta neid ka ortopeedile on nõus näitama. Maire ütles, et Rootsis ei hakka arstid enne seda, kui laps pole 1 aasta 3 kuud vana, sellise asja pärast üldsegi pead murdma, ega vanemaid stressama. Ja et see ongi üks põhjus, mille pärast talle meeldib Rootsis elada - et arstid on normaalsed ja nõua, et lapsed, kes on sündinud 20.juunil aastal 2006 peavad 25. septembriks aastal 2007 vabalt ringi jooksma. Või et nad peavad kõik samapalju kogu aeg juurde võtma jne jne Samuti lohutas ta mind öeldes, et mida hiljem laps käima hakkab, seda vähem on tal hiljem igasugu seljahädasid.
Ise mõtlesin, et ütleks ortopeedile hoopis, et mu laps küll veel täiesti ise ei kõnni, kuid selle eest ta laulab. Mis on täiesti tõsi. Ja mille üle ma ise vägagi rõõmus olen. Huvitav, mis ta selle peale kostaks?:)

Võtmed

Teist õhtut järjest koristan. Põhjalikult. Mitte sellepärast, et kuidagi ülemäära must oleks, vaid sellepärast, et võtmed on kadunud. Kapid on kõik kraamitud. Sahtlid ka. Diivanit olen liigutanud seina äärest eemale mitu korda. Samuti kummutit ja jalanõudekappi. Mõistus on otsas. Mobiilile saab vähemalt helistada, võtmed ei vasta aga kuidagi.
Mäletan, et Ott Marten mängis nendega diivani peal. Ja et võtsin nad tema käest ära. Kuhu ma nad aga panin? Või pani siiski tema veel pärast nad kusagile? Tema lemmikkapi, kuhu ta tavaliselt nii viinerid, lutid kui kõik muu eluks vajaliku tallele paneb, olen mitu korda läbi vaadanud. Ei miskit. Eks hakkan homme uuesti otsima. Juba hommikul. See olevat õhtust targem:)

Rahutu hing

Vaatasin netist võimalikke ööbimiskohti sügiseseks Tarifale sõiduks. Peaks-võiks midagi ära broneerida. Ja selline igatsus tuli peale. Nii õudselt tahan juba jälle ära. Ei tea, mis asi mul selle minemisega on. Alles ma tulin Kanadast ja enne seda Tarifalt. Ennast paneb ka pead vangutama. Kuid selline rahutus on hinges, et hakka või kohe kohvrit pakkima! Täna öösel nägin üle pika aja taas merd ja laevu unes. Hakkab pihta! Ega need uned mind enne jällegi vist rahule jäta, kui ookeani lõhn ja kohin täidab hinge.
Tegelikult võin ma seda ka kohe praegu tunda.
Kui silmad kinni pigistan!
Heh, niiea!
Kuu aega veel selle päris tundeni!

Pelmeenid

Vastu õhtut tuletas kõht mulle häälekalt meelde, et polegi täna väga midagi söönud. Külmkapi sisu uurides selgus, et sealt ma abi ei saa. Sügavkülmast leitud pelmeenipakk tõi naeratuse näole. Kuid ainult hetkeks - olles pelmeenid pannile valanud jäi pilk peale pakile trükitud parim enne kuupäevale: 20.05.07! Hmm, 3 kuud tagasi sai nende pelmeenide aeg ümber.
Korraks jäin kahtlema, kuid siis andis tühi kõht endast taas märku.
Praadisin hoolikalt. Süües mingit kõrvalmaitset ei tuvastanud.
Nüüd istun ja ootan.
Et kas lööb põhja alt ära:)