8 kuune mees

Lisaks vastlapäevale oli eile ka Ott Marteni sünnipäev. Sai 8 kuuseks! Kummaline, mul tunne, nagu ta oleks kogu aeg olemas olnud, mitte ainult 8 kuud.
Avastasin, et poja sünniga seoses mul ka täiesti uus ajaarvamine: hiljuti pangas ühte ankeeti täites küsiti mult erinevaid tervisega seotud küsimusi. Ma ei suutnud meenutada, kas või mida 5 viimase aasta jooksul minus uuritud on....suutsin mõttes kerida tagasi poja sünnini ja raseduse algusesse...aga sellest veelgi tagasi...ma ei tea...midagi ei mäleta...pole olemas!:)

------
Eilse sünnipäeva auks oli Kuu ennast vahvalt ära sättinud. Oli selline imepeenike kriips. Kaarjas ja kuldkollane. Ning peenutsev. Vastu ööd kodu poole sõites säras meie ees terve tee. Ja naeratas rahulolu märgiks:)

Esimest korda välismaal

Käisime Ott Marteniga Rootsis. Laupäeval läksime ja esmaspäeva hommikul jõudsime tagasi. Selline parasjagu pikk (lühike) reis. Rootsi sõites puhus tugev edelatuul, mis kõigutas laeva ikka päris korralikult. Vett lendas isegi vastu meie kajuti akent 9-ndal tekil. Poja pidas aga vapralt vastu.
Kõige suuremat elevust tekitas talle tema sportlik käru, senise vankrikorvi asemel, kus ta tavaliselt peab pikali olema ja välja suurt ei näe. Nüüd oli aga kõik teisiti. Sai istuda ja uudistada. Lisaks kärule olid vahvad laeva liftid, sest neis olid peeglid.
Stockholmi jõudes vaatasime kuninga lossi hoovi peal vahtkonna vahetust, jalutasime Drottninggatanil, käisime kohvi joomas ja poes. Seejärel kimasime Mairele-Anettele-Aivarile külla. Ning siis juba oligi aeg ennast tagasi laeva sätitada. Tagasitee möödus suurema lainetuseta. Koju jõudes olime mõlemad aga reisist nii väsinud, et magasime 3 tundi jutti!
Ott Martenile oli see esimene välisreis. Loodetavasti tulevad kõik järgmised sama mõnusad ja vahvad. Peagi saab ta ka lennureisi ära proovida.

Passipilt

Käisin Ott Marteniga passi jaoks pilte tegemas. Vahva oli ta. Istus ja naeratas. Fotograaf ei uskunud, et ta ainult 7.kuune. Ka piltidelt tundub tegijam.
Super armsad pildid tulid.
Fotogeeniline on ta. Vähemalt midagi minult päritud:)

Ootan kärsitult meie reisi. Tean juba ette, et see tuleb mailmahea.
Päike. Ookean. Mäed. Heh...TAHAAN!

Killuke Hispaaniat

...oli reedel meie külmas Eestimaa talves. Tegi hinge soojaks. Ja meele ülevaks. Käisin nimelt yhel juubelil. Inimesi oli kokku 6st riigist. Hispaanlased oli juubilarile kingituseks toonud esinema profist kitarristi ja lauljanna. Flamencole lisaks esitasid nad ka kõike muud. Lihtsalt kaihvisin. Nii muusikat kui neist õhkuvat soojust ja vahetut suhtlemist. Omaltpoolt suutsin neid yllatada kõigepealt sellega, et olen tantsinud flamencot, siis sellega, et oskan laulda ja siis selgus veel, et õpin hispaania keelt. Seepeale tabas mind tõeline põsemuside ja kallistuste laviin. Kui hakkasin ennast kodu poole sättima, siis hakkasid nad uuesti laulma. Ja kuidas Sa lähed uksest välja, kui jälle ja jälle öeldakse, et see lugu on Sulle!:) Nii ma siis olin, kauem kui olin planeerinud. Kuid nii hea oli.