Kuu

Hall. Sombune. Kähplid raputavad igatsusepuud. Ja kui nad merre kukuvad, siis kuivatab Kuu nad oma kuunarmastega.
Heh. Eile oli mailmalahe kuu. Vaatasin ja mõtlesin, et kas ka seal selline. Ja et kui ükskord nähes kuud...:)
Pai.

Poogen!

Folk läheneb. Nagu kiirrongiga tuleks. Juba nädala aja päras hingab Viljandi jälle täiesti teises rütmis. Seekord juba 13-dat korda. Tore. Ühtin ühe kauaaegse korraldaja arvamusega, et see on nagu pisik, et kui nakatud, siis enam lahti ei saa. Ja hea, et ei saa! Sama tundub mitte ainult muusikuid ja kuulajaid vaadates, vaid ka korraldajaid. Mailma lahedad ja armsad inimesed. Väge täis. Et seda väge ja jaksu neil ikka jaguks. Ja kohe pikemalt.
Tänavune festival kannab nime Poogen! Praegu küll tõepoolest poogen kõigest v a folk:)

Asjad

Peamiselt muidugi raamatud, nõud ja riided. Lisaks veel ülikooliaegsed konspektid, koori- ja orelinoodid ja hulgaliselt muid materjale, mida aegade jooksul kogunud olen. Et tea, äkki läheb vaja.
Alles kaks kasti on pakitud! Viskan minema nii palju kui võimalik. Tahan, et uues kodus ja uues elus oleks vähem asju. Ja rohkem kõike seda, mis hinge toidab...

Kas anti-depressandid aitavad armumise vastu?

Arvan, et mingis mõttes kindlasti. Muudavad rahulikumaks ja tõmbavad emotsioonid maha. Ja teevad kogu maailma su ümber helesiniseks või heleroosaks mulliks. Kuid seda ma ju ei taha! Tahan särada. Ja tunda kuis elan ja kuis süda puperdab sees. Ja põdeda ja igatseda ja oodata. Ning siis jällegi ülevoolavalt rõõmustada. Siis, kui on minu päev!!!

Üldsegi, mulle tudub, et tänapäeval kirjutavad arstid neid anti-depressante liiga kergekäeliselt välja. On asju, mida saab ka lihtsalt aega maha võttes st magades ja looduses lonkides või mere ääres vedeledes ravida. Arvan ma.

Kiri aastate tagant

Kassike oli täna riiulist bridži raamatu maha kukutanud. See on mul juba mitmeid aastaid riiulis ja teadmisega, et see on isa raamat. Nüüd aga seda üles võttes nägin ootamatult pühendust, et õpi mängima. Mängi targalt ja külma peaga!
Kiri mulle. Isalt. Lahe! Kirjutatud 7 a tagasi, vahetult enne ta surma. Nii hea oli vaadata ta käekirja - pingutatult korralik. Kuigi oskasin juba üsna väiksena ka tema kõige hullemaid "varesejalgu" lugeda, nagu ta oma käekirja ise nimetas.
Mingi aeg tagasi üritasin päris usinalt bridži õppida. Nüüd tuli tahtmine tagasi...Tähh!
Ja kuidagi kummaliselt hea on olla.

Kui palju rumalaid küsimusi saab korraga küsida?

Väga palju. Vähemalt seda on näidanud viimaste päevade ekskursioonid. Ei tea, kas see tuleneb palavusest, et inimesed sh turistid ongi lihtsalt peast soojad või millestki muust. Kuid nii palju jaburaid küsimusi pole tükk aega kuulnud. Ja mis sa sellistele siis vastad või seletad. Näiteks inimesele, kes on esimest korda Tallinnas ja küsib Toomkiriku juures, et kus Tallinnas oli Vene sõjavägi. Ütleks, et Tondi kasarmutes või noh, vahet pole mis koha ütlen, sest mis see talle annab? Või et miks seda maja värvitakse, kas see on mingi tähtis maja? Ma ei tea, miks peaks need kaks asja seotud olema? Või et millised on suhted venelastega - te ju ikka vihkate neid? Vastus, et mina ei vihka ja et tänavalahingud ei toimu, tundub ilmselgelt täiesti ebahuvitav. Või siis väide, et Sina ju kindlasti ei mäleta, milline oli elu Nõukogude ajal? No miks sa seda siis üldsegi küsid, kui juba ette nii väidad? Ja miks see peab mäletamisega seotud olema - keskaja kohta küsides sa nii ei väitnud. Või et kas kivid Pirita tee ääres meres on teisest maailmasõjast? Või et miks Kadrioru loss asub pargi keskel mitte ääres? Nii et see bussiaknast näha oleks? No miks Peeter I selle peale ometi ei mõelnud. Oli ikka rumal mees küll. Jne. Jne.
Ah, ma ei tea. Võib-olla lihtsalt ise kuidagi väsinud. Ja ka palavusest peast soe ja seepärast ei jaksa seda kõike tavapärasel moel taluda:)

All you need is love

Elu esimene Õllesummer algas ebameeldivamalt kui oskasin arvata. Lisaks higistele rahvamassidele ja shashlõkiputkadele ja maas vedelevale rämpsule varastati mult mu mobiiltelefon. Tõmmati lihtsalt kaelapaela küljest ära. Arvan teadvat, millised tüübid seda tegid, kuid see ei muuda asja. Telefoni enam pole. Pole ühtegi telefoninumbrit. Ja mis kõige kurvem- pole ühtegi sõnumit! Viibides aga laulukaare all kontserdil, mis pühendatud ans The Beatles oli sõnum üsna selge: all you need is love! mitte aga et all you need is mobile phone...Õnneks!

Õnneks on homme alles homme

Käib inimkonnas hullumeelne või(s)tlus.
Kord kaotab armastus.
Kord kaotab mõistus.
/R.Rimmel/

Hetked

On hetki, mil me pole päris ise
on hetki, mil me oleme paremad kui ise
ja on hetki, mille nimel me seda kõike teeme.

Tänane päev

Soe. Nii hea on tunda, et käed ja jalad ei külmeta. Tsampust tahaks. Ja maasikaid.