13.septembril 1998 oli õues 22 kraadi sooja...olin koos Meelisega Kaberneemes...ka tema ema ja vanaema olid seal. Pidime vaatama vormelite stardi ära ja siis hakkama Tallinna sõitma. Vahetult enne tundsin ennast väga halvasti. Pea valutas nii, nagu tahaks otsast ära valutada, silme eest oli must ja süda paha...läksin teisele korrusele pikali...autos olles helises Meelisel telefon, helistas minu õde. Meelis ei öelnud mulle sõidu ajal midagi, ootas, kuni koju jõuame...
Samal ajal Haapsalus: ema läks välja lilli istutama, isa ütles, et ta vaatab vormelite stardi ära...ja siis läheb emale õue appi...seda viimast aga enam ei toimunud...
11 aastat on sellest möödas! Pikk aeg, kui mõelda, mis kõik selle aja jooksul juhtunud on. Ja samas oleks see kõik olnud nagu eile...ja iga kord ma pelgan veidi seda päeva...see ei ole enam nii valus, kui enne, kuid ikkagi hakkan sellepeale alati juba ette mõtlema. Ja kui see päev käes, siis tahaks lihtsalt tugevasti olla kaisus ning teada mittemillestki mittemidagi.
