Mees, kes tunneb sõnu

Kuulan Canal Fiestat ning püüan siin oma pooleliolevaid kirjatöid teha. Püüan on õige sõna, sest väga midagi tehtud pole veel saanud:) Täna ütles Ott Marten, et ma hakkaksin talle hispaania keelt õpetama. Heh, ma ei oska seda ju isegi! Aga noh, niipalju kui talle esialgu vaja, mul siiski veel vast olemas. Loodan.
Lahe on see, et Ott Marten ikka kohe täiega loeb. Ja kirjutab. Seda viimast küll mõningate vigadega, kuid ta ju ka alles 4 veel! Nt kirjutas ta ühele oma lasteaia kaaslasele: Olet minu sõper.
Koolikatseteni on õnneks veel veidi aega...samas rääkis Ott Marten mõni aeg tagasi, et ta tahab eelkooli. Lisaks tahab ta jalkatrenni ja ka huvi saksofoni vastu pole tal kusagile kadunud. Kui ütlesin, et ta võiks ehk klaverimänguga alustada, sain taas talle iseloomuliku vastuse: Emme, klaver ei ole saksofon! Ma tahan saksofoni mängida!
Heh:)

Kaks vägevat meest

Luukas sai 9 kuuseks. Seisab mõned hetked ilma toeta püsti. Toe najal aga liigub vabalt. Sõnadest ütleb jätkvalt om nelja lemmikut: emme, aitäh, mäm-mämm, opa. Lisaks titetoidule saab päris keedujuurikaid, eile andsin talle ka maitsestamata jogurtit ja täna hapukoort. Ülekõige meeldib talle aga üks beebide kalatoit. Ott Martenile maitses see ka, mäletan. Ja Ott Marten siiani suur kalasööja.
Luukast vaadates saan aru, mida mulle räägiti Ott Marteni kohta - et küll ta on ikka rahulik ja hea laps. No oli tõesti!:) Luukas on ka hea, kuid rahulikuks ei saa teda küll nimetada. Pigem ta nagu tulesäde. Hetkega on ta ühest kohast teises, hetkega on kõik asjad põrandale kukutatud, hetkega on ajalehed ära loetud jne jne Ott Marten oli selline mugav ja püüdis pigem leida variante, kuidas lihtsalt populaarsust võita. Ja olgem ausad, selline on ta ka täna:) Luukasel aga käib kõik välgukiirusel. Samuti ei tea ma ühtegi asja, mida ta pelgaks või kardaks. Ott Marten näiteks pelgas lõikelilli ja seda kui keegi pani pärja, kiivri vms pähe. Mäletan ka, kui mõtlik ja ettevaatlik ta oli, kui esimest korda käega muru katsus. Olime siis Tarifal, ta oli sama vana kui Luukas praegu. Panin ta meie üürikodu ees murule teki peale. Ja ega ta sealt teki pealt ära ei tulnudki. Muudkui aga katsus üle tekiääre käega õrnalt muru ja mõtles, mis see torkiv roheline asi on. Luukasele tegin üleeile sama katse. Muusikaakadeemia ees muruplatsil. Ja ei midagi- pani aga tuhatnelja leekima:)
Sellised sellid. Vägevad!
PS Ott Marten käis eelmisel pühapäeval minuga ekskursioonil kaasas. Kui üks teine giid temalt küsis, et noh, kas õpid ametit, et kas suurena tahad ka giidiks saada, vastas Ott Marten kindlameelselt: Mina hakkan dirigendiks!