Lihtsalt

Nii raske, kui seda võib olla uskuda, siis tegelikult ongi mõned asjad lihtsad. Lihtsalt ongi nii, et ookean on sinine ja päike kollane. Samas saavad lihtsatest asjadest kuidagi väga lihtsalt keerulised, vastupidi naljalt vist mitte...

Ja ikkagi: tahan lürbin kisselli, tahan kuulan transistorit ja kui tahan, siis ei taha midagi. Lihtsalt.

Pulmapillerkaar

Faust oli vahva. Vaataks hea meelega seda veel.
Üldse oli pulmas tore. Või noh, kuna see kõik toimus Von Krahlis, siis oligi selline väga kodune olemine. Vahepeal sai minust isegi kotkas. Korraks:) Seda suuresti tänu neiudele, kes erinevate kandikutega meist pidevalt mööda käisid.
Ja aeg läks kuidagi nii ruttu. Tean, et kui mängisin klaveril (mitte enam Krahlis) lugu nimega "Run" oli kell ootamatult pool seitse hommikul. Seejärel koju jõudes oli poja juba yleval:)

Igatahes tähh siinkohal veel kord yhele heale ja minu jaoks mittejustvähe olulisele sõbrale.
Ja loomulikult pruutpaarile:)

Mõned tähelepanekud

Ühelt küljelt teisele rullides on lihtsam edasi liikuda kui roomates.
Selleks, et eemal olevate mänguasjadeni ulatuda, ei pea roomama. Piisab sellest, kui võtad mingi mänguasja kätte ja üritad selle abil teised endani tõmmata.
Lisaks katsetele, kui kõrget ja peenikest häält saab üks väike inimene teha, on lisadunud katsed madala hääle osaas. See on aga nii naljaks jorin, et ajab ennastki naerma.
Varvastega igemeid sügada on lahe. Sokke jalast ära tõmmata samuti.
Vahva on vaadata, kuidas kartulid potis keevad.
(Tänu mõtlikule ja sügavtähenduslikule kartulivee mullide vaatlusele õnnestus edukalt teha kartulikeedu auru!)
Vannitoa kraanist tulev vesi on ka omaette huvitav nähtus.
Ja otseloomulikult peeglid! Need toovad hoobilt naeratuse näole.
Lisaks meeldivad veel ajalehed ja kilekotid. Meeldib lusikaga süüa ja kruusist juua.
Ja hommikuti kaua magada.

2007

Tuligi. Aasta 2007. Teised kõik Kloostris. Ehk homme juba nii palju tervem, et saame ka korraks sinna kimada. Eks näis.

2006 oli kokkuvõttes õnnelik ja rõõmus aasta. Halvad ja rasked asjad tunduvad kuidagi tuhmidena ja ei tee praeguseks enam valu. Vähemalt mitte nii palju. Sest hea on need lihtsalt ületrumbanud!
Kõige suurema ja kuldsema medali peaksin selle aasta eest andma Ott Martenile. Ta on lihtsalt super. Midagi paremat on raske tahta või ette kujutada.
Medali peaksin andma ka oma lähedastele ja sõpradele. Uskumatult palju tuge olen neilt saanud. Olen jõudnud arusaamisele, milline rikkus see on, kui su ümber on nii palju häid sõpru. Sealhulgas selliseid, kes olid mu elus tähtsal kohal rohkem kui 10 aastat tagasi. Tähh!
Üks asi jäi eelmisel aastal siiski tegemata....üks aitäh jäi ütlemata...iga kord, kui hakkasin seda tegema põrkusin tagasi. Et mis ma ikka. Mõttes olen seda aga palju kordi teinud. Thanks for all the fish!

Mailmailusat alanud aastat! Just sellist nagu keegi meist soovib ja igatseb. Unistusi. Ja nende täitumist.
Õnneinglipai!