See ei ole normaalne

1) Lumi. On hetki (nt enne oma sünnipäeva, kui päev ja öö on kõik ühtviisi pime) mil mõtlen, et lumi võiks maha sadada ja seda olemist veidigi valgemaks muuta. Praegu on see kõik aga liig mis liig. Täiesti kõrini on talvest ja lumest! Täna hommikul ärgates ja vaadates, kuidas akna taga sajab laia valget lund oli täiega jõuetu tunne. Meil on märtsi lõpp! Kas see talv ei saa kunagi ümber?! See ei ole normaalne!

2) Töö. Ma ei tea kuidas, kuid olen suutnud endale tegemata asjadest ja vastamata kirjadest sellise hulga tekitada, et käed lähevad jõuetult rüppe. Ja pole ühtegi ideed, kuidas "ree peale tagasi saaks". Uuel nädalal tuleb seoses Oslo reisiga teha niigi viie päeva töö kolme päevaga+juba olemasolev hunnik tegemata asju. Peaksin tegema tööd terve nädalavahetuse, kuid sellepeale mõeldes, läheb süda pahaks...:)

3) Uni ja reaalsus koos. Tihti mäletan unenäost mõnda konkreetset seika väga eredalt. Ja tihti, kui jään väga väsinuna magama, ei mäleta hommikul üldsegi unenägu. Eile jäin väga väsinuna magama ja üllatuseks ärkasin tundega, nagu polekski maganud. Unenägu oli pikk ja mäletan kõike nii täpselt ja selgelt. Kuna emotsioone oli palju ja kõik oli niii päris, siis olin hommikul "läbi nagu läti raha", süda puperdas sees. Alles päeva peale hakkasin aru saama, mis oli unes ja mis on päriselt. Kuigi ega ma jätkuvalt väga kindel selles vahet tegemises veel pole:)

Ehmatavalt hea

Tänase tööpäeva lõpuks oli juhe täiega koos. Mõtlesin veel, et kas üldse lähengi laulma. Siis aga läksin ja...lihtsalt nii hea tunne. Natuke isegi ehmatav. Ehmatavalt hea...või isegi nagu lubamatult hea. Kuigi tean, et nii ei peaks ei mõtlema ega ütlema. Õnnelikolemises ei saa ju olla midagi lubamatut!

Kummaline, et mingid asjad lihtsalt juhtuvad. Ja teatud inimesed lihtsalt tulevad mingil hetkel Su ellu. Väga konkreetselt. Et tere, nüüd oligi minu hetk ja siin ma olen. Nagu oleks see eelnevalt nendega kusagil kokkulepitud. Või vaatavad ja tajuvad nad ise kusagilt eemalt, et hehee, nüüd vist on õige hetk? Ma ei tea. Kuid üha enam tundub, et kõigil konkreetne roll või asi ajada. Et keegi pole tulnud juhuslikult. Vaid mingi põhjusega. Ja ju siis olen ka ma ise nende elus mingi põhjusega.

Rõõmus olemise tunne on rõõmus tunne!
Tähh:)

Dialoogid

Ott Marten: Emme, mul on Sulle üllatus! See üllatus teeb Sind rõõmsaks! Ma tegin Sulle plastiliinist ingli. See on väga hea ingel. Teda ei tohi ära süüa!

Ott Marten: Tead, meie võtame emmega pangast laenu
Õetütar Kerli: Mis te siis teete?
Ott Marten: Ostame lennukipiletid loomulikult.
Õetütar Kerli: Ja kuhu te siis sõidate?
Ott Marten: Barcelonasse! Ja seal sõidame rongiga.
Õetütar Kerli: Ja kuhu te Barcelonast sõidate?
Ott Marten: Hispaaniasse. Helikopteriga. Siis võtan oma mänguasjad kohvrist välja ja saan liiva peal mängida. Tead, Tarifal on kalad. Ja tuuleveskid.

Ott Marten: Emme ma pean ennast kraadima!
Mina: Noh?!
Ott Marten: Emme ma ei saa lasteaeda minna
Mina: Miks?
Ott Marten: Mul on 56 palavik!

Ott Marten: emme ära mine teise tuppa!
Mina: Miks?
Ott Marten: seal on väga ohtlik!

Mina: Aeg on magama minna!
Ott Marten: Ma ei saa
Mina: Miks?
Ott Marten: Sellepärast, et voodi läks katki! Ma ei saa ju magada, kui voodi on katki.

Kevadetervitus

Täna ta tuli - KEVAD! Selle kevade esimene ja oodatud sündmus oli telefonikõne meie maja taga asuva lasteaia juhatajale ning rõõmus vastus telefonis, et 13 last võtame ja Ott Marten on 12-s! Jeee!!!
Praegu käib Ott Marten ju sõimes, sügiseks lasteaiakohta seni polnudki. Erti hea meel veel ka selle üle, et see meile nii lähedal ja seal segarühmad st väikesed ja suured läbisegi. See oli ka esimene lasteaed, kuhu ma, natuke rohkem kui 1 kuune OM pambuna kaenlas, sammud seadsin, et teda aastaks 2009 järjekorda panna. Ja siis tundus selleni nii uskumatult palju aega olevat!
Tegelikult poleks kunagi arvanud, et kahe aastane laps võib nii tegija olla. Tean, et see võib tunduda uhke ema kiidulauluna, kuid ta tõepoolest üllatab mind iga päeva oma nutikuse, loogiliste mõttekäikude ning tähelepanekutega. Oma hakkamasaamistega. Ja kavalusega. Kuna ta sõimes ei taha kuidagi käia, siis räägib ta täie enesekindlusega, et ta läheb sügisel kooli. Et õpib lugema ja läheb kooli. Päris hea vaatepilt oleks - 3-aastane jõnglane 1. klassis!:)
Kõigepealt tuleb tal aga oma tuulerõugetest võitu saada. Loodetavasti saame homme juba teisele poole ust korraks kevadet nuusutama!
Ilusat kevadet kõigile!
PS Ema ütles, et tal oli pikk poeskäik: Läks talvel, kuid tuli kevadel:)
PS käisin just vaatamas, kuidas OM lõunaund magab. NIII ARMAS! Kuidagi kahju isegi, et aeg nii ruttu läheb ja ta nii ruttu nii suureks on saanud. Samas lahe! Varsti lähebki kooli!:)

Valged roosid

Läksin poodi ja ostsin kimbu valgeid roose. Lihtsalt. Oli selline tuju. Ja tahtmine. Isa ostis emale ikka vahel valgeid roose. Ka teisi lilli. Kõige rohkem kinkis ta aga erinevaid metsalilli. Olen neid lugematuid kordi temaga koos korjamas käinud. Korraks oligi tunne, nagu oleks need lilled isalt. Võib-olla ongi. Kes teab.
Eelmisel kolmapäeval sai ta 75 aastaseks. Ütlen meelega, et sai, missest, et teda pole enam käega katsutavana minu jaoks juba 10 aastat. Kuid minuga koos on ta ikkagi. Mõndade inimestega lihtsalt on nii. Et isegi kui füüsiliselt neid Sinu kõrval pole on nad vägagi olemas. Ja see ongi see, mis loeb.

Nõmeteisipäev

Pärast tänast tööpäeva oli tunne, et ma ei saa vist ikka üldse asjadest aru ja ei oska ka arusaadavas keeles teistele selgeks teha, mida tahan või mõtlen...räägid ja selgitad ja selline tunne, nagu jookseks uuesti ja uuesti vabatahtlikult peaga vastu seina...
Kella viie asemel kell kolmveerand seitse lasteaeda jõudes, olles Ott Marteni sõbra sünnipäevale mitu tundi hiljaks jäänud ja kingituski veel ostmata, tundsin ikka täiega masendust. Paha oli. Ennekõike Ott Marteni ees. Autosse istudes ütles tema aga reipalt: "Emme, ära ole kurb, pakime asjad kokku ja läheme lennuki peale!"
Ma ei olnud talle öelnud, et ma väsinud, kurb vms Ta võttis selle ise, õhust. Nii nagu mitmedki muudki asjad. Ja pani kümnesse. Sest kui ma midagi tõesti praegu tahan, siis just seda. Pakkida asjad ja minna lennuki peale! Samas tundus koheselt ka ülekohtune torris olla. Kui on nii lahe poja, siis on lausa patt teda oma halva tujuga karistada.

Pühapäeval tõi ta lagedale statemendi, et poistel on noku ja pepu, aga tüdrukutel ainult pepu.
Samuti selle, et lund võib süüa, sest lumi on nagu jäätis. Lumest tehtud jäätis!
Lasteaeda ei taha ta hommikuti enam kuidagi minna. Igal hommikul käib üks vastastikune argumenteerimine ja veenmine. Ott Marteni peamine jutt on see, et ta tahab emmega kodus olla, emme ei pea tööle minema, sest meil ei ole raha vaja, oleme parem lihtsalt koos.
Heh:)