Pingelangus

Kuigi tundusin endale ka Tallinnas suhteliselt rahuliku ja normaalse inimesena, siis alles siia, Hiiumaale jõudes sain aru, kui pinges tegelikult alates eriolukorra väljakuulutamisest, olin olnud. Linnakodus on meil korrusmaja korteris trepikoda ja lift, lapsed tahtsid mängida õues teiste lastega, kelle puhul mul ei olnud õrna aimugi, kes nende perekonnast keegi on nakatunud või mitte, samuti soovisid nad pidevalt endale tegevuse tekitamiseks, joosta vastas olevasse nurgapoodi jne. Päike hakkas ühe kõrgemalt käima ja tundus üha võimatum, neid toaseinte vahele suruda. Poodi ma neid kaasa ei võtnud ja ega need poeskäigud mulle endalegi meeltmööda ei olnud. E-Selver ja Coop olid aga täiesti umbes, nende peale ei saanud lootma jääda. Tajusin, kuidas teadmatus ja hirm püüavad võimust võtta, tekitades närvilisust. Siin aga, meie HiiuMaaKodus, astud uksest välja õunapuuaeda, mille ümber laiub põld. Hommikust hilisõhtuni käib üks lindude vadin. Eemal hauguvad koerad. Tundsin, kuidas justkui koorem kive oleks õgadelt maha läinud.