Ootamatu igatsus

Hommikul tabas mind uskumatu ärevus-erutusseisund. Süda puperdas sees. Ja igatsus tahtis hinge matta. Kolasin hispaaniakeelses yahoos. Lõpuks istusin arvuti ees ja vaatasin läbi webi kaamera laineid. Mõtlesin, et õhtuks kaob ehk see tunne ära, kuid võta näpust. Tean veelgi kindlamalt, et pean siit ära saama. Kasvõi korraks. Ei tea, kas see seotud sygise saabumisega või millegi muuga. Kuid see tunne on lihtsalt nii tugev. Hakka või kohe asju pakkima:)
PS Tegelikult peaksin mõneks ajaks koos pojaga oma tädi juurde Kanadasse sõitma...kuid kui see reis peaks tõesti ära jääma, siis kimame lõunasse. Ja kui toimub, siis kimame pärast seda lõunasse:)))

Ühe väikese mehe päev

Ärkamine
Hommikud on vahvad. Poja ärkab alati naeratusega! Seejärel ringutab mõnusalt. Ja on nii siiralt rõõmus.
Massaazh
Täna käis poja esimest korda massaazhis. Kuna muud ajad olid kinni, siis tuli leppida hommikul kl 8-se ajaga. No ei olnud lihtne see tõusmine. Õnneks saime koju jõudes edasi magada.
Ujumine
Siiani on Ott Marten ujunud (st lasknud ennast ujutada) 2 korda nädalas ainult imikutele mõeldud basseinis. Järgmisest nädalast saame aga sellisesse basseini, kus ma koos temaga vette lähen. Sukeldumise jätan mugudi jätkuvalt ainult tema etteasteks:)
Võimlemine
2 x nädalas kärutame vankriga Pelgulinna kliinikusse võimlema, et tugevaks saada:) Päris tervet aega poja veel kaasa teha ei suuda. Heh, tundub, et juba ainuüksi mõte kõhuliolemisest väsitab teda:)))
Õues olemine
Sündides võis ta mugudi arvata, et on sattunud päikeselisse kliimavöötmesse. Sooja oli siis ju ligi 30 kraadi. Praegu üritame jätkuvalt võtta päikesest ja ilusast ilmast, mis võtta annab. Kui endale uued rulluisud saan, siis saaks vankri käsipiduri ka ära proovida. Oli see ju üks oluline komponent vankri valikul:)
Söömine
Päeval sööb poja pea iga 3 tunni järel. Öösiti panen tavaliselt kella helisema, et teda sööta. Ise ta ei ärka isegi siis mitte. Sööb läbi une.
Jutustamine
See on mõtlemise kõrval kindlalt üks lemmiktegevusi. Jutustama ja naerma on ta valmis igal ajal, kui ta on ärkvel ja kui ta just oma suurte ja tähtsate mõtetega hõivatud ei ole.
Mõtlemine
Mõtelda on mõnus. Ja vaadelda. Kohati on mul tunne, et ma ei peagi talle midagi seletama või ütlema, sest kogu maailma tarkus on ta silmades.
Vannitamine
See on peaaegu nagu ujumine. Mõnus!
Nutmine
Vähemalt siiani oleme mõlemad ilma suuremate nutmisteta hakkama saanud.
Magamine
Kõige kiiremini tuleb uni autos. Aga ka vankris. Või õhtul minu voodis. Või noh, tegelikult kuulub ka magamine ta lemmiktegevuste hulka:)

Ja siis veel poeskäimised ja kohvitamised ja iganädalane hispaania keele tund või sõidud Haapsallu, Viljandisse, Lihulasse vm. Mõnel päeval ei tee me aga peale magamise, söömise ja omavahelise jututamise üldsegi midagi. Peamine ju, et on lihtsalt hea!

750 m

Viimati käisin basseinis ujumas mai alguses. Siis ujusin, vaatamata suurele kõhule, 1 km. Täna sain jälle basseinivette. Jätsin Ott Marteni ema valvasa pilgu alla koduhoovi magama ja ise kimasin veekeskusesse. Uskumatult hea. Olen jätkuvalt seda meelt, et vees ei saa halbu mõtteid mõelda. Mitte, et ma tahaks neid mõelda, kuid vees polegi see lihtsalt võimalik. Kõik tundub kuidagi helgem ja parem. 750 meetri pealt hakkasin sauna tahtma ja otsustasin välja ronida. No ei tulnud täna kilomeetrit, kuid mis siis ikka. Järgmine kord. Saunas oli ka hea!
Ja pärast seda kõike koju poja juurde jõuda veelgi parem!:)

Isa

Päeva kaheksa aastat tagasi mäletan nagu eilset.
(Hmm....kui aus olla, siis mäletan tegelikult eilset isegi kehvemini.)
Proovisin täna, kas mäletan oma isa häält.
Mäletan. Nii hea!!!
See oli üks mu hirme, kui ta suri, et äkki ununeb...
Korraks tundsin tema hääle taustal isegi tema kallistavaid käsi.
Vähemalt tundus, nagu oleks tundnud.
Olen talle tohutult tänulik. Oskaks ma vaid ise olla selline lapsevanem.
Täna mõtlesin veel ka sellele, kui uskumatult kiiresti ikka aeg läheb. Sellestki juba pea aasta möödas, kui käsime öösel surnuaias. Isa haua juures. Hea oli seal niimoodi pimedas. Vägagi.
Kummalised ikka need elu keerdkäigud.

Ott Marten

Mõned pildid.
Ott Martenist.
Nendel ta ühe kuune.
(Praegu juba peaaegu 3ne).
Pildid tegi Pille-Riin Pregel.
Viljandis.
Juulis 2006.

Onu Rein

Kui ma väike olin elas onu Rein oma perega Viljandis. Ta oli arst. Pikka aega ka Viljandi haigla peaarst. Väiksena meeldis mulle väga onulastega koos olla. Nad olid minust vanemad. Onu Reinu eeskujul tahtsin isegi arstiks saada. Ükskord sellest aga temaga rääkides, ütles ta, et naised ei kõlba arstiks. Ei tea siiani, kas ta tegi nalja või mitte, kuid sellest piisas, et mõttest loobuda. Hakkan siis kirjanikuks, mõtlesin ma.

Poja sünni järgselt intensiivravi palatis askeldades, et perepalatisse kolida, kuulsin ukse taga tuttavat häält. Hmm...oleks nagu onu Reinu hääl...siis kuulsin, kuidas valveõde ütles, et tulge palun 20 min pärast tagasi. Olin selle seiga juba unustanud, kui ootamatult kuulsin koputust perepalati uksele- heh, onu Rein oligi seal. Juuksed hallist valgeks läinud. Lumivalgeks! Ja habe ning vuntsid ees. Samuti lumivalged. Ise oli ta mõnusalt päikesepruun. "Kuulsin Su uudisest ja tulin vaatama," ütles ta. "Noh, õnne siis. Ja olge terved!" Kallistas ja tegi fotokaga pilti. Pojast. "No küll on ilus laps," ütles ta muhedalt. Meie viimasest kohtumisest oli päris palju aega möödas. Ja seega rõõm ning üllatus teda uksel seismas näha veelgi suurem. Ta oli Ott Marteni esimene külaline!

Nädal enne poja ristimist nägin teda Haapsalus koduaias. Kutsusin ristsetele. "Tänud kutsumast, kuid oleme just siis kirikukooriga Soomes," ütles ta. Ja pärast väikest jutuajamist ennast toa poole seades hõikas: "Olge terved! Ja tee pojale pai!"

See jäigi viimaseks, mida talt kuulsin...
Laupäeval sõidame jällegi Ott Marteniga Haapsallu. Ja eks ma kunagi räägin talle onu Reinust. Tema vanaonust. Kes oli arst. Ja elas Viljandis. Kui ma väike olin.