Pingelangus

Kuigi tundusin endale ka Tallinnas suhteliselt rahuliku ja normaalse inimesena, siis alles siia, Hiiumaale jõudes sain aru, kui pinges tegelikult alates eriolukorra väljakuulutamisest, olin olnud. Linnakodus on meil korrusmaja korteris trepikoda ja lift, lapsed tahtsid mängida õues teiste lastega, kelle puhul mul ei olnud õrna aimugi, kes nende perekonnast keegi on nakatunud või mitte, samuti soovisid nad pidevalt endale tegevuse tekitamiseks, joosta vastas olevasse nurgapoodi jne. Päike hakkas ühe kõrgemalt käima ja tundus üha võimatum, neid toaseinte vahele suruda. Poodi ma neid kaasa ei võtnud ja ega need poeskäigud mulle endalegi meeltmööda ei olnud. E-Selver ja Coop olid aga täiesti umbes, nende peale ei saanud lootma jääda. Tajusin, kuidas teadmatus ja hirm püüavad võimust võtta, tekitades närvilisust. Siin aga, meie HiiuMaaKodus, astud uksest välja õunapuuaeda, mille ümber laiub põld. Hommikust hilisõhtuni käib üks lindude vadin. Eemal hauguvad koerad. Tundsin, kuidas justkui koorem kive oleks õgadelt maha läinud.

Põgenemine

Neljapäeval (26.03) sõidame Hiiumaale, sai esmaspäeval tehtud otsus. Just siis oli selge, et seoses koroonapuhanguga ei toimu Collegium Musicale 25. märtsi mälestuskontsert ka tühjasaali kontserdina. Neljapäeva päeval käisime veel Kristiine Kaubanduskeskuses - lisaks söögile ostsime uue kohvimasina (käpaga väike DeLonghi masin) ja seoses distantsõppes osaliselt nõutava printimisega ka väikseima võimaliku printeri (kodus küll on, kuid see on liiga suur ja võtnuks autos liiga palju ruumi). Auto pakkimine oli paras täpisteadus. Kuna Alfi vallutas auto pagasiosa, siis otsutasime, et Endrik istub tagaistmel ja võtab Johani sülle ning osa asjadest panime esiistmele. Ott Marteni saksofon mahtus peale, Luukase tšello tuli maha jätta:( Puhtaid riideid võtsime kaasa ca 6 nädala jagu. Kuna kõik võttis omajagu aega, siis saime linnast sõitma alles pärast viite, eesmärgiga jõuda kella seitsmesele praamile. Ma ei mäleta, et ma 20 aasta jooksul, mis ma Tallinnas olen elanud, oleks kunagi varem tipptunnil nii tühjast Tondi viaduktist ülesõitnud. Teekond Rohukülla kulges ilusasti. Sadamas oli enne tõkkepuud politseiauto. Politseinik tuli välja ja küsis Hiiumaale sissekirjutust - see on Endrikul. Vaatamata selgitustele, et me oleme üks perekond ja et lastel on turvalisem Hiiumaal kui Tallinna kesklinnas, jäi politsei arvamusele, et minul koos lastega tuleks Tallinnasse tagasipöörduda ja Endrik võib (khm, ilma autota ja jalgsi? või ei teagi, kuidas nad seda mõtlesid) Hiiumaale minna. Sel hetkel tõsteti parvlaeva visiir ja hiivati ankur. Seepeale teatas politseinik, et tema vahetus lõppes ja meil tuleb järgmise ekpiaažiga edasi rääkida. Järgmine ja ühtlasi viimane praam selle päeval väljus kell 22. Sõitsime tõkkepuuda alt läbi ja jäime ootama. Poisid harjutasid tagaistmel nutma hakkamist, et kui nüüd ikkagi tullakse ja öeldakse, et üle ei lubata. Helsitasin Hiiumaa naabrinaisele - kui me nüüd praamile saame, siis jõuame väga hilja ja maja ju täiesti kütmata. Naabri Ants läks meie juurde pliidi alla tuld tegema. 21.30 saabus uus politseiauto. Küsiti meie kõigi isikukoodid, öeldi, et kui me nüüd läheme, siis ei saa tagasi enne kui eriolukord lõpeb. Poisid tagaistmel hüüdsid seepeale justkui ühest suust: Me ei tahagi! Ja nii me praamile sõitsime. Juhuuu! Poisid hulgasid rõõmust. Praamil oli lisaks meile veel üks sõiduauto ja üks rekka. Praamil autost välja ei läinud. 23.15 olime Heltermaal ja kell 23.45 Reigis. Jeee! IMELINE! Helistasime naabritele, et jõudsime ilusasti kohale. Tegime tule pliidi alla ja leivaahju. Tegime süüa - olin rõõmus, et otsustasime päeval Kristiinest ikkagi ka toitu kaasa osta. Uni ei tulnud - elevus oli nii suur. Lõpuks läks ikkagi tuli kustu ja soojust õhkav soojamüür justkui sai aru, et peab meie jaoks hoidma iga soojuskiirt, et hommikuni vastu pidada.