Kuidagi ootamatult hakkas kiire. Pöörlen nagu orav rattas. Ei tea, kust siis nyyd see kõik nii äkitsi. Samas olen ju kevadest saadik veidi mures olnud, et kuidas me hakkame toime tulema. Ja kuigi need erinevad asjad, mis mind on üles leidnud, üsna aega ja enargiat nõudvad, siis nad samas ka vahvad. Täiesti uus asi on minu jaoks saate toimetamine. Olen uudiste toimetamisega kokku puutunud, kuid saade ikka midagi muud. Poja on sel ajal hoidjaga. Niipea, kui ma aga koju jõuan, ei sobi talle enam isegi sekundikski keegi teine. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole. Pigem vastupidi. Tunnen kogu aeg, milline memmekas ma ise olen. Nii raske on minna hommikul uksest välja, kui Ott Marten jääb käsi minu poole sirutades nutma. Niuts!
Triinu-Mari ja Anna-Kaisa tegid mulle mõni aeg tagasi säru, et olen kogu aeg nii palju Ott Marteniga koos. Ja hellitan ta ära. Nüüd, kui saadet teen, siis seda koos olemise aega muidugi vähem. Kuid eks mõtlemisainet selles nende ütlemises muidugi oli...:)
No comments:
Post a Comment