Tundetus

Seda kõike on olnud lihtsalt liiga palju.....

Tuuleilm ja palavikumees

Neljapäeval jäi Ott Marten palavikku. Reedel, kui mul tekkis võimalus korraks poodi minna, selgus, et õues mailmalahe tuul. Võitlesin endaga, et minna siiski poodi mitte mere äärde. Täna oli ka mõnusalt tuuline. Kuna täna OM-il enam palavikku polnud, otsustasime Haapsallu sõita. Enne koju jõudmist käisime Rohukülast läbi. Leidsin üles teeotsa, kus ükskord ööpimeduses ühe kivi otsa sõitsin - sama kivi oli jätkuvalt alles ja täiesti sama koha peal:))) Hea ja rahulik oli seal. Vaatasime merd ja päikest ja laevu. Kui tagasi auto juurde läksime ütles OM kõigile neile head aega: tadaa laevad, tadaa päike, tadaa meri, tadaa tuul.
Armas :)

Emal on nii palju parem, et tänase ja homse öö saab lausa kodus magada. Esmaspäeva hommikul viin ta Mustamäe haiglasse. Eks siis näis, mida talle seal räägitakse või kui kaua seal hoitakse.

Triinu-Marilt sain lõpuks plaadi, mida eelmisel sügisel Tarifal kuulasime. Kahjuks või õnneks ma seda oma autos kuulata ei saa nii et pean ootama, kuni taas kodus olen.

Ootamatused

Põdra maja; Rongisõit; Juba linnukesed; Kiisu läks kõndima; Palju õnne; Mõmm-Mõmm; Kükita-kükita - loomulikult ei oska Ott Marten neid täispikkuses, kuid igast laulust mingit osa. Ja täiesti õige viisiga. Kohati küll moonutatud sõnadega - nii nagu ta kuulnud on. Ja ka rongi rattad teevad tema esituses lattattaa ja lattattaa:)
See kõik aga mailmaarmas ja ootamatu.

Ootamatu oli ka tänane telefonikõne õelt ja teadmine, et ema on haigla intensiivis. Olen igati tänulik Triinu-Marile, kes on aidanud ja toeks olnud. Lohutanud. Aga ikkagi pisarad voolavad...Olen varsti juba nagu väike hiinlane, silmad pilukil. Ott Marten püüdis ka mind lohutada - tõi mulle maasika ja puges sülle. Raske oli talle seletada, miks ta ei saa oma mammale helistada...

Positiivsed emotsioonid

Ei mäleta, millal viimati nii pikalt järjest üleval olin - 39 h!!! Samuti ei mäleta, et oleks seejuures tulnud tahtmine kell 9 hommikul Pärnus hommikusöögi kõrvale konjakit juua:)
Neljapäeva öösel käisime Eerikuga Riias meie Armeenia avastajatel vastas. Ja nii see läks. Tuju oli hea, ilm oli ilus, sõbrad ümberringi - mis Sa hing veel tahad!
See, et Anna-Kaisa oma isa Armeenias üles leidis, tundub uskumatu, aga armas. Seda tunnet, mis nii teda kui ta isa jt sugulasi valdas ei oska ettekujutadagi. Ühtepidi oled rõõmus ja teisalt on Su senine maailm täiega segi löödud. Senise 4 sugulase asemel saad äkki tuttavaks terve hulga uute sugulastega sh vanaisa ja vanaema, onutütar, vendadest ja õest rääkimata.
Ja seda kõike tuli ju meil nüüd tähistada!!!:)
Õnneks on Ott Marten tõepoolest selline, kes saab aru, kui emme puhata tahab ja magab ise siis samuti pikalt. Nii me täna hommikul mõlemad koos põõnasime. Imetlen teda iga päev. Nii nutikas ja vahva on ta lihtsalt. Ja armas! Viimati üllatas ta mind sõnaga surfama - ta ütleb küll nurfama, kuid sellgipoolest. Olen kindel, et kui ma ise 1 aasta ja 10 kuud vana olin, polnud ma sellist sõna kunagi kuulnudki, rääkimata sellest, et oleks osanud vaadata pilti ja öelda,et onu surfab...prrr! Imetlusväärne oli ka vaatepilt, mille osaks sain täna päeval WC-sse astudes - Ott Martenil olid paljaste jalgade otsas kummikud, käes WC poti hari, poti kaas üleval ja ta pesi potti. Ise säras rõõmus ja ütles: Oti tubli!