Red Hot Chocolate

Ja ongi selleks korraks sünnipäev läbi. Vahva, et nii palju neid, kes meeles pidasid. Kas siis sms, helistamise või hoopis orkuti kaudu. Kohaletulijate üle loomulikult samuti hea meel sh Triimu tegi tõelist eneseületamist ja loodan väga, et ta saab ruttu terveks.

Red Hot Chocolate on aga üks kingitus, mille sain - kaks punast kohvitassi koos kannuga. Ja shokolaadiseguga, millele lisatud vürtse sh tsillit. Väike juures olnud kaardike lõpeb sõnadega: So, set your world on fire and give a gift of red hot chocolate to the one your love!
Tähh!:)

Jõulusagin

Jõuluvana tõi Ott Martenile laste süntesaatori ja trummikomplekti - trummi, kõristid, taldrikud ja tamburiini. Mees nagu orkester!:) Sütnesaatoril on mikrofon ka juures. Nii lahe vaadata, kuidas Ott Marten samaaegselt mängides suu vastu mikrofoni la-laatab. Ise kõigest pooleteistaastane!!!
Haapsalus ema juures oli meid koos mustmiljon. Või noh, vähemalt ligi 40! Nii palju sagimist ja lalinat ja lapsi. Terve maja oli lisaks verivrostilõhnale liikumist, jooksmist ja hääli täis. Kõige noorem oli 7-kuune ja kõige vanem 72-ne. Lisaks veel 10 kuune, 1,6 aastane, 2x 2,3 aastast, 5 aastane jne jne Tõelislet suur pere. Vahva! Ja armas!

Päike!

Juba teist (!) päeva paistis õues päike.
Nii hea. Kohe selline reipam tunne.
Tänast päikest saime kahjuks ainult läbi akna nautida.
Öösel tõusis Ott Martenil palavik, seega olime täna mõlemad koduarestis.
Kuid ikkagi oli hea!

Kaks kirja

Täna sain meilitsi viimase hetke pakkumise Tenerifele. See pani mind kohe tõsiselt mõtlema. Tunnen, kuidas tahan ära. Ka ajapoolest sobiks - jaanuari esimene nädal. Kuidagi on nii hästi kujunenud, et osad tööd saavad ette ära tehtud ja teised minu äraoleku all, nii aasta alguses, ei kannataks.

Nüüd õhtul sain jõulutervituse Tarifalt....koos mailmaarmsa fotoga. Nad nagu oleks teadnud, et kaalun Tarifa asemel Tenerifele sõitmist:) Ma ei tea kohe...mis asi see on mis mind sinna veab ja tõmbab...Ja üldse olemegi Ott Marteniga juba kaua kodus olnud - 2,5 kuud:)

Kummaline seik

Viru keskuse parkimiskassa sabas seistes oli mõned inimesed eespool üks noor naisterahvas. Maksis kaardiga. Kuna kaarditehinguga läks aega, tegeles parkimisonu sel ajal sularahamaksjatega. Et saba kiiremine liiguks. Too naisterahvas läks sellepeale närvi, nõudis pärast makse sooritamist juhatajat ja jäi teda sinna ootama. Saabus vormiriides mees, kes ütles, et tema seal vägesid kamandab. Naine nõudis selgitust, miks kaardimakse nii aeglane on, miks seda kiiremaks ei tehta ja miks teisi inimesi vahele võetakse. Temal olevat hirmus kiire! Kohe väga kiire!
Maksin oma arve ja läksin. Minust nad sinna rääkima jäid. Boss seletas, et kaardimakse kiirus ei sõltu neist jne jne
Vaata ja imesta. Olukorras, kui on kiire, kulutada veel lisa aega sellise asja peale...Arumaeisaa.

Lihtsalt hea:)

Mäletan, kuis väiksena õhtul magama jäädes ikka köögis tuli põles.
Ema askeldas - tegi süüa, pesi pesu, nõelus, luges lehti...
Nüüd tean, et lisaks kiirele askeldamisele oli see ka tema enda isekeskis olemise aeg.

Hea on istuda köögis ja lehti lugeda, kui poja on magama pandud, nõud pestud ja mänguasjad kokku korjatud. Heh, avastasin just, et loen eelmise reede lehte:)
Kohe juba jälle reede. See nädal on küll nagu mingis udus möödunud.
Märkamatult.
Hetkega.

Esimene advent

Täna käisime Ott Marteniga pilte tegemas - selgus, et ka eelmisel aastal tegime pilte just esimese advendi hommikul! Itsitasime, et nyid ongi selline traditsioon, et 50-ltki võtan aga Ott Marteni ja kiman esimesel advendil Incu ja Monica kodustuudiosse:)
Nyyd pean veel vaatama, et need ka kalendriks kokku saaks. See päästab mind ühtlasi jõulushoppingust, sest siis kingitus kohe omast käest võtta. Väikest valikut neist piltidest saab näha siit
Akna taga just väga talvine pole. Kuid küünlaid saab põletada ikkagi.
Ja mõelda häid mõtteid.
Ilusat adveni (ootuse) aega!

Happy end

Eile toimus Pöffi ametlik avamine. M.Nyman bänd raputas täiega. Oma intensiivsusega. Muusika justkui tõmbas enda sisse. Emotsioone jagus ka ülejäänud õhtusse-öösse. Kell 6 hommikul koju jõudes tegi Ott Marten korraks silmad lahti, vaatas mind ja ytles: kalli-kalli! Võtsin ta tugevasti kaissu. Ja otseloomulikult magas ta kella 10.30-ni. Ta ju teadis, et emme tahab puhata! Kui lõpuks silmad lahti tegi, sostasin talle ühe saladuse. Ta vaatas mind kelmikalt ja sosistas vastu. Omas keeles:)
Armastan!