Borat

Ei arva või vähemalt seni ei arvanud, et ma mingist tohutult ontlikus perekonnast oleks, kuid tänane kinoskäik oli küll taluvuse piiril. Hea, et kinos pime oli - ei paistnud välja, kuis punastasin. Ja paar kohta olid tõesti liig, mis liig. Vajusin peaaegu pingirea vahele:) Samas oli lustlik ka. Ei saanud aru, miks see film Venemaal keelati. Minu arvates peaks see pigem Ameerikas keelatud olema:)
Kojujõudes meenus esimene reis Rootsi aastal 1987. Sain jätkuvalt päris korralikult punastada. Pole küll mingeid allpool naba nalju, kuid boratlikke seiku selle eest päris mitmeid.
Nt see kuidas oma sugulaste pool tulesid kustutasin, sest mind oli õpetatud toast lahkudes nii tegema. Ja lambikesi oli neil, rootslastele omaselt, tubades mugudi palju...hihihii:) Kuni siis ühel õhtul mu sugulane küsis, et kes neid tulesid kogu aeg kustutab? Minu imestus polnud väike ka kohalikuks a la Rapla suuruse linna toidupoes. Ei saanud aru, miks vorste, juustu, piima jm peab olema nii mitmes eri variandis ja kuhu see kõik pannakse? Kes selle kõik ära sööb? Taaskord vaatasid mu sugulased mind kui mingit veidrikku.
Heh...nüüd kingib meie peaminister USA presidendile Skype telefoni ja tutvustab e-valitsust. Normaalne on, et saad autot mobiilselt parkida, pea igal pool kaardiga maksta ja kui poes pole seda teraleiba, mida just sina eelistad, siis on nurinat kui palju...sest klient on ju kuningas.
Njah...
A igatahes tänud Ott Marteni ristiisale, kelle eestvedamisel see kinoskäik teoks sai. Ja Anna-Kaisale, kes Ott Martenit hoidis.
Tõeliselt kosutav õhtupoolik.

PS Televiisorist Bushi visiidi kokkuvõtvat saadet vaadates ei suutnud tõsiseks jääda:)

Laupäev

Pärast väsitavat ja teguderohket nädalat oli tänane õhtu tõeliselt super. Olime Ott Marteniga kodus. Jutustasime ja naersime. Vaatasime televiisorit. Mängisin üle pika aja kitarri. Mängukaare all hullasime ning raamatut lugesime – ”Ott ja tema veoauto”:) Unelauludki said lauldud. Nüüd ta siin magab. Ja naeratab läbi une. Armas. Ja lihtsalt hea.

KrabattabarK

Käisin vaatamas. Kultuurikatlas. Väga lahe koht. Loodan väga, et neist plaanidest ja soovidest jm mis selle ümber keerlevad saab asja.
KrabattabarK oli ka tore. Vahepeal hakkas veidi igav. Kuidagi palju oli igasugu tsitaate. A võib-olla oli see igavolemine lihtsalt minu sees. Mitte üldsegi etenduses. Ja samas, kes ytleb, et kunst peab huvitav olema:) A ega ma midagi pahasti kyll ei taha öelda. Vahva, et tehakse selliseid asjusid.

Kunstioksjon

Heategevuslik kunstioksjon.
Traagiliselt hukkunud sportlaste laste ja perede toetuseks.
Tänavune oksjon toimub neljapäeval, 30. novembril ja on järjekorras juba seitsmes. Korraldajaks Eesti Sportlaste Ühendus.
Ei teagi mitmendat aastat sellega juba seotud olen. Kuid see on nagu jõul, et tuleb aga jälle igal aastal, samal ajal. Ja hea, et tuleb. Armas ja tänuväärt ettevõtmine.
Hingega tehtud.

Emotsioonide paraad

16. november on nüüdsest Oskari päev. Siis ta sündis. Päev ise tundus mailmapikk. Vaatasin kogu aeg kella. Meenutasin Ott Marteni sündimist. Ootasin sms-i. Ning siis see tuli. Rõõmusõnum. Elasin nii kaasa, et olin pärast täitsa väsinud kohe.

17. november on nüüdsest kahe hea sõbra pulmapäev. Ott Marten tegi neile kaardile oma esimese joonistuse. Õhtul käisime Kolme Õe hotelli restoranis söömas. Armsad on nad. Tunne, et särasin ise ka nende kõrval nagu jõulupuu:)

18. november oli remondipäev. Käisime Ristil tapeeti panemas. Ott Marten loomulikult ka. Ta oli taaskord täiesti super laps. Enne tapeetimist oli aga Kristiina meil külas. Ja hoidis Ott Martenit. Tundub, et nad said teineteisega hästi hakkama. Tänulik.

Täna st nüüdseks juba eile käisime Oskarit vaatamas. Kummaline mõelda, et Ott Marten oli ka nii väike. Sündides tegelikult Oskarist väiksemgi. Nii ruttu läheb see meelest ära...areng on lihtsalt nii kiire...praegu on poja nagu täitsa mees kohe. Eriti Oskariga võrreldes!
Koju jõudes olime jällegi väsinud. Aga õnnelikud!:)

Vikatimees

Inimesi niidetakse justkui vikatiga...

Unes ja/või ilmsi

Vein. Meik. Punane soni. 22.00 Takso. 50 eeku. Vanalinn. Briti poissmehed. Põgenemine. Café latte. Caiperinja. Anna-Kaisa. Caiperinja. Mailmapikk saba Hollywoodi ukse taga. Takso. Kummalised põiktänavad. 49 eeku. SOS-i klubi. Rumm koolaga. ”Saadan tuule, Su juurde, et ta sosistaks salaja...” - Smilers. Heh, kes ma olen? Kus ma olen?:))) Lisalugu. Takso. 48 eeku. Kuku klubi. Disko. Pernot õuna mahlaga. Abba: Mamma-Mia. Issanda loomaaed. Väsinud tiivikud laes. Suitsuhais. Takso. 59 eeku. Kodu. 03.15. Magav poja. Kalli-kalli!
Ilusaid unesid!

PS Selgus, et praegu täiskuu!:)

Põldmarjamuffinid

Küpsetasin muffineid. Põldmarjadega.
Poja magab.
Küünlad põlevad.

Yks vahva ja armas inimene käis ootamatult külas.
Ja tõi nii palju positiivset emotsiooni.
Oli selline, nagu ikka.
Mingismõttes vägagi eriline.
Samas lihtne. Ja pingevaba.
Lubasin Mallorcalt kingituseks toodud traditsioonilist madlilikööri mitte üksinda ära juua. Kuid eks näis. Sõltub, millal jälle tullakse:)

PS Loodan väga, et Saha kabelis ka ilma minuta küünlad pandud. Sinna täna ei jõudnud. Et mitte öelda, et pelgasin seda minekut. Samaaegselt tahtsin ja ei tahtnud ka. Kuid eks millalgi lähen. Sinna ilusasse kohta, kuhu täna õhtul ei jõudnud...Pean veel lihtsalt veidi ennast koguma.

Ilusat hingedeööd!