Pime õnn

Romantlik komöödia. Ei mäleta, millal viimati lihtsalt niisama telekast mingit filmi vaatasin. Ja veel sellist! A ju siis oli seda vaja. Ju oli see mingi saatuse märk:)))
Minu pime õnn!
Khm:)

Pimedale õnnele mõeldes tuleb tegelikult meelde hoopis seik lähiminevikust. Tahtsin väga ühele kontserdile pääseda, kuid piletitädi arveldas ainult sularahas ja mul oli puudu täpselt 140 krooni. Proovisin helistada oma sõpradele, kes kontserdil olid, kuid ka neil oli sularaha otsas. Läksin tädi juurde tagasi, et uurida, kas ümbruskonnas tõesti ühtegi pangaautomaati ei ole. Asi aga lahenes nii, et piletitädi andis mulle raha!!! Mitte 5 eeku vaid 14o eeku. Omast rahakotist. Küsisin talt tema pangakonto ja kandsin koju jõudes raha talle tagasi. Kuid see, et ta üldsegi sellise asja tegi. Võhivõõrale inimesele. Uskumatu! Ja mailmaarmas!
Kui inglilugusid uskuda, siis tundub, et see tädi oli hoopis ingel. Ja andis mulle lihtsalt ühe naise kontonumbri. Kes nüüd omakorda mõtleb, et miks ja kellelt ta selle raha sai. Ja mis tal muud ülejääb kui mõelda, et ingel saatis...:)

Arigato

Jaapani keeles tähendab see tänan. Meil siin tähendab see aga peagi valmivat keskust, mille kohta ei tihka öelda pelgalt spordiklubi. See on lihtsalt nii palju enamat sellest, mida oleme harjunud spordiklubi all mõtlema. See algab mõtlemisest ja soovist elada oma elu nii, et oleks hea. Uste lahti tegemiseni on nädal veel jäänud. Kuid just need viimased hetked on sellised, kui tundub, et ei suuda enam ära oodata, millal ükskord see päev käes on. Et kõike pakutavat nautida. Sportida, käia massaazhis, mõnuleda Yasuragis jne jne Teha heategu iseendale! Iseendale!
Aitäh, juba ette!

Emade värk - juttu jätkub kauemaks:)

Tavaliselt, kui laps on silma eest ära ja täiesti vaikselt, siis öeldakse, et teeb pahandust. Ise mõtlen ikka ka nii. Ja siis avastan jälle, kui vaatama lähen, et Ott Marten sirvib oma lemmikraamatut! Hiirvaikselt. Ja süvenenult. Heh:)

Praegu mängib ta aga trummi. Seda on eeldatavalt kosta mitte ainult minu juurde kööki, vaid ka naabritele.

Käima ei ole ta täitsa ise veel ikka hakanud. Ja hambaid ta ei näita ega lase vaadata, nii et ei tea, kui palju tal neid juba suus on. Need kaks asja põhilised, mida mult kogu aeg küsitakse, nii et ütlen juba tavaliselt ise kiirelt ette ära. Vaevalt, et küsijatele see tegelikult väga korda läheb, mitu hammast Ott Martenil juba on. See kuulub lihtsalt samasse rubriiki, et igalt rasedalt küsitakse, kas tal kõhus poiss või tüdruk vms.

Ise ootan põnevusega, et ta juba rääkima hakkas. Ta ütleb sõnu juba küll. Ja omas keeles jutustab kilomeetrite pikkuselt. Kuid tahaks nii, et ma kõigest sellest ka aru saaksin. Kuigi jah, tema peab seda vist minu arengupeetuseks, kui ma tema sügavsisulisi mõttekäike ei mõista...

Pühapäeva hommikul, pärast Kanal2 suvepäevi, olin ma tema üle aga tõeliselt uhke. Ta lihtsalt sai aru, et emme on täiesti kustunud. Magas ise kõigepealt nii kl poole üheteistkümneni ja siis mängis voodis rahulikult omaette, nii et sain veel veidi poolunes tukkuda. Mailmatänulik!

Kiire

Kuidagi ootamatult hakkas kiire. Pöörlen nagu orav rattas. Ei tea, kust siis nyyd see kõik nii äkitsi. Samas olen ju kevadest saadik veidi mures olnud, et kuidas me hakkame toime tulema. Ja kuigi need erinevad asjad, mis mind on üles leidnud, üsna aega ja enargiat nõudvad, siis nad samas ka vahvad. Täiesti uus asi on minu jaoks saate toimetamine. Olen uudiste toimetamisega kokku puutunud, kuid saade ikka midagi muud. Poja on sel ajal hoidjaga. Niipea, kui ma aga koju jõuan, ei sobi talle enam isegi sekundikski keegi teine. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole. Pigem vastupidi. Tunnen kogu aeg, milline memmekas ma ise olen. Nii raske on minna hommikul uksest välja, kui Ott Marten jääb käsi minu poole sirutades nutma. Niuts!
Triinu-Mari ja Anna-Kaisa tegid mulle mõni aeg tagasi säru, et olen kogu aeg nii palju Ott Marteniga koos. Ja hellitan ta ära. Nüüd, kui saadet teen, siis seda koos olemise aega muidugi vähem. Kuid eks mõtlemisainet selles nende ütlemises muidugi oli...:)