Vannipart

Ott Marten räägib uskumatult palju ja vahvalt. Eile ütles, et on vannipart. Selle kinnituseks kooris kõik riided seljast ära ja nõudis, et teda vanni pandaks. Ja päris raske oli talle selgeks teha, et kõigepealt läheme õue ja siis õhtul vanni. Seda enam, et tegelikult puudus mul igasugune põhjendus, miks päeva ajal ei võiks vanni minna :)
Minu suureks üllatuseks loeb Ott Marten numbreid ühest kümneni. Nr üheksat ta aga ei tunnista, selle asemel ütleb samuti kümme. Nii et: 7,8,10 ja 10 Lahe on ka see, kui ta telefoniga rääkides teatab, et kell palju - eks ta kuuleb seda minu käest ju kogu aeg, et hakkame minema, kell on palju:) Meelis õpetas talle eile õhtul ütlema sõnapaari "ilus beibe". Ja ta ütlebki!:)
Kui kellelegi lilli viia, siis ta teab, et tuleb öelda: Õnne! Kui Kuud taevas ei ole, siis ta ütleb, et Kuu tudib. Kui aga Kuu on, siis tavaliselt autost tuppa tulles, ta lehvitab Kuu poole ja ütleb: tadaa Kuu! :) Laulab ja tantsib ta ka vahvalt. Pean oma diktofoni korda laskma teha - saaksin neid laulmisi lindistada. "Kükita tants" tal üks peamiseid - selged on kükita, kallista, plaksuta, patsuta, kummarda sõnad ja tegevused. Õhtul magama minnes aga annab mulle musi ja ytleb: emme musi-kalli! Niuts:)

Laurie Andersson

Neljapäeval käisin Riias Laurie Anderssoni kontserdil. Juba ainuüksi sõit Riiga oli lahe ja ilm oli superilus. Kontsert ise oli loomulikult ka super. 2 h möödus hetkega.
Istekohtadega kontserdid on minujaoks alati natuke kummalised v a klassikalise muusika omad. Sel kontserdil oli siiski üks noor neiu, kes tahtis ennast muusika saatel välja elada ja tegigi seda. Põhjustades turvameestele sellega pidevat peavalu - vahepeal üritasid nad lausa kahekesi teda toolile istuma suruda. Ühe korra õnnestus neiul peaaegu lava ette tantsima pääseda, kuid sealt toimetati ta kohe kiiresti minema. Kahju. Lauri Anderssoni muusikat kuulates ja alternatiivsust silmas pidades oli minu jaoks imelik pigem see käed põlvedel vagusi istuv mass, kui see tantsijatar.

Telepoiss

Tänase "lahingu" medal läheb minupoolt Ott Martenile. Ta on lihtsalt nii uskumatult mõistlik ja tubli. Hommikul kimasime 9-ks telemajja. Khm, vähemalt mõnda aega arvab Ott Marten nüüd küll, et telemaja on koht, kus lauldakse:)
Ühe koori juures küsiti Ott Marteni poole näidates, et kas tema ongi Telepoiss? :)))
Ühtlasi sai Ott Marten kingituseks väikese mängukoera. Varem on ta koera kohta "aua" ütelnud ja teab, et aua teeb auh-auh. Nüüd aga ütlesin talle, et see on koer. Küsimuse peale, kuidas koer teeb vastas Ott Marten rõõmsalt: Koe(r)-koe(r)! Hihiii, niiii armas! Ja täiesti loogiline, kas pole?! Päeval käisime kodus magamas ja omi toimetusi tegemas ning kuna õepoeg Alari pidi ootamatult kooliga Tartusse sõitma, siis tuli mul Ott Marten endaga ka õhtul telemajja kaasa võtta. Ja just selle eest ma annaks talle kohe mitu kuldset medalit! Sest ta pidas hilisele ajale vaatamata nii vapralt vastu. Saate lõppedes autosse jõudes ümises endale veel paar korda unelauluks: mõmm-mõmm...ja juba ta magaski! Mu väike telepoiss! Armastan Sind. Ja mitte vähe!

Pehmed ja Karvased

Ma ei tea miks või millest, kuid Ott Marten kardab seda saadet. Juba selle tunnusmuusika ehmatab teda. Kõige rohkem kardab ta aga Villu Reiljani. :)
Täitsa uskumatu. Ega me just eriti palju televiisorit vaata, kuid teiste saadete puhul pole sellist reaktsiooni täheldanud. Et hakkab lahinal nutma ja jookseb minu juurde.
Kuigi jah, eile Viimset reliikviat vaadates ta ka osade kohtade peal peitis näo kätesse ja hüüdis api-api või puges minu selja taha ja siis piilus sealt...et mis edasi saab.
On ikka üks naljatilk!