Red Hot Chocolate

Ja ongi selleks korraks sünnipäev läbi. Vahva, et nii palju neid, kes meeles pidasid. Kas siis sms, helistamise või hoopis orkuti kaudu. Kohaletulijate üle loomulikult samuti hea meel sh Triimu tegi tõelist eneseületamist ja loodan väga, et ta saab ruttu terveks.

Red Hot Chocolate on aga üks kingitus, mille sain - kaks punast kohvitassi koos kannuga. Ja shokolaadiseguga, millele lisatud vürtse sh tsillit. Väike juures olnud kaardike lõpeb sõnadega: So, set your world on fire and give a gift of red hot chocolate to the one your love!
Tähh!:)

Jõulusagin

Jõuluvana tõi Ott Martenile laste süntesaatori ja trummikomplekti - trummi, kõristid, taldrikud ja tamburiini. Mees nagu orkester!:) Sütnesaatoril on mikrofon ka juures. Nii lahe vaadata, kuidas Ott Marten samaaegselt mängides suu vastu mikrofoni la-laatab. Ise kõigest pooleteistaastane!!!
Haapsalus ema juures oli meid koos mustmiljon. Või noh, vähemalt ligi 40! Nii palju sagimist ja lalinat ja lapsi. Terve maja oli lisaks verivrostilõhnale liikumist, jooksmist ja hääli täis. Kõige noorem oli 7-kuune ja kõige vanem 72-ne. Lisaks veel 10 kuune, 1,6 aastane, 2x 2,3 aastast, 5 aastane jne jne Tõelislet suur pere. Vahva! Ja armas!

Päike!

Juba teist (!) päeva paistis õues päike.
Nii hea. Kohe selline reipam tunne.
Tänast päikest saime kahjuks ainult läbi akna nautida.
Öösel tõusis Ott Martenil palavik, seega olime täna mõlemad koduarestis.
Kuid ikkagi oli hea!

Kaks kirja

Täna sain meilitsi viimase hetke pakkumise Tenerifele. See pani mind kohe tõsiselt mõtlema. Tunnen, kuidas tahan ära. Ka ajapoolest sobiks - jaanuari esimene nädal. Kuidagi on nii hästi kujunenud, et osad tööd saavad ette ära tehtud ja teised minu äraoleku all, nii aasta alguses, ei kannataks.

Nüüd õhtul sain jõulutervituse Tarifalt....koos mailmaarmsa fotoga. Nad nagu oleks teadnud, et kaalun Tarifa asemel Tenerifele sõitmist:) Ma ei tea kohe...mis asi see on mis mind sinna veab ja tõmbab...Ja üldse olemegi Ott Marteniga juba kaua kodus olnud - 2,5 kuud:)

Kummaline seik

Viru keskuse parkimiskassa sabas seistes oli mõned inimesed eespool üks noor naisterahvas. Maksis kaardiga. Kuna kaarditehinguga läks aega, tegeles parkimisonu sel ajal sularahamaksjatega. Et saba kiiremine liiguks. Too naisterahvas läks sellepeale närvi, nõudis pärast makse sooritamist juhatajat ja jäi teda sinna ootama. Saabus vormiriides mees, kes ütles, et tema seal vägesid kamandab. Naine nõudis selgitust, miks kaardimakse nii aeglane on, miks seda kiiremaks ei tehta ja miks teisi inimesi vahele võetakse. Temal olevat hirmus kiire! Kohe väga kiire!
Maksin oma arve ja läksin. Minust nad sinna rääkima jäid. Boss seletas, et kaardimakse kiirus ei sõltu neist jne jne
Vaata ja imesta. Olukorras, kui on kiire, kulutada veel lisa aega sellise asja peale...Arumaeisaa.

Lihtsalt hea:)

Mäletan, kuis väiksena õhtul magama jäädes ikka köögis tuli põles.
Ema askeldas - tegi süüa, pesi pesu, nõelus, luges lehti...
Nüüd tean, et lisaks kiirele askeldamisele oli see ka tema enda isekeskis olemise aeg.

Hea on istuda köögis ja lehti lugeda, kui poja on magama pandud, nõud pestud ja mänguasjad kokku korjatud. Heh, avastasin just, et loen eelmise reede lehte:)
Kohe juba jälle reede. See nädal on küll nagu mingis udus möödunud.
Märkamatult.
Hetkega.

Esimene advent

Täna käisime Ott Marteniga pilte tegemas - selgus, et ka eelmisel aastal tegime pilte just esimese advendi hommikul! Itsitasime, et nyid ongi selline traditsioon, et 50-ltki võtan aga Ott Marteni ja kiman esimesel advendil Incu ja Monica kodustuudiosse:)
Nyyd pean veel vaatama, et need ka kalendriks kokku saaks. See päästab mind ühtlasi jõulushoppingust, sest siis kingitus kohe omast käest võtta. Väikest valikut neist piltidest saab näha siit
Akna taga just väga talvine pole. Kuid küünlaid saab põletada ikkagi.
Ja mõelda häid mõtteid.
Ilusat adveni (ootuse) aega!

Happy end

Eile toimus Pöffi ametlik avamine. M.Nyman bänd raputas täiega. Oma intensiivsusega. Muusika justkui tõmbas enda sisse. Emotsioone jagus ka ülejäänud õhtusse-öösse. Kell 6 hommikul koju jõudes tegi Ott Marten korraks silmad lahti, vaatas mind ja ytles: kalli-kalli! Võtsin ta tugevasti kaissu. Ja otseloomulikult magas ta kella 10.30-ni. Ta ju teadis, et emme tahab puhata! Kui lõpuks silmad lahti tegi, sostasin talle ühe saladuse. Ta vaatas mind kelmikalt ja sosistas vastu. Omas keeles:)
Armastan!

Unelained

Kui ma ärkvel olles olen kõige rohkem kaotanud kindaid (ka tänavune kindakaotamishooaeg on juba ammu alanud), siis unes olen kõige rohkem näinud merd, laevu, laineid.
Täna ärkasin vastu hommikut taas täiesti väsinuna - läbi võttis see kõik.
Olin mingi laeva peal ja ootamatult kerkisid majasuurused tumehallid lained meie ette. Laev käis kalade juurest lindude juurde. Ümberringi nägin ainult halli vett. Tuul oli võimas. Hirmu kusjuures ei olnud. Lihtsalt väsitav oli see kõik. Hetk hiljem olin mingite inimestega koos kusagil maismaal-saarel. Ja ootasime, et maru vaibuks. Kuid ikka ja jälle peksid lained vastu maja-ehitise aknaid, milles olime.
Kui pärast uuesti magama jäin, siis laineid enam ei olnud...
Magasime koos pojaga mõlemad kella 10-ni. Niihea!:)

Täiskuu

Täna oli taevas selline Kuu, et võttis jalad nõrgaks!:)
Suur ja hõbedaselt särav.
(Mitte suur ja kollane, vaid just hõbedane)
Ja täiesti iseennast täis.
Selline uudishimulik.
Enesekindel.
Ja naerunäoga:)

5-ne ja 1,5-ne

Täna kuulsin, kuidas 5-aastane õepoeg Sander ütles teises toas Ott Martenile: Ott Marten, Sinu kord! Võta kaks kaarti!
Pahvatasime emaga mõlemad naerma. Ott Marten pole veel poolteistki...:) Ei näinud, kuidas Ott Marten selle peale käitus, kuid edasi nad mängisid. Ja häälte järgi tundus, et neil oli lõbus.
Sander on Ott Marteni vaieldamatu lemmik ja eeskuju. Teeb kõike tema järgi. Samas vahva, et Sander viitsib temaga jännata. Kodus tal kaksikud vennad, 2-sed, kuid alati kui on võimalus Ott Marteniga mängida, siis on otsus tehtud!

Minuga juhtub alati midagi

Ei tea, mis tähtede seis see täna selline oli, kuid ei mäleta, millal niimoodi ja nii palju kogu südamest naersin. Salvestuse lõppedes ootasin, millal ometi valgus maha läheks, et saaks valju häälega naerma pursata. Pisarad voolasid. Ja pärast montaazhis läks kõik jällegi käest ära. Monteeria naeris samuti pisarateni.
Siis suutsin aga hajameelsusest kimada Ott Martenile järgi lasteaeda (Lasnamäel), kuhu ta hommikul Virje hoole alla viisin. Tormasin rühma sisse ja....seal istus täiesti võõras naine, kes küsis: kellele teie järgi tulite? Olin nagu puuga pähe saanud! Kokutasin miskit ja tormasin uksest välja tagasi. Enne auto juurde jõudmist meenus, et...MU MOBIIL ON TÜHI!. Mis siis ikka, tormasin tagasi rühma. Palusin sellel teisel kasvatajal Virjele helistada ja öelda, et jõuan 10 min pärast tema maja ette. Hakkasin juba ukse poole tormama, kui selgus, et olin täiesti unustanud seiga, et Virje pidi tütre linna trenni viima. Nii et teda ei olegi kodus. Ütles, et sõidab koos Ott Marteniga Ülemiste keskusesse, et saame infopunkti juures kokku. Kimasin Lasnamäe lõpust siis Ülemiste poole. Ja sain lõpuks poja kätte. Nii magus ja hea oli see kalli, mille talt sain!

Aeg

Sain täna meiliga järgmised read:

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale.
Aga millele?

Kõik vaatavad mind.
Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus.
Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.
/Doris Kareva/

Tähh!

Lumine kesknädal

Akna taga sajab lund. Niimoodi ühtlase joana. Päris hall ja sombune see olemine seal. Teiselpool akent.
Juba mitu päeva mõtlen, kuidas saada ööpäeva aega juurde. Eile õhtul pojat magama pannes jäin ise taaskord täiega magama - kui silmad lahti tegin, oli kell 02.25 No ei kippunud kuidagi üles tõusma ja arvuti taha istuma. Või tuba koristama. Oleks kuidagi valgem ja päikeselisem see olemine, siis jaksaks ehk rohkem...
Poja aga superlahe. Võiks juba rääkima hakata. Ma mõtlen niimoodi lausetega, sõnu ta ju ütleb. Lemmik koht on tal jätkuvalt dushiruum. Ühel päeval vaatasin, et Ott Marten võtab oma kapist riideid ja sammub WC poole. Läksin järgi - ta pani riided pesumasinasse:) Samas meeldib talle ka WC paberit tükkideks rebida ja potti visata. Niimoodi meil juba mitu rulli läinud. Televiisoril vahetab kanaleid. Ja lampe paneb põlema-kustutab ära (vastavalt vajadusele). Kõige suurem tegemine aga söömisega. Sest süüa tahab ta ise! Saan sellest täiesti aru, et kaua sa ikka lased endale asju suhu toppida, kuid see koordinatsioon....et toit lusikale või kahvlile ja siis mõlemad koos suuni...ja suhu...Khm:)
Isadepäeval käis Ott Marteni ristiisa Meelis külas. Vahva. Tähh!

Ristiisa Mati

Hea meel, et ta Ott Marteni ära nägi.
Hea meel, et veel hiljuti tema juures käisime.
Ta oli lihtne, särav ja rõõmsameelne.
Ta ei olnud vana,
vähemalt mitte nii vana,
et tema aeg oleks pidanud ümber saama...
Head teed Sulle, ristiisa. Tähtede taha!

Album

Vaatasin aasta tagasi tehtud pilte. Mul oleks praegu nagu üks teine laps kodus:) Aasta tagasi oli Ott Marten poolenisti kiilakas - titejuuksed olid ära tulnud ja uusi polnud veel asemel. Praegu on tal tõeline lumivalge parukas peas. Üldsegi ta praegu nii asjalik ja suur ja mõnus. Tegelikult ta seda omalmoel ja vastavalt oma vanusele kogu aeg olnud. Kuid tunne lihtsalt, et järjest mõnusamaks läheb. Albumist päris palju pilte puudu - ütlen endale pidevalt, et pean need laskma fotodena ikka ära teha. Ja peaksin asju ka üles kirjutama - muidu mingi aja pärast enam ei mäletagi, millal ta midagi ütlema või tegema hakkas.
Täna ostsin uue Manu Chao plaadi. Ott Marteni peal proovisin, et kas on hea. Tundus, et on - kiskus tantsule:)
Täna oli üldsegi üks kummaline päev. Käisime Maardus ühte spordiriiete poodi otsimas ja see kõik oli nii naljakas, kuidas meid kogu aeg eri suundades juhatati. Lõpuks, kui me jõudsime ringiga tagasi kohta, kus olime juba vähemalt 3 korda olnud, pidasin auto kinni, sest muidu oleks läbi naeru ja pisarate lihtsalt kraavi sõitnud...Seda poodi paraku ei leidnudki:)

Öökull

Vahva, et tänane st praegu juba eilne päev, tunni võrra pikem oli. Päris palju asju sai tehtud. Praegu aga ei saa ise ka aru, miks veel üleval olen. Valmistasin saadet ette. Ja nyyd uni läinud. Võib-olla see ärevusest - pole õrna aimugi, kuidas Ott Marten ennast homme st täna stuudios üleval peab. Võib-olla läks uni ära millestki muust. Eitia. Igatahes nii ma siin nüüd siis istun. Nagu öökull:)

PS otsustasin, et kui ma juba üleval passin, siis panen kirja sõnad, mida OM ytleb: aitäh, aua, lille, ato (auto), opa, amm-amm, mammi, papa, emmi, ta-daa, alloo, teda (seda), tuust (juust), mõmmi, ei-ei, pai, kalli-kalli, ai-ai, pähh, kaka, kukkus, juua. Vist kõik. Eks lisan, kui veel midagi meenub.

Reisipildid

Panin viimase Tarifa reisi pildid üles ja ka suvise Kanadas käigu omad. Näha saab neid siit
Tarifa piltidest oli päris raske valikut teha - ilusaid ja vahvaid pilte lihtsalt nii palju.

Sai neid seal ka mitme kaameraga klõpsitud. Ja nii hea oli neid vaadata. Ott Marten istus süles ja muudkui naeris. Ei tea, mis talle nii lõbu pakkus. Võib-olla tulid tal omad mõnusad hetked meelde:)
Reet helistas täna, et tal sugulased kutsuvad teda Kanadasse, et võiksime koos minna. Minu tädi igatseb meie st eriti Ott Marteni järele samuti väga.
Hakkasin mõttes kohe asju pakkima:)
Korraks tuli ka positiivne olemine - olen reede õhtust saadik haige. Reede õhtul jäin täiega magama. Ehmatasin kell 23.30 üles ja nägin oma üllatuseks, et Ott Marten oli minu kõrvale voodisse magama pugenud. Oli oma joogipudeli tühjaks joonud, luti suhu pannud, teki peale võtnud ja magas. Uskumatu! Aga noh, suur mees ka juba. Aasta ja neli kuud!:)

Emmi ja mammi

Tagasi sombuses ja külmas Eestis. Vaatamata sellele on päris vahva olnud - Ott Marten hoolitseb selle eest, et meel kurvaks ei läheks või igav ei hakkaks. Ja üllatab mind pidevalt.
Teeb järgi liigutusi ja miimikat. Tantsib. Nii naljakas on vaadata, kuidas ta ennast õõtsutab ühelt jalalt teisele, jalad põlvist kõverdatud. Mõnikord paneb käed ka juurde.
Kõige kauem võib ta aga aega mööda saata klaveri taga istudes. Ema ütles mulle juba eelmine kord, kui Haapsalus käisime, et pean Ott Martenile pilli ostma. Minu oma klaver, mis Haapsalus, ei mahu ühegi nipiga meie Tallinna korterisse - keerdtrepp ja ka aknad on sellised, kust klaverit kahjuks läbi ei too. Seega tuleb meil süntesaatori kasuks otsustada. See, kuidas ta mängib ja samaaegselt la-laatab on aga tõeline nüüdismuusikafestival:)
Ja nii armas, kuidas ta ütleb mulle emmi ja minu emale, keda kõik mammaks kutsuvad, mammi. Mu isa pildi poole näidates teab ta aga, et seal on papa. Armas!
Muus osas selline rahulik. Tarifal tabasin ennast mõttelt, et mu elus jätkuvalt ainult üks mees - Ott Marten:) See geen, mis paneks mööda pidusid jooksma või suhteid looma oleks nagu puudu. Ja ega enne vist midagi muutu, kui oma peas suurpuhastuse teen. Ja südames.

Tottatten

Eile praadisime ennast päikese käes. SpinOut-is. Anna-Kaisa ja Triimu laenutasid varustuse ja proovisid purjelauasõitu. Tuult küll just väga ei olnud:)

Õhtul kodus grillisime krevette - uhh, siiani tunne, et silmini krevette täis.

Ja Ott Marten hakkas enda kohta ytlema: totttatten. Heh:)

Tarifa vol 3

Kui kusagil on parem kui siin, siis on see siin.
Soe. Päike. Ookean mühiseb. Teed akna lahti ja jääd ookeani ümina saatel magama. Ärkad ja ikka on kõik nii hästi.
Poja kaihvis täna täiega. Ookeanis. Esimest korda, kui laine temani jõudis, siis veits ehmatas. Kuid pärast hullas täiega. Jooksis lainete eest ära. Pritsis kätega. Ja nuttis südamest, kui ta veest välja tõstsin.
A mailmavapper on ta. Ei mingit virisemist pika reisi üle vms
Ma ise kaidvin samuti. Kõik mured ja tööasjad on peast pühitud.
Niea!:)
ARMASTAN.

Judopoiss

Ott Marten on käinud juba kaks korda judotrennis. Kõik teised temast seal vanemad, samuti ei täida Ott Marten eriti täpselt treener Toni korraldusi ja teeb kõike nö vastavalt individuaalsele treeningplaanile:) Neljapäeval aga juba üritas natuke Tonit matkida. Treener Toni on ise täiesti uskumatult vahva. Pole ime, et kõik lapsed teda armastavad. Ta on tõesti super. Ja tore, et selline võimalus üldsegi on, et nii väikestega (1,5-3 a) kusagil trennis käia. Peamiselt võetakse trenni ju 4-5 aastastest alates. Oluline ka see, et nendele väikestele tibudele trennid koos vanemaga.
Eilse trenni lõpetuseks ja selle märgiks, et täitus 1 a 3 kuud, otsustas Ott Marten käima hakata. Lihtsalt tõusis keset suurt tatamit püsti ja läks. Ja nii ongi. Täna lõkerdab kogu aeg naerda kui ühest kohast teise tatsab. Kaihiv täiega.
Mina ka. Ja mitte vähe:)

Laulma enne kui kõndima

Sõbranna Maire, kes korraks Eestis käimas, kuulas täna imestusega paanikast, mida arstid ja mitmed lähikondsed tekitanud, seoses Ott Marteni käimisega-mitte käimisega. Rääkisin talle, et perearst saatis poja ortopeedi juurde. Ja see kutsus meid 25. septembril tagasi öeldes, et siis PEAB Ott Marten ilma abita ja toeta käima! Tähtaeg üha läheneb, kuid ma ei tea, kas need 4-5 sammu, mida poja pooljoostes teeb, saab lugeda käimiseks või mitte. Ja kas ta neid ka ortopeedile on nõus näitama. Maire ütles, et Rootsis ei hakka arstid enne seda, kui laps pole 1 aasta 3 kuud vana, sellise asja pärast üldsegi pead murdma, ega vanemaid stressama. Ja et see ongi üks põhjus, mille pärast talle meeldib Rootsis elada - et arstid on normaalsed ja nõua, et lapsed, kes on sündinud 20.juunil aastal 2006 peavad 25. septembriks aastal 2007 vabalt ringi jooksma. Või et nad peavad kõik samapalju kogu aeg juurde võtma jne jne Samuti lohutas ta mind öeldes, et mida hiljem laps käima hakkab, seda vähem on tal hiljem igasugu seljahädasid.
Ise mõtlesin, et ütleks ortopeedile hoopis, et mu laps küll veel täiesti ise ei kõnni, kuid selle eest ta laulab. Mis on täiesti tõsi. Ja mille üle ma ise vägagi rõõmus olen. Huvitav, mis ta selle peale kostaks?:)

Võtmed

Teist õhtut järjest koristan. Põhjalikult. Mitte sellepärast, et kuidagi ülemäära must oleks, vaid sellepärast, et võtmed on kadunud. Kapid on kõik kraamitud. Sahtlid ka. Diivanit olen liigutanud seina äärest eemale mitu korda. Samuti kummutit ja jalanõudekappi. Mõistus on otsas. Mobiilile saab vähemalt helistada, võtmed ei vasta aga kuidagi.
Mäletan, et Ott Marten mängis nendega diivani peal. Ja et võtsin nad tema käest ära. Kuhu ma nad aga panin? Või pani siiski tema veel pärast nad kusagile? Tema lemmikkapi, kuhu ta tavaliselt nii viinerid, lutid kui kõik muu eluks vajaliku tallele paneb, olen mitu korda läbi vaadanud. Ei miskit. Eks hakkan homme uuesti otsima. Juba hommikul. See olevat õhtust targem:)

Rahutu hing

Vaatasin netist võimalikke ööbimiskohti sügiseseks Tarifale sõiduks. Peaks-võiks midagi ära broneerida. Ja selline igatsus tuli peale. Nii õudselt tahan juba jälle ära. Ei tea, mis asi mul selle minemisega on. Alles ma tulin Kanadast ja enne seda Tarifalt. Ennast paneb ka pead vangutama. Kuid selline rahutus on hinges, et hakka või kohe kohvrit pakkima! Täna öösel nägin üle pika aja taas merd ja laevu unes. Hakkab pihta! Ega need uned mind enne jällegi vist rahule jäta, kui ookeani lõhn ja kohin täidab hinge.
Tegelikult võin ma seda ka kohe praegu tunda.
Kui silmad kinni pigistan!
Heh, niiea!
Kuu aega veel selle päris tundeni!

Pelmeenid

Vastu õhtut tuletas kõht mulle häälekalt meelde, et polegi täna väga midagi söönud. Külmkapi sisu uurides selgus, et sealt ma abi ei saa. Sügavkülmast leitud pelmeenipakk tõi naeratuse näole. Kuid ainult hetkeks - olles pelmeenid pannile valanud jäi pilk peale pakile trükitud parim enne kuupäevale: 20.05.07! Hmm, 3 kuud tagasi sai nende pelmeenide aeg ümber.
Korraks jäin kahtlema, kuid siis andis tühi kõht endast taas märku.
Praadisin hoolikalt. Süües mingit kõrvalmaitset ei tuvastanud.
Nüüd istun ja ootan.
Et kas lööb põhja alt ära:)

Pime õnn

Romantlik komöödia. Ei mäleta, millal viimati lihtsalt niisama telekast mingit filmi vaatasin. Ja veel sellist! A ju siis oli seda vaja. Ju oli see mingi saatuse märk:)))
Minu pime õnn!
Khm:)

Pimedale õnnele mõeldes tuleb tegelikult meelde hoopis seik lähiminevikust. Tahtsin väga ühele kontserdile pääseda, kuid piletitädi arveldas ainult sularahas ja mul oli puudu täpselt 140 krooni. Proovisin helistada oma sõpradele, kes kontserdil olid, kuid ka neil oli sularaha otsas. Läksin tädi juurde tagasi, et uurida, kas ümbruskonnas tõesti ühtegi pangaautomaati ei ole. Asi aga lahenes nii, et piletitädi andis mulle raha!!! Mitte 5 eeku vaid 14o eeku. Omast rahakotist. Küsisin talt tema pangakonto ja kandsin koju jõudes raha talle tagasi. Kuid see, et ta üldsegi sellise asja tegi. Võhivõõrale inimesele. Uskumatu! Ja mailmaarmas!
Kui inglilugusid uskuda, siis tundub, et see tädi oli hoopis ingel. Ja andis mulle lihtsalt ühe naise kontonumbri. Kes nüüd omakorda mõtleb, et miks ja kellelt ta selle raha sai. Ja mis tal muud ülejääb kui mõelda, et ingel saatis...:)

Arigato

Jaapani keeles tähendab see tänan. Meil siin tähendab see aga peagi valmivat keskust, mille kohta ei tihka öelda pelgalt spordiklubi. See on lihtsalt nii palju enamat sellest, mida oleme harjunud spordiklubi all mõtlema. See algab mõtlemisest ja soovist elada oma elu nii, et oleks hea. Uste lahti tegemiseni on nädal veel jäänud. Kuid just need viimased hetked on sellised, kui tundub, et ei suuda enam ära oodata, millal ükskord see päev käes on. Et kõike pakutavat nautida. Sportida, käia massaazhis, mõnuleda Yasuragis jne jne Teha heategu iseendale! Iseendale!
Aitäh, juba ette!

Emade värk - juttu jätkub kauemaks:)

Tavaliselt, kui laps on silma eest ära ja täiesti vaikselt, siis öeldakse, et teeb pahandust. Ise mõtlen ikka ka nii. Ja siis avastan jälle, kui vaatama lähen, et Ott Marten sirvib oma lemmikraamatut! Hiirvaikselt. Ja süvenenult. Heh:)

Praegu mängib ta aga trummi. Seda on eeldatavalt kosta mitte ainult minu juurde kööki, vaid ka naabritele.

Käima ei ole ta täitsa ise veel ikka hakanud. Ja hambaid ta ei näita ega lase vaadata, nii et ei tea, kui palju tal neid juba suus on. Need kaks asja põhilised, mida mult kogu aeg küsitakse, nii et ütlen juba tavaliselt ise kiirelt ette ära. Vaevalt, et küsijatele see tegelikult väga korda läheb, mitu hammast Ott Martenil juba on. See kuulub lihtsalt samasse rubriiki, et igalt rasedalt küsitakse, kas tal kõhus poiss või tüdruk vms.

Ise ootan põnevusega, et ta juba rääkima hakkas. Ta ütleb sõnu juba küll. Ja omas keeles jutustab kilomeetrite pikkuselt. Kuid tahaks nii, et ma kõigest sellest ka aru saaksin. Kuigi jah, tema peab seda vist minu arengupeetuseks, kui ma tema sügavsisulisi mõttekäike ei mõista...

Pühapäeva hommikul, pärast Kanal2 suvepäevi, olin ma tema üle aga tõeliselt uhke. Ta lihtsalt sai aru, et emme on täiesti kustunud. Magas ise kõigepealt nii kl poole üheteistkümneni ja siis mängis voodis rahulikult omaette, nii et sain veel veidi poolunes tukkuda. Mailmatänulik!

Kiire

Kuidagi ootamatult hakkas kiire. Pöörlen nagu orav rattas. Ei tea, kust siis nyyd see kõik nii äkitsi. Samas olen ju kevadest saadik veidi mures olnud, et kuidas me hakkame toime tulema. Ja kuigi need erinevad asjad, mis mind on üles leidnud, üsna aega ja enargiat nõudvad, siis nad samas ka vahvad. Täiesti uus asi on minu jaoks saate toimetamine. Olen uudiste toimetamisega kokku puutunud, kuid saade ikka midagi muud. Poja on sel ajal hoidjaga. Niipea, kui ma aga koju jõuan, ei sobi talle enam isegi sekundikski keegi teine. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole. Pigem vastupidi. Tunnen kogu aeg, milline memmekas ma ise olen. Nii raske on minna hommikul uksest välja, kui Ott Marten jääb käsi minu poole sirutades nutma. Niuts!
Triinu-Mari ja Anna-Kaisa tegid mulle mõni aeg tagasi säru, et olen kogu aeg nii palju Ott Marteniga koos. Ja hellitan ta ära. Nüüd, kui saadet teen, siis seda koos olemise aega muidugi vähem. Kuid eks mõtlemisainet selles nende ütlemises muidugi oli...:)

Phonix

Taani bänd. Viljandis. Kaevumäel. Arvan, et võin seda nimetada oma selle suve kontserdiks. Juuli alguses toimunud Aerosmithi kontserdilt tulin poole pealt ära. Ei olnud see, mida ootasin või arvasin. Ja tohutu poja igatsus tuli ka peale.

Phonixit nautisime aga koos. Ott Marten küll magades:)

Ja niiiiii hea oli!!!!

Bassklarneti madalad ja mahedad helid panid värinad mööda selga jooksma. Akordionist, trummar ja laulja tegid samuti omaltpoolt kõik, et lihtsalt lummatuna seal seista ja vaadata-kuulata. Sumedas öös. Mega!

Jätkuvalt Kanada ajas

Kanadas, Montrealis, on kell praegu 8 õhtul. Olen jätkuvalt Kanada ajas. Käisin seal koos venna ja vennanaisega. Ott Marten loomulikult ka. Suurema osa ajast viibisime tädi juures Montrealis. Koos eeslinnadega elab seal 3 miljonit inimest. Lisaks pilvelõhkujatele, mis maa peal, on Montrealis 20 miili maa-aluseid tunneleid sh poode, poode ja veel kord poode. Erinevatel tasanditel. Mitu korrust. Samuti ka erinevaid restorane ja söögikohti, juuksureid, reisibüroosid jne jne Tõeline maa-alune linnak. Uskumatu!
Selleks, et maa peal paremat üelvaadet saada, käsime ka bussiekskursioonil. Lisaks ohtratele faktidele üritas bussijuhist giid kogu aeg ekskursantide tuju üleval hoida. Nt: Kas teate, miks Montreali surnuaial, kuhu on maetud 1 miljon inimest, hauad nii lähestikku on? Nii on neil talvel soojem. Või et lumerohketest ja külmadest talvedest rääkides selgitas ta mehhiklastest ekskursantidele: you have ice-makers, but we have ice-breakers! Ta näost oli näha, et ta teadis juba ette, mille peale buss naerust rõkkama hakkab.
Suurlinnamelule mõnusaks vahelduseks oli sõit 300 km ülespoole Quebec citysse. Tõeliselt ilus linn. Ja ilus loodus. Mäed!!!:) Montreali ümbrus selline tasane. Kuid Quebecis olid mäed ümberringi. Käisime ka Põhja-Ameerika kõige kõrgemat koske/juga vaatamas. 32 m kõrgem kui Niagara. Quebecis sõitsime ja kõndisime ringi 90 aastase vanahärra saatel. See oli ise juba elamus! Vana käib jätkuvalt 5 korda nädalas golfi mängimas. Kui küsida talt pikaealisuse retsepti, siis ytleb ta, et ei midagi erilist: take a drink and make love!:) Lahkudes kutsus ta meid oma 100ndaks juubeliks tagasi Kanadasse. Lubas, et selleks ajaks õpib ka Eesti keele ära!
Ja Ott Marten oli täiesti super. Nii lennukis kui seal kohapeal. Uskumatu väikemees. Võitis järjest kõigi südameid. Ja mu tädi oli nii uhke ta üle! Heh, vahva reis oli tõesti. Loodan väga, et saame kunagi veel sinna tagasi.

PS Täna õhtul tegime Anna-Kaisa ja Ott Marteniga väljasõidu Pärnusse. Pärast Montreali on Eestis küll võimatu leida kohta, kus saaks öelda, et on palju rahvast:) Ei tea, kas sellepärast või mitte, kuid igatahes oli Pärnus mõnus ja rahulik. Armsalt kodune. Ning suviselt sume.

Laulupidu

Eelmisel üldlaulupeol lubasin endale, et nii ei saa see jääda, et rohkem ise laulukaare alla ei pääse. Et tuleb teha koor. Sõprade koor. Läbida ülevaatused-eelvoorud ja seista taas tuhandete lauljate hulgas üllas tunne hinges ja pisar silmanurgas.
Täna noorte laulupeole minnes, tuli mul see lubadus meelde. Täitsa õigel ajal. Järgmine suur pidu on aastal 2009. Nii et peaks jõudma küll.
Ning päris mitmed ütlesid mulle juba täna, et nemad on käpad.
Niii lahe.

Ott Martenile oli see esimene laulupidu. Loodetavasti saab ta seda tunnet kogeda veel mitmeid kordi. Ja seda mitte ainult pealtvaatajana, vaid ka ise laulukaare all seistes. Või miksmitte ka dirigendipuldis:)

Ilus pidu oli. Siit ka mõned pildid

Papagoi ja tantsulõvi

On mul siin üks. Proovib sõnu järgi öelda. Targa näoga.
Ise üritab ta ka sõnu ritta sättida. Ja siis tahab, et mina neid ütleks.
Nagu papagoi:)

Lisaks sõnade kordamisele jälgib Ott Marten kogu aeg nii mind kui kõiki teisi ja üritab tegevusi järgi teha. Kõndimine tal siiski üksi, kusagile vastu toetamata, veel ei õnnestu. Kuigi tahtmine on suur. Eile seisis ta endalegi ootamatult voodis kaks kätt lahti, sest mõlemas käes oli mänguasi, kuid kätega vehkima hakates kadus tasakaal ja.....totsti:)
Söömist üritan ka veel jätkuvalt ise ohjata. Muidu võtaks üks söögikord (loe: kogu köögi toiduseks pritsimine) vist terve päeva.

A kui muusikat kuuleb, siis hakkab põlvi nõksutama või küljelt küljele õõtsuma. Ja nii meeldib talle, kui muss mängib. Eriti veel, kui keegi päris elavas ettekandes pilli mängib või laulab.

Vahva on see kõik. Vägagi.

Keelamisbuum

Mis värk selle alkoholi müügi paanilise piiramisega on? Puhas populism? Kusagilt kellelegi ulatatud mitte just väike rahapakk? Alkoholimüüjatelt-tootjatelt raha välja pressimine? Mis ometi?

Üks hea sõber arvas hiljuti, et sama hea kui jaanipäeval õlut mitte müüa oleks jõulude ajal kuused ära keelata.

Teine sõber, ei saanud aru, miks teda, ilma lasteta noort meest seoses lastekaitsepäevaga karistati? Et isegi õlut ei müüdud. Samuti arvas ta, et selle asemel, et soodustada isadel oma lastega koos olemist ja askeldamist, võtsid need nüüd kätte ja ostsid ette juba joogid ära. Ja selleks, et puudu ei tuleks, siis ikka rohkem...Arvan millegi pärast, et tal on õigus.

Ei ole alkoholi laustarbimise (et mitte öelda: joomise) pooldaja. Kuid ei armasta äärmuslikke meetodeid. Ei usu selliste keeldude sisulisse tõhususse. Ja veel vähem kannatan mingit haiget populismi. Kas tõesti on omavalitsuste valimisteks valmistumine juba alanud?

"Et oleks rummi ja veidi päikest.."

"Tegelikult oled hoopis Sina ühest palju ilusamast muinasjutust. Sellisest, kus ammu-ammu enne päris lõppu õnnelik lõpp kätte jõuab/.../Ja kus iga päev on nii hea."

Sattusin täna outlooki seadistades kirjadele, mida ei olnud silma eest ära eraldi folderisse tõstnud. Nii mõnigi neist sai suu muigama, elustades erinevaid seiku ja tegemisi. Kurbus, mida veel mingi aeg tagasi tundsin, oli asendunud mälestusega.
Ilusast.
Muinasjutust.

PS Kustutada neid siiski veel ei suutnud. Ja kas peabki?

Jaanipäev

Jaanipäeval olime Vormsil. Ega väga midagi erilist ei teinudki. Jõin calvados´i, vaatasin tuld. Laulsime. Oli selline rahulik olemine. Millesse Liina aegajalt valju häälega üle saare hõigates üritas värvi luua:)
Kuna meil tagasisõiduks praamile bronni ei olnud, siis kimasime pühapäeval varakult sadamasse sappa. Olime viimane auto, kes esimese praami peale mahtus. Haapsalus käisime Grand Marino jahtklubis söömas. Ja siis ema juures liivakastis mängimas. Värsket lesta ostime ka kaasa.
Käisin Vormsil koos ühe väga hea sõbraga, kellega aastaid koos olen elanud. Praeguseks on meist saanud lihtsalt mailma head sõbrad. Tänu temaga suhtlemisele olen palju kasvanud. Tean, et kõikide heade ja vahvate inimestega ei saa ega peagi koos elama. Kuid hoolida saab sellegipoolest. Samuti pole vaja lahku kolides ühiseid ilusaid hetki mudaseks määrida või porri trampida. Nad on olnud ilusad ja jäävad ilusateks. Vaatamata sellele, millises maailmanurgas või kellega koos me parasjagu pole.

Suvi algas

Kuulsin täna õhtul, kuis raadiost nii öeldi. Et suvi algas. Ju siis algas:)
Ott Marteni synnipäeva järel olime, nii mina kui päevakangelane ise, täna täiesti väsinud. Sünnipäev kujunes kolmeosaliseks: Buen Provecho terrassil, Leppneemes ja Anna-Kaisa rõdul. Koju jõudsime kl pool kolm öösel. Poja muidugi magas juba Leppneemes olles.

Raadiost tuli täna ka üks laul, mis viis mind mälestustes tagasi Tarifale, mäekünkale vaatega linnale ja Aafrikale. Teeäärsele parkimisribale. Loo lõppedes ronisin bussist välja. Ja nii ma seal seisin, bussi tuled suunatud minu peale, ja lahistasin nutta. Olin hirmul. Ei teadnud, mis saab edasi. Või kuidas edasi. With or without you.

Pole seda laulu sellest saadik kuulnud. Sms, mis mulle aga järgmisel päeval saadeti on jätkuvalt alles: Ookean on sinine. Sol es amarillo. One life.

Ja eks ta nii ju ongi.

365 päeva

Aasta tagasi ootasin just praegu kiirabi. Haiglasse jõudes algas üks pikk ja kurnav ootamine. Kui esialgu jaksasin kõrvaklapid peas vägagi reipalt mööda palatit ringi tatsuda ja mussi kuulata, siis mida aeg edasi, seda raskemaks samm läks. Kui Maire hommikul kl 9 uksest sisse tuli, leidis ta eest juba üsna mittekontaktse minu...:) Tegelikult tean ja mäletan kõike, lihtsalt mingist hetkest ei suutnud ise enam suhelda. Kõige rohkem vihkasin ma aga käe külge kinnitatud tilgutit. See ajas südame täiega pahaks. Prrr. Siiani jooksevad selle peale mõeldes värinad üle selja. Lõpuks kl 20.30 tuli otsus, et tehakse keiser. Ja siis me kohtusimegi (kl 21.26 operatsioonitoa kella järgi)!!! Nägin ja mäletan esmalt suurt valget juuksepahmakat. Öeldi, et on poiss.

Täna, 365 päeva hiljem, nohiseb see jätkuvalt valge juuksepahmakaga mehehakatis siin mu kõrval. Kaalub pea 10 kg ja on 77 cm pikk. Ta oskab öelda aitäh, emme, ato (st auto). Teab, kus ja mis on lamp ja lill ja pilt. Armastab kõigele näpuga näidata. Oskab väljendada oma pahameelt ja solvumist, kui midagi ei meeldi. Ja oskab pea mu õla peale pannes teha kalli-kalli. Toe najal kõndida oskab ka. Ja oma sõrmi igale poole toppida, kust haiget võib saada. Lemmik koht kodus on vannituba - seal on lihtsalt nii põnev. Ja veel üks vahva omadus on tal - ta läheb nii rõõmsaks, täitsa eufooriasse, kui näeb ja tunneb, et mina millegi üle väga rõõmustan. Siis kilkab ka tema. Ja täiega.

Uskumatu!
Ja imeline!

Hooaeg on alanud

Tegin täna järjest 3 ekskursiooni. Ei mäleta, millal viimati, vist Peda ajal, sai kolm tükki päevas tehtud. Täna oli linnas tõeline turistide uputus. Mitu laeva oli sees. Bussi ummistasid lauluväljaku parkla ja Falgi tee. Turistid ummistasid kõik ülejäänud kohad.
Õnneks olid mul kõigil kolmel ekskursioonil hästi armsad ja toredad inimesed. Nii et lollustega ja nõmedate küsimustega ei pidanud maadelma. Viimase tuuri jalutamise osas oli Ott Marten ka kaasas. Ta teab varsti vist kogu juttu peast sh mitmes keeles:)
Eks mul tuleb nõustuda, et Tallinn ilus roheline linn koos huvipakkuva vanalinnaga...aga mnjah....minu enda arvates maailmas ikka palju vahvamaid vanemaid ja huvitavamaid kohti. A noh, kuniks see meile tööd ja leiba annab, siis tuldagu aga!:)

Stseenid elust

Koht: lastesõim, juhataja kabinet
Osatäitjad: juhataja, noor ema, aastane poeg

Ema: Tere, tulin küsima, mitmes mu poeg praegu sõimekoha järjekorras on?
Juhataja: Kes te olitegi, ahaa, kohe vaatan.....praeguse seisuga 30-nes.
Ema: Mis siis ikka. Eks me ootame-vaatame. Ehk ikka saame koha
Juhataja: Jah, mul siin juurde ka kirjutatud, et te väga tahate. A tegelikult ma ikka soovitan emadel nii väikestega veel kodus olla.
Ema (neelatab): mul ei ole see paraku võimalik. Ma oleksin hea meelega kõik 3 aastat kodus, kuid majanduslikult ei ole võimalik...
Juhataja (energiliselt, pooleldi ründavalt): A kas siis isa üldsegi ei toeta?
Ema (neelatab uuesti, tunneb, kuidas kohe kohe valguvad silmad vett täis): Eee...ei...
Juhataja (jätkab ikka samal teemal): Nii armas ja ilus laps. Minge ja näidake talle teda! Ehk ikka toetab. Kui nad näevad, siis ikka leebuvad. Isadel kipub see rohkem aega võtma....
Ema ei kuule rohkem, mida juhataja räägib. Tunneb, kuidas silme eest läheb mustaks, pisarad voolavad mööda põski alla, ei saa midagi öeldud. Vaikus. Hetke pärast ta kogub ennast ja vabandab: Ma ei tahtnud siin niimoodi...vabandust!
Juhataja: Saan aru. Hell teema. Aga poeg on teil vahva.
Ema (pisarad voolavad taas silmist, ei suuda midagi öelda). Mõttes: appiii, saaks siit ära. Välja. Kohe!

Õues paistab päike. Ja tegelikult on kõik hästi. Tal on mailmavahva poeg. Terve ja armas. Ja nad on koos üks mailmavahva tandem!

Kirjumirju

Nüüd juba nädal aega jällegi kodus olnud. Stockholmis oli rahulik ja mõnus. Elasime linnaosas nimega Gröndal ehk Roheorg. Sattusime ajale, mil kõik ümberringi õitses. Hästi ilus. Ja lõhnav! Ja mitte kui midagi ei pidanud tegema - Maire poputas meid terve selle nädala. Tähh! Triinu ja Marko ja väikese Carl Markuse juures käisime ka. Ning Ott Marten käis oma elu esimeses laste laulutunnis. Eesti Majas. Päris palju lapsi oli sel korral kokku tulnud. Lauldi ja mängiti. Laul väikesest teost paneb Ott Martenit siiani naeru lagistama. Laevasõit oli samuti super. Nii sinna kui tagasi sõites. Ma ei tea, kas olengi kunagi üldse nii tasase ilmaga merel olnud. Vesi oli peegelsile.
-------
Täna olin päris läbi. No ega keegi ei käskinud mul alles hommikul kella veerand viiest koju jõuda. Kuid see kõik lihtsalt läks nii. Kõigepealt oli synnipäev. Ja siis selgus, et on täiskuu. Ja siis oli tarvis veel Viimsisse sõita ja mere ääres kakaod juua...ilus ja vahva oli. Pool kymme ärgates muidugi enam nii vahva ei olnud. Lisaks oli ilm ka täna jahe ja vihmane. Prrr.
--------
30.mai oli mingis aasta alguse horoskoobis märgitud kui kõige kire rohkem päev mul selle aastal, khm, tea, kes selle horoskoobi küll kirjutas:))) Must huumor?
--------
Panin lõpuks Tarifa Vol 2 pildid veebi. Neid vaadates jällegi selline igatsus peal. Ehk ikka läheme Anna-Kaisaga septembris. Eks näis.

Sander ja väike Markus

Sander on mu kolmanda õe kolmas laps. Sai aprillis viie aastaseks. Ott Martenile meeldib ta väga. Täna ka ta lihtsalt kilkas ja naeris, kuni luksuma hakkas, kui Sanderit nägi. Mõni aeg tagasi küsis Sander mult, et kuule, kas Ott Marten on poiss? Vastasin, et on küll ja minu imestava küsimuse peale, miks ta niimoodi küsib vastas ta: Ta on kogu aeg nii õnnelik! Heh:)))

Markus on mu vanuselt teise õe tütre esimene laps. Ta sündis laupäeval. Stockholmis. Tänu temale ma nüüd taas vanatädi. Prrr, päris jubedalt kõlab - vanatädi! :)
Kokku ma 11-le tädi ja 5-le vanatädi. Uskumatu! Ja samas vahva. Markusele sõidame koos Ott Marteniga neljapäeval Rootsi külla.

Raamat

Ostsin Hispaaniast raamatu "A orillas del rio Piedra me senté y lloré" Selle eesti k variandi (Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin) sain mõned aastad tagasi kingituseks. Ja ei saa öelda, et see oleks mind külmaks jätnud. Puudutas. Vbl liigagi palju...
Ei pea ennast Coelho kummardajate ridadesse kuuluvaks...see raamat aga minu jaoks kuidagi eriline.

Käisime täna koos ristiisa Meelise ja Ott Marteniga kohvitamas. Viimsis. Paadis. Istusime õues. Rahulik ja mõnus oli - tuulevaikne, päike, laevade tehtud lained. Koju jõudes ja asju sätitades jäi see hisp k raamat mulle pihku....

See lõpeb sõnadega: Los suenos dan trabajo!

Külm. Nii külm.

Tagasi kodus. Külm on siin. Ja mitte vähe. Ilmateade lubas terveks nädalaks öösiti miinuskraade ja lörtsi. Prrr!
Viimased päevad Tarifal läksid kiirelt ja vahvalt. Kogu pronkssõduri teema tundus sealt eemalt halva unenäona. Ja ega praegu siingi aduda suuda, et midagi sellist yldsegi juhtuda saab, nagu neljapäevast alates siin juhutnud on. Reedel koolis rääkis isegi Daniel (mu hispaania keele 6petaja), et kuulis kohaliku raadio uudistest, et Eestis rahutused mingi monumendi pärast. Ja uuris, mis värk on.
Daniel hästi vahva. Ta on olnud aastaid Madridis ajakirjanik, alates 2000. aastast Tarifal windsurfi instruktor ja nyyd esimest aastat koolis õpetaja. Ta lubas Ott Marteni lauda sõitma õpetada. Khm, mitte kohe mugudi:) Mõne aasta pärast.
Hästi armsad olid ka lapsehoidja Jaqueline ja ta mees Antonio. Ott Marten seltsis mõlemaga suurepäraselt. Ja Ralfi nägin - üks sakslane, surfaja, oli Tarifal 2005 a oktoobris. Nyyd uuesti. Jääb sinna kolmeks kuuks. Ralf arvas, et peaksin tema synnipäeval, 11. septembril, kindlasti Tarifal olema. Lubasin talle eelmisel korral tehtud fotod saata.
Meie oma kamp oli ka super. Nii palju naernud pole ikka tükk aega. Nii palju grillitud krevette pole ma ka varem kunagi söönud:)))
Tahan tagasi. Loodan väga, et kui mitte varem, siis sügisel ehk.

Ootamatud kohtumised

Siin. Tarifal. Eestis pole seni kohtunud ega sylle jooksnud. Nyyd siis hoopis siin.
Suutmist n2ost n2kku kokku saada, mul siiski polnud. Mitte et ma uhke oleks, vaid see k6ik oli liiga ootamatu. Ja kui pead murdosasekundite jooksul reageerima, siis ongi lihtsam mitte midagi m6elda ja 2ra astuda. Mailmavalus oli. A j2in endale kindlaks. Mul pole lihtsalt yhtegi garantiid, et teistmoodi k2itudes mingit jama ei tekiks.
Kui Ott Marten vaid teaks, kui l2hedal ta oli...ja vastupidi.

Päikesepäev

Täna p6lesin t2iega 2ra. Ei tea isegi, kuidas see juhtus. Vaatasin kogu aeg, et poja p2ikese k2es ei oleks. Samas ise kaihvisin, et nii soe ja m6nus. Hommikul k2isin hispaania keele eratunnis. Tund aega j2rjest yksi st koos 6petajaga hispaania keeles r22kida-6ppida on p2ris v2sitav. P2rast enam ei tea, mis keeles m6tled:) Ott Marten on sellel ajal, kui mina tunnis olen, hoidjaga. Kohalik hispaanlanna - Jaqueline. Tal endal ka lapsed. H2sti armas ja soe inimene. Ja tundub, et nad saavad teineteisega v2gagi h2sti hakkama. Poja yldsegi k6igega rahul.
Pyhap2evani veel siin. Siis tagasi Eestisse. Kahju Tarifalt lahkuda...kuid eks siis millalgi j2lle. Eksn2is!

Kool

Lisaks surfamisele ja lihtsalt niisama olemisele saab Tarifal ka keelt õppida. Hispaania keelt. Escuela Hispalenses. Tavaline kursus on rühmakursus vastavalt tasemetestile. Koolipäev algab kell 9.30 Esimene tund on grammatika. 11.30-12.00 on (kohvi)paus. Seejärel 12.00-13.30 on konversatsioon. Õpetajad on hästi vahvad. Eriti Gaspar ja Mari Paz. Nendega olen lihtsalt ka kõige rohkem kokkupuutunud. Praegu koolis ka praktikandid ehk tulevased õpetajad kätt proovimas.
Tundides räägivad õpetajad peaaegu ainult hispaania keeles. Kui tõesti kuidagi moodi hispaania keeles selgitada ei saa, siis viimase asjana võetakse mõni muu keel appi. Üldiselt pole ka õppuritel omavahel lubatud mõnes teises keeles rääkida kui ainult hispaania. Lisaks siis veel ka käed ja jalad ja näomiimika:)
Tegin koolist ka mõned pildid

Nii palju uut siin päikese all

Muru suhtes on Ott Marten jätkuvalt ebaleval seisukohal. Vaatasime küll koos pikalt muruliblesid, patsutasime muru. Kuid see roheline vaip ei tundu siiski väga usaldusväärne:)
Torgib! Ja koosneb nii paljudest väikestest osadest! Kui teki juurest natuke eemale läksin, siis ta tuli minuni nii, et pani muru peale ainult varrkatega kaetud käeosad. Peopesasid-sõrmi mitte.
Lisaks kardab ta õlitamata ukse kriuksuvat häält. Ja puurimist. Toidupoe kassa juures olles hakkas üks töömees seal samas midagi puurima. Ja Ott Marten puhkes lahinal nutma...
Sai, õun, maasikad, nektariinid, kassid-koerad, väikesed lapsed ja tutiplutitavad kelnerid-ettekandjad-müüjad kuuluvad aga kõik uute ja mõnusate asjade loetellu. Ookean ka. Eriti vahva on käega laineid püüda!

Kevad valguserannikul

Päikese kodu on Aafrikas. Vähemalt magama läheb ta igal õhtul sinna. Näeme seda oma Tarifakodu rõdult. Lisaks meil ka suur katus, kus saab mõnuleda. Vaatega ookeanile. Ja mägedele. Ja köögiuksest saab köögirõdule. Päikese kätte. Super!
Ott Martenil on ookeaniga mingi oma teema - iga kord, kui tuul tõuseb ja lained mühisema hakkavad, siis paneb tema rahulikult silmad kinni ja jääb magama. Üldse ta siin kõigega rahul. Vähemalt tundub nii.
Täna sõidab Kairi koos lastega päevaks Marokosse ja toob Ott Marteni mulle kooli. Saab näha, mis sest tunnist saab:)
Täna algas kevad. Nüüd siis ka ametlikult ja kalendri järgi. Minu jaoks algas ta juba siia jõudes:)

Maailmaotsas

Nyyd l6puks olemegi. Koos pojaga. Tarifal.
Soe. P2ike.M2ed. Tuul. Vanamehed, kes istuvad p2ikese k2es, sonid peas ja jutustavad. M6nus ja rahulik on siin. Pole kusagile kiiret.
J6ime just hommikukohvi. Nyyd nurrume p2ikese k2es. Ott Marten on nii rahul, et kilkab vaimustusest. Ometigi j2lle soe!
Homme hommikul kooli hispaania keelt 6ppima. T2na helistati koolist -saan Ott Martenile meie apartementosse eraldi lapsevoodi. Vahva. Nad on nii super hoolitsevad. Yldsegi ei saa siin muidu, kui ise ka kogu aeg t2nada ja naeratada. Ja s2rada. Sest niiieaon!!!

Noortebänd 2007

Täna oli finaal. Kokku astus üles 8 bändi. Kõik oma näo ja stiiliga. Väga kõva tase. Võitis Bedwetters. Ammu pole nii paljude nii noorte inimeste seltskonnas olnud. Ammu pole Hollywoodis ka käinud. Viimati siis, kui seal valiti Tudengimeest 2005. Ka siis oli seal päris lustlik. Heh, uskumatu, kui kiiresti aeg läheb! Khm, räägin nagu miskine vanainimene:)

Skype

Täna rääkis Ott Marten esimest korda Skype´is minu emaga. Päris hea vaatepilt: 8 kuune mehehakatis kõrvaklapid peas kuulab ja laliseb omas keeles ja teiselpool otsas ehk siis Haapsalus 72 aastane vanaema:) Ja noh, see et lapsed ja noored tänapäeval igasugust tehnoloogiat fännavad pole ju miskine uudis, kuid ennekõike mul heameel oma emast. Et ta veel oma kõrges eas on õppinud arvutit kasutama ja sh MSNi ja Skype´i. Uskumatult tore!
Nii saame igaltpoolt temaga hõlpsalt ja odavalt suhelda. Ükskõik, kus maailma otsas me siis ka poleks.

Suur mees - hambad suus:)

Ott Martenil tuleb esimene hammas. Paar päeva tagasi avastasin, et ige kõlksub vastu lusikat, kuid täna on hammast täitsa näha. Tundub, et päris mitu neid seal juba ka ootevalmis. Vahva.

Shokk

Ema on mulle väikesest peale korrutanud, et pane võti kaela!
Eile, kui poja minu voodis õhtust und magas, läksin sauna sooja panema. Vaatasin ukse ees olevaid võtmeid, et võtan kaasa ja...järgmine hetk olin saunas, mobiiltelefon käes, kuid mida ei olnud olid võtmed. Üles tormates oli korteri uks lukus mis lukus. Helistasin sõbra emale, sest teadsin, et neil on mu võtmed. Kui võtmed Nõmmelt minuni jõudsid selgus aga, et need olid valed ja õigeid ei kusagil. Seejärel helistasin Evelinile, meenus, et ka tal peaks minu kodu võtmed olema. Ja lukuabisse. Selgus, et Evelin jõuab siiski lukuabist kiiremini. Vahepeal otsisime, kas meil ehk majas redelit, millega minu akendenid ulatuks. Ei olnud. Siis kuulsin aga juba poja nuttu - oli järelikult ärganud ja voodist maha kukkunud-roomanud. See mul siiani kõrvus...läksin täitsa sassi....ja ootamise aeg tundus mailmapikk. Elu pikimad minutid!
Kui võtmetega lõpuks ukse avasin leidsin poja köögist nutmas. Oli sinna roomanud. No kus see emme ikka mujal on kui köögis:) Kukkumisest polnud ühtegi jälge ega kriimu. Nuttis ta aega veel ka minu süles päris pikalt. Naeratustega läbisegi. Öösel ei saanud ma kaua und -imetlesin seda väikest vaprat mehehakatist. Täna aga lasin teha 3 komplekti varuvõtmeid:)

Naistepäev

Mulle on päris mitu korda hommikuti helistatud ja öeldud, et sul väike laps sulle võib nii vara helistada, sa ikka üleval! Heh, kui nad vaid teaksid, et poja armastab mul hommikust und. Ja kuna rohkem kui 8 kuud pole mul endal olnud ühtegi ärkamiseta ööd, siis vähemalt hommikuti magan poja kõrval nii pikalt kui saan.
-----
Täna oli esimene päikeseilm. Tõeliselt kevadine ja mõnus. Käisime kärutamas. Lahtise vankriga, mitte enam vankirkorviga. Ja arsti juures käisime. Sain teada, et Ott Marten kaalub 9 kg ja on 74 cm pikk. Röntgenis käsime ka. Homme saab teada, kas on miskine puusajama või mitte.
-----
Nutupäev oli ka. Või noh, ega päriselt pisarad just väljas olnud, kuid palju sellest ei puudunud. Lihtsalt nii tohutu väsimus ja jõuetus oli peal. Helistasin seepeale oma 16 a õepojale. Ja kuigi ta ei saanud bussi istuda ja meie juurde kimada, siis kuidagi paremaks läks temaga rääkides ikka. Tähh!
-----
Homme on Anna-Kaisa sünnipäev! Nädala pärast sõidame ära. Loen juba tunde mitte päevi!:)

MAAjaILM

Tartus. Nädalavahetusel. Vahva oli. Jõudsime küll ainult 2-3 kontserdile, kuid ikkagi. Ööbisime pojaga Pepleri tn ühiselamus. Omaette toas. See hotellitoa moodi tuba tekitaski vist tunde, nagu oleksime kusagil välsimaal:) Laupäeva hommikul ostsin kondiirtiärist kohvi ja lugesin Raekoja platsi ääres ajalehti. Poja magas vankris. Päike paistis. Oli nii mailma rahulik olla, kusagile polnud kiiret. Taaskord oli nii vähe õnneks vaja (või nii palju:). Tagasisõit pühapäeval möödus aga täiesti eufoorilises keskkonnas. Vahepeal olin sunnitud auto lihtsalt tee äärde seisma jätma, sest naermine segas roolimist. Sellest ka mõte, et teeääres peaksid lisaks bussipeatustele olema ka naerupeatused:)

8 kuune mees

Lisaks vastlapäevale oli eile ka Ott Marteni sünnipäev. Sai 8 kuuseks! Kummaline, mul tunne, nagu ta oleks kogu aeg olemas olnud, mitte ainult 8 kuud.
Avastasin, et poja sünniga seoses mul ka täiesti uus ajaarvamine: hiljuti pangas ühte ankeeti täites küsiti mult erinevaid tervisega seotud küsimusi. Ma ei suutnud meenutada, kas või mida 5 viimase aasta jooksul minus uuritud on....suutsin mõttes kerida tagasi poja sünnini ja raseduse algusesse...aga sellest veelgi tagasi...ma ei tea...midagi ei mäleta...pole olemas!:)

------
Eilse sünnipäeva auks oli Kuu ennast vahvalt ära sättinud. Oli selline imepeenike kriips. Kaarjas ja kuldkollane. Ning peenutsev. Vastu ööd kodu poole sõites säras meie ees terve tee. Ja naeratas rahulolu märgiks:)

Esimest korda välismaal

Käisime Ott Marteniga Rootsis. Laupäeval läksime ja esmaspäeva hommikul jõudsime tagasi. Selline parasjagu pikk (lühike) reis. Rootsi sõites puhus tugev edelatuul, mis kõigutas laeva ikka päris korralikult. Vett lendas isegi vastu meie kajuti akent 9-ndal tekil. Poja pidas aga vapralt vastu.
Kõige suuremat elevust tekitas talle tema sportlik käru, senise vankrikorvi asemel, kus ta tavaliselt peab pikali olema ja välja suurt ei näe. Nüüd oli aga kõik teisiti. Sai istuda ja uudistada. Lisaks kärule olid vahvad laeva liftid, sest neis olid peeglid.
Stockholmi jõudes vaatasime kuninga lossi hoovi peal vahtkonna vahetust, jalutasime Drottninggatanil, käisime kohvi joomas ja poes. Seejärel kimasime Mairele-Anettele-Aivarile külla. Ning siis juba oligi aeg ennast tagasi laeva sätitada. Tagasitee möödus suurema lainetuseta. Koju jõudes olime mõlemad aga reisist nii väsinud, et magasime 3 tundi jutti!
Ott Martenile oli see esimene välisreis. Loodetavasti tulevad kõik järgmised sama mõnusad ja vahvad. Peagi saab ta ka lennureisi ära proovida.

Passipilt

Käisin Ott Marteniga passi jaoks pilte tegemas. Vahva oli ta. Istus ja naeratas. Fotograaf ei uskunud, et ta ainult 7.kuune. Ka piltidelt tundub tegijam.
Super armsad pildid tulid.
Fotogeeniline on ta. Vähemalt midagi minult päritud:)

Ootan kärsitult meie reisi. Tean juba ette, et see tuleb mailmahea.
Päike. Ookean. Mäed. Heh...TAHAAN!

Killuke Hispaaniat

...oli reedel meie külmas Eestimaa talves. Tegi hinge soojaks. Ja meele ülevaks. Käisin nimelt yhel juubelil. Inimesi oli kokku 6st riigist. Hispaanlased oli juubilarile kingituseks toonud esinema profist kitarristi ja lauljanna. Flamencole lisaks esitasid nad ka kõike muud. Lihtsalt kaihvisin. Nii muusikat kui neist õhkuvat soojust ja vahetut suhtlemist. Omaltpoolt suutsin neid yllatada kõigepealt sellega, et olen tantsinud flamencot, siis sellega, et oskan laulda ja siis selgus veel, et õpin hispaania keelt. Seepeale tabas mind tõeline põsemuside ja kallistuste laviin. Kui hakkasin ennast kodu poole sättima, siis hakkasid nad uuesti laulma. Ja kuidas Sa lähed uksest välja, kui jälle ja jälle öeldakse, et see lugu on Sulle!:) Nii ma siis olin, kauem kui olin planeerinud. Kuid nii hea oli.

Lihtsalt

Nii raske, kui seda võib olla uskuda, siis tegelikult ongi mõned asjad lihtsad. Lihtsalt ongi nii, et ookean on sinine ja päike kollane. Samas saavad lihtsatest asjadest kuidagi väga lihtsalt keerulised, vastupidi naljalt vist mitte...

Ja ikkagi: tahan lürbin kisselli, tahan kuulan transistorit ja kui tahan, siis ei taha midagi. Lihtsalt.

Pulmapillerkaar

Faust oli vahva. Vaataks hea meelega seda veel.
Üldse oli pulmas tore. Või noh, kuna see kõik toimus Von Krahlis, siis oligi selline väga kodune olemine. Vahepeal sai minust isegi kotkas. Korraks:) Seda suuresti tänu neiudele, kes erinevate kandikutega meist pidevalt mööda käisid.
Ja aeg läks kuidagi nii ruttu. Tean, et kui mängisin klaveril (mitte enam Krahlis) lugu nimega "Run" oli kell ootamatult pool seitse hommikul. Seejärel koju jõudes oli poja juba yleval:)

Igatahes tähh siinkohal veel kord yhele heale ja minu jaoks mittejustvähe olulisele sõbrale.
Ja loomulikult pruutpaarile:)

Mõned tähelepanekud

Ühelt küljelt teisele rullides on lihtsam edasi liikuda kui roomates.
Selleks, et eemal olevate mänguasjadeni ulatuda, ei pea roomama. Piisab sellest, kui võtad mingi mänguasja kätte ja üritad selle abil teised endani tõmmata.
Lisaks katsetele, kui kõrget ja peenikest häält saab üks väike inimene teha, on lisadunud katsed madala hääle osaas. See on aga nii naljaks jorin, et ajab ennastki naerma.
Varvastega igemeid sügada on lahe. Sokke jalast ära tõmmata samuti.
Vahva on vaadata, kuidas kartulid potis keevad.
(Tänu mõtlikule ja sügavtähenduslikule kartulivee mullide vaatlusele õnnestus edukalt teha kartulikeedu auru!)
Vannitoa kraanist tulev vesi on ka omaette huvitav nähtus.
Ja otseloomulikult peeglid! Need toovad hoobilt naeratuse näole.
Lisaks meeldivad veel ajalehed ja kilekotid. Meeldib lusikaga süüa ja kruusist juua.
Ja hommikuti kaua magada.

2007

Tuligi. Aasta 2007. Teised kõik Kloostris. Ehk homme juba nii palju tervem, et saame ka korraks sinna kimada. Eks näis.

2006 oli kokkuvõttes õnnelik ja rõõmus aasta. Halvad ja rasked asjad tunduvad kuidagi tuhmidena ja ei tee praeguseks enam valu. Vähemalt mitte nii palju. Sest hea on need lihtsalt ületrumbanud!
Kõige suurema ja kuldsema medali peaksin selle aasta eest andma Ott Martenile. Ta on lihtsalt super. Midagi paremat on raske tahta või ette kujutada.
Medali peaksin andma ka oma lähedastele ja sõpradele. Uskumatult palju tuge olen neilt saanud. Olen jõudnud arusaamisele, milline rikkus see on, kui su ümber on nii palju häid sõpru. Sealhulgas selliseid, kes olid mu elus tähtsal kohal rohkem kui 10 aastat tagasi. Tähh!
Üks asi jäi eelmisel aastal siiski tegemata....üks aitäh jäi ütlemata...iga kord, kui hakkasin seda tegema põrkusin tagasi. Et mis ma ikka. Mõttes olen seda aga palju kordi teinud. Thanks for all the fish!

Mailmailusat alanud aastat! Just sellist nagu keegi meist soovib ja igatseb. Unistusi. Ja nende täitumist.
Õnneinglipai!