Pole sada aega siia midagi kirjutanud. Luukas varsti juba 3-kuune. Ott Marten iga päevaga tegijam. Tõeline suur-venna. Asi, mis Luukase sünniga muutus, oli tema soov olla kodus ja mitte käia lasteaias. Leppisime temaga seepeale kokku, et saab ise igal hommikul otsustada, kas tahab lasteaeda minna või mitte. Üheltpoolt on need päevad, kui ta kodus, minu jaoks pingelisemad, samas aga kui ta lasteaiast tuleb, ei tea ka iial ette milline ta päev olnud on või mis tujus ta on.
Luukasega on samuti kõik supermõnusalt. Magab ja sööb. Nüüd juba veidi rohkem üleval ka. Siis lihtsalt uudistab maailma oma suurte siniste silmadega. Naerab ta ka palju. Ja jutustab. Omas häälikutekeeles.
Endriku sünnipäevaks sõidame aga kodust ära. Läheme Rooma! Ott Marten oli algul küll täiega vastu, et Hispaania asemel Itaaliasse sõidame. Võttis kaks õhtut "moosimist" enne kui ta nõustus meiega Itaaliasse sõitma. Heh, on ikka tegelane. Mõni oleks rõõmus, et üldse kusagile saab, temal aga omad eelistused, et mitte öelda nõudmised. Lubadus Tarifale sõita loomulikult jätkuvalt jõus.
