Selg

Eelmisest suvest saadik olen maadelnud selja valuga. Ikka nii, et kord Westman all ja Piibeleht peal ja siis vastupidi. Nüüd kevadel läks aga asi päris hulluks - kui ikka pühapäeva hommikul üksi kolme lapsega kodus olles ärkad ja jalgu alla ei saa, siis nuta või naera või tee mõlemat, kuid kui see ei aita, siis on keeruline mõelda, et kõik on superhästi:)
Magnetresonantsuuring näitas, et disk on katki. Seejärel hakkasin ootama aega kirurgile. Esmaspäeval, 4. mail oli see hetk, mil Magdaleena haigla polikliinikus kirurgi uksele koputasin. Arvan, et tegemist oli minu elu kõige lühema arsti visiidiga. Kui olin oma nime öelnud, ütles arst, et ta mäletab mu pilti küll. Et kolmapäeval palun haiglasse ja neljapäeval on operatsioon. Võtku ma see paber ja käigu siit samast regsitratuurist läbi, et kõik ära vormistada....What?! Nagu puuga oleks pähe saanud. Olin sõnatu ja täitsin käsku. Koju jõudes vasardas peas mõte, et pean ühe ja poole päevaga jõudma võimalikult paljud asjad ära teha, sest mul polnud õrna aimugi mida operatsioonist taastumine endaga kaasa toob. Ja neid asju polnud vähe...:) Haiglasse jõudes kasutasin EMO ootesaalis veel aega ära ja saatsin välja pressiteate Daniel Levi ja Elina ning Sitg Rästa kontserdi kohta Nordea kontserdimajas 1. juunil. Siis viidi mind palatisse. Operatsioon toimus 7. mai hommikul. Mäletan, et vaatasin operatsioonitoas kella ja see näitas 9.40. Järgmine pilt on juba ärkamistoast. Arst seisis mu jalutsis ja palus tõsta vasakut jalga ja siis paremat jalga. Täitsin ta palve. Ning see naeratus, mis seepeale üle ta näo käis - hehh, see ei lähe iialgi meelest. Parema jala kahte varvast sain küll liigutada, kui neid ei tundunud. Parem jalg oli ka see, mis imelikult surises. Arst määras mingi rohu, mida mulle sisse tilgutati. Ning kuna minu jaoks kusagil palatis kohta polnud, siis jäin ka ööseks ärkamistuppa. Hommikul ärgates sain aru, et valu on läinud! On haavavalu, kuid ei ole enam seljavalu. Jeee!!!! Arst kirjutas mind haiglast koju. Tingimusel, et teen iseseisvalt ettnähtud harjutusi, ei tõsta midagi, ei kummarda ega kükita ja üleüldse, kuulan oma keha. Juuni alguses pean minema ennast talle uuesti näitama.
Elagu valuvaba elu!

Hiiu Maa Kodu

26. veebruaril said meist ametlikult ja täievolilised maja omanikud. Notar vaatas mind küll kui mingit poolearulist - lepingu järgi soetasime endale elamiskõlbmatu sara. Vesi kaevus, ahjuküte, kemps õue peal. Kes siis tänapäeval sellises majas elab?! Ja veel lastega!
Selles olukorras, nende grimmasside ja hääletooni juures poleks aidanud ka jutt suurepäraselt säilinud maakeldrist, suitsusaunast ja aidast. Samuti 14st õunapuust, kreegivõsast, kibuvitsadest ja suurest pajust. Avarusest, päikeseloojangutest, merest ja värskest õhust.
Kes ei mõista, see ei mõista...
PS Ema ütles, et ostsime endale elutöö. Igatahes on tegemist tööga, mis paneb südame rõõmust hüppama!