Kohati on sellel sügisel olnud tunne, et elu põrutab kiirrongiga tuhatnelja ees minema ja ise saad ainult keel vestil tõdeda, et noh, läinud ta ongi. Tõeliselt tempokas ja töine on olnud. Ja muutuste rohke. Üks suuremaid muutusi sai teoks sellest nädalast, mil ei tööta enam Nordeas. Eks mingis mõttes ole muidugi kahju - olen Nordea püüdlustesse ja edusammudesse pannud kogu oma hinge. Samas olin täiega ka ületöötanud ja ei sarnanenud väga enam rahulikule ja positiivsele Kristelile. Sellele Kristelile, kes mulle endale meeldib.
Täna oli esimene päev kodus. Ott Marten sai lasteaiast koju jääda, keset päeva vannis mõnuleda ja emmega koos õhupalle puhuda. Tõeline idüll! Ja ega ma ise seda kõike temast vähem nautinud! Homme läheb Ott Marteni rühm Vabaõhumuuseumisse ja lähen kasvatajatele appi lapsi kantseldama. Mul ju nüüd aega on!:)
Mis Nordea segakoori puutub, siis seal jätkan laulmist. Eesseisavad Michael Jacksoni mälestuskontserdid - Pärnus, Tartus ja Tallinnas ning Dave Bentoniga salvestatud CD esitlus. Seejärel peaks ka kooririndel veidi rahulikumaks minema.
Sellin sügis siis aastal 2009. Kes ei riski, see tsampust ei joo!
PS Esmaspäevases kooriproovis kirjutas Ott Marten esimest korda ise oma nime paberile: OTT. Ma olin ikka südamepõhjani liigutatud. Ja uhke!
