Pildid ja päikesepoiss

Panin igasugu pilte üles. Näeb neid siit. Osad veel jätkuvalt panna, aga hetkel ei viitsi rohkem nendega jännata.
Täna õhtul vaatasin ja imetlesin Ott Martenit. Esiteks on ta täiega "tagasivahetatud"- ta on nädal aega käinud tasulises lasteaias "Pailaps" ja nüüd saan aru, kui häiritud ja stressis ta terve kevade olnud on....uskumatu! Praegu on ta täiesti teistsugune. Jälle rõõmus päikesepoiss. Pailapsesse läheb ta hommikuti rõõmsalt ja tuleb ära rõõmsalt ja polekski nagu väsinud. Täna just küsisin kasvatajalt, kas temaga on mingeid probleeme nt asjade jagamisega või teiste lastega arvestamisel vms Kasvataja sõnul on Ott Marten tõeline kullatükk. See aga, mida nii mina kui eriti Ott Marten terve kevade taluma on pidanud...ei taha mõeldagi....Igatahes praegu kõik jälle hästi ja loodetavasti ei jää talle sellest riiklikust sõimest kaugele ulatuvaid mõjusid. (Kogelemine praegu kohati veel on, aga ehk saab sellestki rahulikus keskkonnas viibides üle).
Imetlesin ma aga teda täna tema taibukuse ja omaette tegutsemise osas. Ning selles osas kui suureks ta on saanud. Väga lahe iga on tal praegu. Ja me koos ikka üks mailma vahva tandem!
PS Enne vodisse minekut teatas ta mulle: Emme, väljas on täitsa koerailm!
Heh:)

Kõrvits

Njah... täna veendusin taas, et iga kõrvits ikka tõllaks ei muutu! Oota või ära oota.
Koju jõudes oli kogu elamine vastikut haisu täis. Tormasin prügikasti juurde, kuid sealt seda minu üllatuseks ei tulnud. Siis vaatasin köögi laua poole ja oh õudust, laud leemendas mingist lögast. Ei saanud üldse aru, kust see kõik pärit on, kuni tõstsin pilgu kapi otsa ja ennäe...sünnipäevaks kingitud kõrvits oli eluvaimu välja lasknud ja täiega kössi vajunud.
Nii et isegi kui väga hea asjaga tegemist, ei saa ikkagi lõpmatuseni oodata...see hea läheb samamoodi ühel hetkel hapuks et mitte öelda mädanema:)

Laulupidu

Sellest, et rongkäik venis ja vihma sadas, pole mõtet rääkida või kui hästi või halvasti ikka pidu korraldatud oli. Minu jaoks oli kõik hästi. Sest tähtis on tunne. Ning see oli ülev. Vaevalt, et mul tuleb veel kord elus võimalust seista keset platsi peaaegu dirigendipuldi taga, ümberringi laiutamas tühjus (loe: tühjad toolid), vihma sajab ladinal, poja magab vankris vihma eest kaitstuna, Neeme Järvi juhatab ja mul on tunne, et koor laulab ainult mulle!!! Super! Pidasime laupäeval vastu võiduka lõpuni. Mõtlesin emale rääkides, et nüüd saan peapesu, et lapsega niimoodi öösel vihma käes, kuid ema ütles hoopis, et ta lausa uhke mu üle!
Laulupeo teine päev oli juba ainuüksi päikese tõttu ilus ja ülev. Ott Marten jäi enne lõppu mu süles magama. Kui kõlas "Mu isamaa..." tundsin, et hääletu peale pandud telefon taskus heliseb. Mõtlesin küll, et täiesti uskumatu, milline mu sõber või tuttav helistab sellisel hetkel! Hiljem selgus, et helistati politseist - mu auto olevat Smuuli teel kehvalt pargitud. Et vaja kiiresti ümber parkida. Heh:) Vaatasin seljataga laiuvat rahvamassi, süles magavat Ott Martenit ja püüdsin puhkpillihelide vahele selgitada, et hetkel on see mission impossible. Õnneks oli vist ka politsei ülevas meeleolus, igatahes kui ütlesin, et mul laps magab süles ja et ma ei pääse siit välja, siis vastati, et saame aru, kuid tehke seda palun esimesel võimalusel, sest muidu võib lihtsalt ka minu auto viga-kriimustada saada! Siirad tänud mõistlikkuse eest!
Peo lõpus sain kimbu rukkililli-karikakraid. Mailmailusad. Tähh!
Peol klõpsitud pildid panen ka varsti üles.