Insult

Selle nädala kolmapäeva, 8. detsembri, hommikul ei teinud ema silmi lahti ja ei saanud neelata, ainult korises imelikult. Kiirabi tõi ta Tallinnasse PERHi - selgus, et insult ja vasaku poole halvatus. Rääkisin tema arstiga, kes ütles otse, et lootust paraneda ei ole ja temast ei ole enam ka hooldekodu patsienti, õendus-hooldushaiglad ainult need, kus temaga hakkama saadaks - see hetk, hääl ja sõnad ei lähe vist kunagi meelest. Nutsin ennast oimetuks. Siis helistasin arstile tagasi ja palusin, et saaksin eriluba emaga kohtumiseks. Arst ütles, et mõistab, aga ei luba midagi, et hommikul on osakonna koosolek, helistagu ma kell 11, siis ütleb, mis otsustati. Nutsin uuesti. Vaatama ei pääse COVID-i pärast. Kuigi olin selleks hetkeks 3 doosiga vaktsineeritud. Ja valmis tegema kohapeal testi, rääkimata maski kandmisest ja käte desinfitseerimisest. Mu ainus soov oli kohtuda emaga, hoida tema käest, rääkida temaga...lugeda Meie Isa Palvet. Ootamatult kirjutas Isa Justinus (Ilmar Kiviloo), keda tean juba lapseajast ja küsis, kuidas emaga? Ütlesin, mis olukord on ja et vaatama arvatavasti ei lubata. Ta ütles, et andku ma otsusest teada, et kui muidu ei saa, siis paneb papi riided selga ja läheb. Ei maganud vist silmatäitki. Hommikul kella poole üheks paiku helises telefon - arst helistas ise, ütles, et saan minna ema vaatama. Ime! Ja imeline! Leppisime kokku, et lähen pärastlõunal, kui suurem osa protseduuridest jm möödas. Pidasin päeval vapralt Hiiumaa turismiteemalist koosolekut. Silmad kalkvel ja meel hajeli. Kui ütlen, et ei kartnud ema juurde minemist, siis valetan. Kartsin väga. Kartsin näha, mis seisus ta on ja milline välja näeb. Kartsin, et voodis lamab lihtsalt üks inimtomp, kes ei mõista midagi ja poole keha halvatuse tõttu ka ei liiguta. Kuid mõtlesin, et ükskõik mis, vahetpole. Olin kindel, et ta kuuleb mind ja sellest on talle abi, kui ma lähen. Vaatepilt, mis avanes...ema tundis mind juba sisenedes ära: Killu, sina! Jah, ta rääkimine oli häiritud, aga ta rääkis ja ma sain aru, mis ta rääkis. Ta kurtis, et tal on vasakul pool valus, et ei saa liigutada. Ta ütles, et kas ma saan ta koju viia, et ta tahaks koju, oma voodisse ja oma peldikusse. Et ta on liiga vana, et mööda haiglaid kolistada. Ta ütles, et ta armastab meid kõiki, kõiki oma lapsi. Ja küsis, kuidas mu poistel läheb. Rääkisin talle, et sain eriloa tema vaatamiseks ja ei tea, kas rohkem sellist luba antakse. Sellepeale vastas ta, et küsija suu pihta ei lööda. Püüdis mind lohutada ja ütles, et ta on hiiu jändrik, teda ei võta naljalt ei ussi- ega püssirohi. Imetlusväärne, milline mõtteteravus ja sõnakasutus, sisuliselt päev pärast insulti! Lugesime koos Meie Isa Palvet - tal tuli see täiesti eksimatult, justkui lindi pealt. Ei tahtnud kuidagi lahkuda...kui ütlesin, et nüüd vist ikka pean, siis ütles ta mulle, et mine jah, ma katsun natuke magada. Ja lehvitas... Õue jõudes lihtsalt ulgusin, valju häälega. Pimedas. Tuuel käes. Nii valus oli. Nii ebaõiglane tundus see kõik. Lamada seal, mõistus peas, kõigest aru saades, liikumatult...ja ilma arstide poolse lootuseta terveneda... MIKS? MIKS OMETI? Armastan Sind!

Ema

Viimane kuu on olnud keeruline, viimased nädalad eriti. Alates teisipäevast olin Haapsalus, Helmel abiks ta hooldamisel. Keeruline. Raske. Kurb. Samas tean, et olen saanud nii palju ajapikendust - üle 20 aasta, sest enne kui isa läks, oli ema tervis nii halb, et kartsin tema pärast. Isa lahkumine tuli nagu välk selgest taevast. Nii et olen tänulik. Tänulik selle (lisa)aja ja võimaluse eest.

OM ja pimesool

Teisipäeval tuli OM südamepahaga ja kõhuvaluga koolist koju. Ütlen ausalt, et ülemäära suure tõsidusega sellele ei keskendunud. Kolmapäeva hommikul hakkasin teda kooli minekuks äratama, hüüdsin aga köögist, et ärka nüüd juba. Kui tema tuppa läksin, siis oli ta voodis kõveras ja ütles justkui korisedes, et tal ikka halb. See oli esimene kord, kus tundus, et päris ok see kõik pole. Andsin talle rohtu ja läksin kohtumisele. Seejärel käisin Laagri tervisekeskuses, et saada oma 3s vaktsiinidoos, tõhustusdoos. Koju jõudes selgus, et rohud ei olnud mõjunud, et OMil oli jätkuvalt valus ja ka jätkuvalt süda paha. Helistasin Triinu-Marile ja tema soovituse peale kutsusin kiirabi. Olin valmis, et vabalt võin ka pahandada saada, et mis te siin kutsutda niimoodi kiirabi välja, kuid midagi muud ka teha ei osanud. Pahandada ei saanud ja OM viidi haiglasse. Pärast Covid-testi ja mõningast EMOs ootamist, otse kirurgiasse ja intensiivi. Käisin allkirjastasin vajalikd paberid, et olen kõigega nõus, mida talle tehakse. Vastuvõtust mind, seoses pandeemiga, loomulikult haiglasse ei lastud. Ei lastud ka järgmisel päeval, kui operatsioon oli tehtud. Tunnistan, et see võib-olla oligi selle olukorrda kõige raskem osa. Samas olin väga tänulik Triinu-Marile ja meie meditsiinile. Tundsin ka, et ei ole oma murega üksi ja et olen hoitud. Aitäh ka selle eest! PS täna sai OM haiglast välja. Pimesoolt küll enam ei ole, kuid tundub, et huumorisool nüüd topelt :)

Lihtsalt hea

Kuigi tööd on jätkuvalt liiga palju ja vahepeal kipub aju kokku jooksma, sest isegi põgusa vaatluse tulemusel on selge, et seda kõike, mida teha tuleb on rohkem kui jõudlust ja ööpäevas tunde...on ikkagi kuidagi hea...lihtsalt hea. Tundub, justkui oleksin vahepeal ennast kuhugi ära kaotanud. Ja mitte ainult kaotanud vaid end sinna ka unustanud. Nüüd justkui on see päris mina jälle tagasi... Tohutult tänulik olen ka. Abi ja hoolimise eest. Ilus ja hea on see tunne ja teadmine, et Sind hoitakse. Tähh! ;)

Numbrimaagia

11:11 ja 111 on viimasel ajal sagenenud. Veelgi rohkem on aga sagenenud nr 2, erinevates kombinatsioonides. Viimati Saaremaal elasin hotellitoas nr 222, ühe olulise kirja panin teele 02:02, pea igapäevane on ka kellaaeg 22:22, aga ka 20:02 või lihtsalt 22. Keegi püüab mulle midagi öelda? Usu või ära usu :)

Sügishommik Paradiisisaarel

Ah, et milline on üks sügishommik Paradiisisaarel? Selline imeliselt rahulik. Päike sirutab oma kiired tuppa. Tekk on täitsa õigetpidi peal. Mõtled, et naudid veel natuke. Lõpuks vead ennast voodist välja, kõnnid paljajalu kööki ja teed kohvi. Katad laua. Võtad korraks arvuti, kuid paned selle kohe ära. Sest lihtsalt hea on. Liiga hea. Nurrumine on lubatud. PS täna öösel läksime üle talveajale - selle lisa tunni eest samuti mailmatänulik! Eriti just täna ;)

Merenäoga Hiiumaa

See on selle näituse tööpealkiri, mis täna Kärdlas avatakse. Ellingus. Kokku 300 pildi hulgast hoolega valitud merepildid, erinevate kategooriate kaupa: Meri kui...emotsioon, armastus, jõud...ja nii edasi. 24 fotot. 8-lt fotograafilt. Näituse avamine ei ole muidugi põhisündmus, tegelikult on õhtutähed Hiiumaa purjetajad, kel hooajale tagasi vaadates täiega põhjust tähistada. Õhtu lõpetab ansambel Terminaator. Kui aus olla, siis ei teagi, kuidas see nii on läinud, aga kunagi varem pole nende kontserdile sattunud.

Matuserong

Täna olid minu onunaise, tädi Ene, matused. Matusetalitus toimus Haapsalu toomkirikus. Mamma oli ratastooliga kohal. Ott Marten jäi temaga pärast kirikut koju, et tädi Helme saaks surnuaeda ja peielauda. Isa haual käisime ka. Ott Marten aitas seal riisuda ja korda teha. Matuserongis sõitsin üksi ja vaikuses. Mõtetes. Üheltpoolt tulid meelde erinevad hetked, mis seotud inimestega, keda enam ei ole. Teisalt eluga, mis siin ja praegu. Ja inimestega, kes olulised...äkkminekud kõige keerulisemad. Tahaks nii, et ei jääks asju ütlemata - kõike nagunii ei saa ja ei jõua, aga ikkagi. Ning tähistada tuleks ikkagi ka. Kõike! :)

Paralleeluniversum

Tunne, justkui kulgeks paralleelselt mitmes hetkes korraga. Minevikus ja selles, mis praegu ja ühtlasi need mõlemad kuidagi segunenud. Ja väga täpselt ei saa ka aru, kust piirid lähevad. Rääkimata sellest, et saaksin aru, milleks see kõik. Aga kuna otseselt midagi pahasti ei ole, pigem vastupidi, ja valu ei tee ega saa...no mis siis ikka. One life! Või siiski mitu? :)

Daamidega Pärnus

Traditsiooniline daamide väljasõit Pärnusse toimus sel korral tavapärasest varem ja natuke väiksemaarvulisemalt. Vaatamata nendele kahele asjaolule kujunes see aga väga meeleolukaks. Teatrietenduseks oli sel korral Tõnis Niinemetsa grow-up comedy "The Kid", mida ta mängis üleüldse täiesti viimast korda. Muu hulgas tõstatas ta küsimuse, miks me saame lapsi? Pärnu publiku vastused olid järgmised: -igavusest -juhtus -pension, investeering tulevikku -elukoht (noore pere laen?) -ämm tahtis, väline surve -liiga palju und -armastusest Selle viimase peale lausus Niinemets, et lõpuks ometi, et ta juba mõtles, et see ei tulegi. Pärast pikka õhtusööki Bum-Bumis jalutasime Jahtklubisse ja mere äärde. Meri oli täiesti ulmeliselt vaikne. Ei teinud piiksugi:) Oleks võinud pimeduses lihtsalt liiva pealt rahulikult vette astuda, arusaamata, et vesi algas. Soe oli ka. Hommikul mõnulesin hotellis ja lugesin üle pika aja raamatud, puhast ilukirjandust, mitte mingit tööga seotud asja. IMELINE! Minu uskumatuna tunduvate energiavarude osas jõudsid daamid järeldusele, et liigun Kuuenergiapatereidega :)

Talvekorter

Vastu kevadet soetatud Kõrgessaare korter on lõpuks saanud nii kaugele, et põhimõtteliselt saame siin sees olla. Minu ideefiks oli see, et konkud ja seinad maha lammutada, kogu WC ja dušširuum uueks teha, uued laed-seinad-põrandad. Natuke on siin veel nikerdada - osad liistud panna, köögi tööpinna kohale valgusti jms. Eile olin esimest korda öösel siin. Uskumatult vaikne. Hommikul kl 5 ärkasin millegipärast üles ja kui silmad lahti tegin, siis vaatas mulle aknast vastu ja ütles teretulemast elusuurune täiskuu. Kollane nagu juust :)

(Ette)kujutleja?

Ma ei saa aru, kas ma ise mõtlen mingeid asju välja ja kujutan ette või tuleb see ikkagi kuidagi kusagilt? Eile leidsin näiteks täiesti ootamatult oma 2008 aasta märkmiku, mul polnud aimugi, et mul selline märkmik on. Laeva peale jõudes läksin kohvikusse ja täpselt sellel hetkel mängis seal Ruja "Hetke vaid...", kusjuures vaatamata pidevale edasi-tagasi sõitmisele ma ei tea, et seal üldse varem kunagi raadio mänginud oleks. Kärdla Selverisse jõudes jalutasin mööda koolitarvete osast mõeldes, et kas peaks poistele midagi ära ostma ja pilk jäi peale minu ees olnud vihikule, mille tagumine kaas oli peale poole pööratud ja sealt võis lugeda: Muinasjutus on kõik võimalik. Heh:)

Blondiin

On selgunud tõsiasi, et minu puhul on tegemist ikkagi blondiiniga. Eriti selles osas, mis IT-d ja muid tehnoloogilisi lahendusi puudutab. Primitiivsete teemadega saan kuidagi hakkama, aga seda kuni esimese täpsustava küsimuseni :) Saan sellest ka ise aru, kuid nimetaksin ennast ikkagi õppimisvõimeliseks blondiiniks.

Ringvaade

Täna olin korraks mandril - viisin poisid sünnipäevale, sain Mariaga kokku ja käisin Ringvaatele intervjuud andmas. Olukorrast Hiiumaal, seoses praamiliiklusega. Ükskõik, mispidi ma seda parvlaevaga Tõll juhtunud õnnetust ei vaata, siis hiidlaste suhtes tundub see kõik ikkagi päris ülekohtune. Hiidlased on selle õnnetusega seotud sama palju kui need, kes elavad Viljandis, Pärnus või Raplas - ehk siis mitteüldse. Tegemist ei olnud looduskatastroofi või force majouriga. Tegemist oli liiklusõnnetusega. Ja mitte, et me saarlaste muret ei mõistaks, aga kogu suhtlemine käib otsustuskorras käsu teel. Ei ole nii, et hiidlaste kui naabritega arutatakse, millises mahus ja kuidas me üldse saaksime saarlasi antud olukorras aidata. On aga nii, et hiidlastele öeldakse, et nüüd võtame Tiiu ära ja paneme Regula. Põhjenduseks on see, et Saaremaa on suurem, Saaremaal elab rohkem inimesi ja on rohkem turiste. Ja mis siis? Kas see tähendab, et sõidan oma auto sodiks ja siis lähen võtan naabri käest tema auto jõuga ära, sest minu perekond on suurem ja mul üldsegi on ka rohkem sugulasi. Ei käi ju nii need asjad. Rääkimata sellest, et riik ehk ministeerium oleks võinud kohe öelda, et me küll oleme praegu sunnitud selle vangerduse tegema, aga korvame hiidlastele kahjud ja saamata jäänud tulu jne. Praegu tuleb seda ise välja pressida ja siis ka vaadatakse suurte silmadega, et mis kahjud teil? Kurb. Ja ebaõiglane.

Täiskuu

Ma tõepoolest ei tea, kui palju täiskuupostitusi ma kirjutanud olen, samuti olen neid väga palju kirjutamata jätnud :) Tegelikult mulle meeldib ka noorkuu väga...ja no üldse kuu. Mingi oma teema mul selle kuuga. Viimati tundus, et kuul ka minuga - olin õhtu otsa aias tema valvsa pilgu all tööd rühmanud ja tal ei olnud plaanigi kuhugi minna. Muudkui jälgis ja vaatas. Täna ühtlasi Hillari sünnipäev - palju õnne!

Energia

Täna tundsin ennast ootamatult, nagu oleksin justkui ellu äraganud. Lihtsalt särasin ja naersin ja olin. Muretult. Ja nii hea oli. Olin tegelikult täiega väsinud, kuid samas justkui energiat täis. See kõik oli isegi natuke hirmutavalt hea...et kui hakkabki see tunne meeldima...Õnneks jõudis päev enne õhtusse :)

Segadus

Kummaline on tabada ennast ajas tagasi liikudes mõttelt, et kas tõesti on see olnud minu elu? Tõesti olin mina see?! Et justkui oleks minu elu ja samas nagu poleks ka. Täna oli mul ühtlasi nagu pulk kõhus - ei osanud istuda ega astuda. Ulmeline. Segaduses.

Hiiumaa

Nüüd siis olengi päriselt Hiiumaal ja ei pea töö pärast siit kuhugi ära sõitma. Vastupidi töö tõttu pean siin nüüd veelgi rohkem olema. Turismiklaster on Arenduskeskuse nõukogu otsusega küll loodud ja mulle volitused antud, kuid tegelik töö sellega alles nüüd algab. Ühtlasi ootab ees EASi taotluse kirjutamine - tähtaeg 15. juuli. Võib-olla ma tahan nii mõelda, kuid tundub, et mind oleks justkui siia oodatud :)

Viimane tööpäev

Täna oli mu viimane tööpäev Kultuuriministeeriumis. Kokku tuli neli aastat ja natuke peale. Pingelist ja kogemusterohket aega. Taotlusvoor Eesti kultuur maailmas sai määruse, hindamiskriteeriumid ja hindamismetoodika - selle üle vist ongi kõige suurem heameel. Koroona-aasta tõi kaugtöö Hiiumaalt ja nii mõnedki koosolekud, kus lammste määgimine Zoomi koosolekul kolleegid naerma ajas :) Viimane aasta aga kulges peamiselt ministeeriumi välissuhtluse põhimõtete kirjutamise rütmis. Palju toredaid kolleege jäi Suur-Karja tänavale maha - edu ja jaksu ning kohtumiseni Hiiumaal!