Kirjumirju

Nüüd juba nädal aega jällegi kodus olnud. Stockholmis oli rahulik ja mõnus. Elasime linnaosas nimega Gröndal ehk Roheorg. Sattusime ajale, mil kõik ümberringi õitses. Hästi ilus. Ja lõhnav! Ja mitte kui midagi ei pidanud tegema - Maire poputas meid terve selle nädala. Tähh! Triinu ja Marko ja väikese Carl Markuse juures käisime ka. Ning Ott Marten käis oma elu esimeses laste laulutunnis. Eesti Majas. Päris palju lapsi oli sel korral kokku tulnud. Lauldi ja mängiti. Laul väikesest teost paneb Ott Martenit siiani naeru lagistama. Laevasõit oli samuti super. Nii sinna kui tagasi sõites. Ma ei tea, kas olengi kunagi üldse nii tasase ilmaga merel olnud. Vesi oli peegelsile.
-------
Täna olin päris läbi. No ega keegi ei käskinud mul alles hommikul kella veerand viiest koju jõuda. Kuid see kõik lihtsalt läks nii. Kõigepealt oli synnipäev. Ja siis selgus, et on täiskuu. Ja siis oli tarvis veel Viimsisse sõita ja mere ääres kakaod juua...ilus ja vahva oli. Pool kymme ärgates muidugi enam nii vahva ei olnud. Lisaks oli ilm ka täna jahe ja vihmane. Prrr.
--------
30.mai oli mingis aasta alguse horoskoobis märgitud kui kõige kire rohkem päev mul selle aastal, khm, tea, kes selle horoskoobi küll kirjutas:))) Must huumor?
--------
Panin lõpuks Tarifa Vol 2 pildid veebi. Neid vaadates jällegi selline igatsus peal. Ehk ikka läheme Anna-Kaisaga septembris. Eks näis.

Sander ja väike Markus

Sander on mu kolmanda õe kolmas laps. Sai aprillis viie aastaseks. Ott Martenile meeldib ta väga. Täna ka ta lihtsalt kilkas ja naeris, kuni luksuma hakkas, kui Sanderit nägi. Mõni aeg tagasi küsis Sander mult, et kuule, kas Ott Marten on poiss? Vastasin, et on küll ja minu imestava küsimuse peale, miks ta niimoodi küsib vastas ta: Ta on kogu aeg nii õnnelik! Heh:)))

Markus on mu vanuselt teise õe tütre esimene laps. Ta sündis laupäeval. Stockholmis. Tänu temale ma nüüd taas vanatädi. Prrr, päris jubedalt kõlab - vanatädi! :)
Kokku ma 11-le tädi ja 5-le vanatädi. Uskumatu! Ja samas vahva. Markusele sõidame koos Ott Marteniga neljapäeval Rootsi külla.

Raamat

Ostsin Hispaaniast raamatu "A orillas del rio Piedra me senté y lloré" Selle eesti k variandi (Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin) sain mõned aastad tagasi kingituseks. Ja ei saa öelda, et see oleks mind külmaks jätnud. Puudutas. Vbl liigagi palju...
Ei pea ennast Coelho kummardajate ridadesse kuuluvaks...see raamat aga minu jaoks kuidagi eriline.

Käisime täna koos ristiisa Meelise ja Ott Marteniga kohvitamas. Viimsis. Paadis. Istusime õues. Rahulik ja mõnus oli - tuulevaikne, päike, laevade tehtud lained. Koju jõudes ja asju sätitades jäi see hisp k raamat mulle pihku....

See lõpeb sõnadega: Los suenos dan trabajo!