Tead, mis on ilus?

OM: Hiinas õpetatakse, kuidas pulkade süüakse.
Mina: Kas Sa oled varem ka pulkadega söönud?
OM: Jah, olen küll!
(Khm, minuteada mitte)

OM: Läheme punase kella poodi.
Mina: Kus see asub?
OM: Solarise keskuse lähedal. Vanasti vähemalt oli see seal. Seal, kus praegu on Solarise keskus. Oli üks punase kella pood. Ja ostame sellise kella, kuhu meie kõigi nimed on sissekirjutatud.
(Peab vist minema seda poodi otsima?)

OM: emme, ma tahan kooli minna.
Mina: mida sa koolis õppida tahad?
OM: arvutama ja laulma. (Mõtleb hetke) Ei, tegelikult ainult arvutama. Laulda ma juba oskan!

OM: Minu perearstil tuli tita kõhust välja. Ta on nagu printsess.
(Väga ilus ja armas on see väike preili tõepoolest)
OM: Tema nimi võiks olla Elisabeth.

OM: Lepime ühes asjas kokku: sina oled sina ja mina olen mina. Sina ja mina ei ole kokku meie! (filimst Jääaeg)

OM: Keep on, with the force don´t stop. Don`t stop till you get enough...Thriller, thriller night... (M.Jacksoni popurrii Nordea koori repertuaarist)

OM: Gloria, gloria...Gloria, gloria... (Vivaldi Glroia. OM kuulis seda Kaarli kirikus ca kuu aega tagasi, laulis aga auto tagasitmel ootamatult paar päeva tagasi)

OM: Kas jõuluvanale võib laulda: Kui ilmub ohtlik naine, siis hoidku ennast mees?
(Heh, ikka võib:)

OM: Tead, mis on ilus? Ilus on see, kui paljas naine läheb merre!
(Kui vana sa oled? 3?)

Üksinda kodus vol 1

Ei ole tegemist filmiga. Ikka päris elu. Ott Marten teatas täna õhtul, et tema ei taha välja tulla, et tema on üksinda kodus. Et tema on juba nii suur poiss. Mis siis ikka, teadsin, et käin ainult korraks kiirelt ära ja otsustasime proovida. Kui tagasi jõudsin, siis oli OM ülimalt uhke: "Tead, emme, ma olin täiesti üksinda kodus. Ja me saime Muskaga täiesti hästi hakkama." Lisaks sain talt tugeva kallistuse koos mailmaarmsa ütlemisega: "Sa oled väga kallis!"
Selline mees!

Kõik teed viivad Tarifale:)

Lõunapoole kimades võtsime suuna Lagosele. Kuna otsustasime vältida kiirteid, siis sattusime tõelise "pähkli" otsa. Riikliku tähtsusega maantee oli küll asfalteeritud, kuid megalt kitsas. Lisaks vonkles see pidevalt ühele ja teisele poole ja ikka üles ja alla. 10 km sõitu võrdus vähemalt 50 km:) Kui teest tõeline tüdimus peal oli, hakkasime vaatama, kas sellele oleks ikkagi mingit alternatiivi. Valik oli järgmine: sõita 70 km veelgi hullemat teed kiirteeni ja siis mööda kiirteed ca 50 km Lagosesse või jätkata sellel teel sõitu 60 km. Valisime viimase.
Lagosesse jõudes jalutasime rannas, sõime kalarestoranis õhtust ja siis otsustasime, et tagasi sõita ikkagi ei viitsi - jätkasime Sevilla suunas. Sevilllasse jõudes olin täiega väsinud. Otsisime hotelli, kus ööbida - tiirutasime 2 h mööda erinevaid hotelle, hinnad läksid järjest suuremaks. Lõpuks leidsime sellise, kus tuba maksis 45 EURi. Hommikul aga oli uus päev, päike paistis ja meelitas lõuna poole:) Nii olimegi ootamatult Cadizis ja sealt juba Tarifale kiviga visata!
Nii hea oli mööda rannikut Tarifa poole sõita. See oli kõige lühem aeg, mis seni üldse Tarifal olnud olen - 3 h. Kuid seal oli lihtsalt selline rahu! Taevas oli niiiii sinine. Ja täiesti murevaba:)
Lahkusime päikeseloojanguga - nagu ikka, läks päike ka sel korral Aafrikasse magama. Ilus.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et meil oli õhtusöök Lagoses, ööbimine Sevillas ja loetud tunnid Tarifal! Ja seega: kõik teed viivad Tarifale!:)

PS Portugalis pakkus elamuse ka sõit Sintrasse. Super loodus ja vaated. Tegin seal megalt palju pilte. Tänasest aga oleme taas lumises ja talvises Tallinnas.

Lissabon

Mõnus ja rahulik on siin. Ja mis peamine - soe. Laupäeva öösel vastu pühapäeva jõudsime kohale. Eile kondasime linnas ringi. Linna läksime metrooga, tagasi hotelli tulime hilise õhtutunni tõttu jalgsi. No 5 km kindlasti sai maha vantsitud, osa sellest mäkke üles.

Eile olin täiega veel väsinud. Mitte ainult lennureisist, vaid kogu sellest jamast, mille sees viimased kuu aega olnud olen. Ma ei tea, kellele seda vaja on?! Või noh, tegelikult muidugi tean, kuid nii uskumatu tundub lihtsalt see kõik...et selliseid inimesi on olemas ja et niimoodi võib üldse mõelda ja/või käituda...hmm...olen selle kõige kõrval ikka tõepoolest sinisilmne lillelaps:)

Lissabonis on aga tore. Ainus, keda täiega igatsen on Ott Marten - täna saame ehk skype'is suhelda. Ja rendiautoga on peagi plaanis lõunapoole kimada. Tagasi kodus oleme laupäeval.

Muuzika

Nädalavahetusel Lihulast Haapsalu poole sõites rääkis Ott Marten tagaistmel, et Lihula kass ja Lihula kass. Mõtlesin, et lihtsalt niisama korrutab seal omaette, kuni kuulsin mütsatust...heh, oligi kass! Oli teine meile autosse pugenud ja nii vaikselt kottide vahel põdravorsti nosinud, et ei märganudki kui auto liikuma hakkas. Ja nii ta siis istus seal, hale nägu ees ja karv takune. Ott Marten arvas kõigepealt, et võiksime viia ta mammale Haapsallu. Seal aga juba mitu kassi ees. Ja kuna Lihulas oli see kassike teiste kasside poolt tõrjutud - ei lastud teda naljalt ei tuppa ega sööma, siis nii ta meile Luha uulitsasse maanduski. Siiani on kõik väga ok olnud, eks näis, kas kodunedes ja julguse saabudes miskit muutub. Ja taganemisteena on meil alati võimalus ta ikkagi Lihulasse tagasi viia.
Nimeks sai talle Muuzika ehk Muska.

Elu kiirrong

Kohati on sellel sügisel olnud tunne, et elu põrutab kiirrongiga tuhatnelja ees minema ja ise saad ainult keel vestil tõdeda, et noh, läinud ta ongi. Tõeliselt tempokas ja töine on olnud. Ja muutuste rohke. Üks suuremaid muutusi sai teoks sellest nädalast, mil ei tööta enam Nordeas. Eks mingis mõttes ole muidugi kahju - olen Nordea püüdlustesse ja edusammudesse pannud kogu oma hinge. Samas olin täiega ka ületöötanud ja ei sarnanenud väga enam rahulikule ja positiivsele Kristelile. Sellele Kristelile, kes mulle endale meeldib.
Täna oli esimene päev kodus. Ott Marten sai lasteaiast koju jääda, keset päeva vannis mõnuleda ja emmega koos õhupalle puhuda. Tõeline idüll! Ja ega ma ise seda kõike temast vähem nautinud! Homme läheb Ott Marteni rühm Vabaõhumuuseumisse ja lähen kasvatajatele appi lapsi kantseldama. Mul ju nüüd aega on!:)
Mis Nordea segakoori puutub, siis seal jätkan laulmist. Eesseisavad Michael Jacksoni mälestuskontserdid - Pärnus, Tartus ja Tallinnas ning Dave Bentoniga salvestatud CD esitlus. Seejärel peaks ka kooririndel veidi rahulikumaks minema.
Sellin sügis siis aastal 2009. Kes ei riski, see tsampust ei joo!
PS Esmaspäevases kooriproovis kirjutas Ott Marten esimest korda ise oma nime paberile: OTT. Ma olin ikka südamepõhjani liigutatud. Ja uhke!

Isa tütar. Jätkuvalt.

13.septembril 1998 oli õues 22 kraadi sooja...olin koos Meelisega Kaberneemes...ka tema ema ja vanaema olid seal. Pidime vaatama vormelite stardi ära ja siis hakkama Tallinna sõitma. Vahetult enne tundsin ennast väga halvasti. Pea valutas nii, nagu tahaks otsast ära valutada, silme eest oli must ja süda paha...läksin teisele korrusele pikali...autos olles helises Meelisel telefon, helistas minu õde. Meelis ei öelnud mulle sõidu ajal midagi, ootas, kuni koju jõuame...

Samal ajal Haapsalus: ema läks välja lilli istutama, isa ütles, et ta vaatab vormelite stardi ära...ja siis läheb emale õue appi...seda viimast aga enam ei toimunud...

11 aastat on sellest möödas! Pikk aeg, kui mõelda, mis kõik selle aja jooksul juhtunud on. Ja samas oleks see kõik olnud nagu eile...ja iga kord ma pelgan veidi seda päeva...see ei ole enam nii valus, kui enne, kuid ikkagi hakkan sellepeale alati juba ette mõtlema. Ja kui see päev käes, siis tahaks lihtsalt tugevasti olla kaisus ning teada mittemillestki mittemidagi.

Humalapuu

Ja saabki suvi läbi. Ilus suvi oli. Juulisse jäi Viljandi folk ja mitmed teised kontserdid. Augusti algust tähistasime sõiduga Hispaaniasse. Autoga. Läbi Euroopa. Arvan, et ei ole just palju inimesi, kes suudaksid selle teekonna (ja mitte ainlt ühel suunal, vaid edasi-tagasi) nii valutult ja probleemivabalt läbida. Samas, ega põhjust tüli üleskiskumiseks tõepoolest polnudki. Kohapeal elasime ühes 12. saj kloostris. Hansa Trubaduuridel oli kloostri kirikus kaks kontserti, millest ühtlasi peaks jõuluks valmima plaat. Musta materjali olen juba kuulnud - väga hea on. Kontserdid ise olid ka loomulikult väga head. Ühtlasi tähendas see reis minu jaoks esmakordset nii pikka Ott Martenist eemal viibimist - 13 päeva järjest. Helistasin koju emale pea iga päev. Ja tema muudkui aga ütles, et miks ma raiskan raha:)
Peale reisi läks kogu elu nagu peapeale. Ootamatusi on tulnud igast ilmakaarest. Ja ega ma veel tea, millega see kõik lõpeb...või noh, iga lõpp pidavat olema ju uue algus...Üks mis aga kindel: palju tahad vähe saad, vähe tahad üldse ei saa. Seega ei tohi oma soovidega liiga tagasihoidlik olla!
PS Ott Marten käib nüüd meie maja taga olevas lasteaias. Ja talle väga meeldib seal. Nii et vähemalt sellega on meil hästi.
PS PS Humalapuu on väga armas laul!

Pildid ja päikesepoiss

Panin igasugu pilte üles. Näeb neid siit. Osad veel jätkuvalt panna, aga hetkel ei viitsi rohkem nendega jännata.
Täna õhtul vaatasin ja imetlesin Ott Martenit. Esiteks on ta täiega "tagasivahetatud"- ta on nädal aega käinud tasulises lasteaias "Pailaps" ja nüüd saan aru, kui häiritud ja stressis ta terve kevade olnud on....uskumatu! Praegu on ta täiesti teistsugune. Jälle rõõmus päikesepoiss. Pailapsesse läheb ta hommikuti rõõmsalt ja tuleb ära rõõmsalt ja polekski nagu väsinud. Täna just küsisin kasvatajalt, kas temaga on mingeid probleeme nt asjade jagamisega või teiste lastega arvestamisel vms Kasvataja sõnul on Ott Marten tõeline kullatükk. See aga, mida nii mina kui eriti Ott Marten terve kevade taluma on pidanud...ei taha mõeldagi....Igatahes praegu kõik jälle hästi ja loodetavasti ei jää talle sellest riiklikust sõimest kaugele ulatuvaid mõjusid. (Kogelemine praegu kohati veel on, aga ehk saab sellestki rahulikus keskkonnas viibides üle).
Imetlesin ma aga teda täna tema taibukuse ja omaette tegutsemise osas. Ning selles osas kui suureks ta on saanud. Väga lahe iga on tal praegu. Ja me koos ikka üks mailma vahva tandem!
PS Enne vodisse minekut teatas ta mulle: Emme, väljas on täitsa koerailm!
Heh:)

Kõrvits

Njah... täna veendusin taas, et iga kõrvits ikka tõllaks ei muutu! Oota või ära oota.
Koju jõudes oli kogu elamine vastikut haisu täis. Tormasin prügikasti juurde, kuid sealt seda minu üllatuseks ei tulnud. Siis vaatasin köögi laua poole ja oh õudust, laud leemendas mingist lögast. Ei saanud üldse aru, kust see kõik pärit on, kuni tõstsin pilgu kapi otsa ja ennäe...sünnipäevaks kingitud kõrvits oli eluvaimu välja lasknud ja täiega kössi vajunud.
Nii et isegi kui väga hea asjaga tegemist, ei saa ikkagi lõpmatuseni oodata...see hea läheb samamoodi ühel hetkel hapuks et mitte öelda mädanema:)

Laulupidu

Sellest, et rongkäik venis ja vihma sadas, pole mõtet rääkida või kui hästi või halvasti ikka pidu korraldatud oli. Minu jaoks oli kõik hästi. Sest tähtis on tunne. Ning see oli ülev. Vaevalt, et mul tuleb veel kord elus võimalust seista keset platsi peaaegu dirigendipuldi taga, ümberringi laiutamas tühjus (loe: tühjad toolid), vihma sajab ladinal, poja magab vankris vihma eest kaitstuna, Neeme Järvi juhatab ja mul on tunne, et koor laulab ainult mulle!!! Super! Pidasime laupäeval vastu võiduka lõpuni. Mõtlesin emale rääkides, et nüüd saan peapesu, et lapsega niimoodi öösel vihma käes, kuid ema ütles hoopis, et ta lausa uhke mu üle!
Laulupeo teine päev oli juba ainuüksi päikese tõttu ilus ja ülev. Ott Marten jäi enne lõppu mu süles magama. Kui kõlas "Mu isamaa..." tundsin, et hääletu peale pandud telefon taskus heliseb. Mõtlesin küll, et täiesti uskumatu, milline mu sõber või tuttav helistab sellisel hetkel! Hiljem selgus, et helistati politseist - mu auto olevat Smuuli teel kehvalt pargitud. Et vaja kiiresti ümber parkida. Heh:) Vaatasin seljataga laiuvat rahvamassi, süles magavat Ott Martenit ja püüdsin puhkpillihelide vahele selgitada, et hetkel on see mission impossible. Õnneks oli vist ka politsei ülevas meeleolus, igatahes kui ütlesin, et mul laps magab süles ja et ma ei pääse siit välja, siis vastati, et saame aru, kuid tehke seda palun esimesel võimalusel, sest muidu võib lihtsalt ka minu auto viga-kriimustada saada! Siirad tänud mõistlikkuse eest!
Peo lõpus sain kimbu rukkililli-karikakraid. Mailmailusad. Tähh!
Peol klõpsitud pildid panen ka varsti üles.

Täna algas suvi!

Ott Marteni sünnipäeva jätkus laupäeval Türil, lahingukooride võistlusel. Ka seal oli kõik nagu päris - koor laulis, tordil oli 3 küünalt. Kuna onu Kaljul oli päev varem sünnipäev, siis kutsus Ott Marten ka tema oma küünlaid puhuma. Ja poes ütles enne nii vahvalt: Kuule emme, ostame sellel poisile shokolaadi, kellel ka sünnipäev on!" (Hehee...tegelikult Kalju puhul tegemist ikka juba auväärt eas härraga!). Pärast seda sõidutas Virje OMi Haapsallu, kus ootasid teda juba erivanuses ja suuruses väiksemad ja suuremad sugulased. Nii et seekord võin küll rahumeeli öelda, et OMi sünnipäev sai igati vääriliselt tähistatud.
Peaproov Türil oli kohutav - mittemidagi ei kuulnud, mida laulame. Esinemine läks aga lausa superhästi. Seda loomulikult suuresti tänu Endrikule - temast tuli lihtsalt sellist powerit ja energiat. Kõik särasid talle vastu ja laulsid kogu südamest.
Õhtusel after partyl selgus, et sportlikes mängudes saime üldkokkuvõttes II koha!!! Super! Esimene oli Sõpruskond ja nemad said seega ka ülesande järgmisel aastal lahingukooride mängud korraldada.
Kuidagi ootamatult läks jälle nii, et koju jõudsin pool seitse hommikul. 3 tundi magamist ja startisin OMile Haapsallu järgi. Praegu tohutu väsimus. Püüan ruttu magama saada. Homme Hiiumaale!
PS täna kell 8.45 algas suvi! Megamõnusat suve kõigile!

Sünnipäev

Hakkasin juba täna päeval meenutama, kuidas see kõik oli. Kolm aastat tagasi. Tegelikult 19. juunit mäletan ma ülihästi, sest siis tundsin esimest korda täiega, kuidas on raske ja kuis tahaks viriseda. Tahtsin jõuda voodit ostma, kuid jäin hiljaks, pood pandi kinni. Siis istusin Meelise ema köögis ja sõin värskekapsahautist ja muudkui virisesin...Öösel see kõik algaski. Nii et väga pikalt ei saanudki päriselt rase olla - ainult ühe päeva:) Ott Marten sündis 20.juuni õhtul kell 21.26
Täna rääkisin talle tema sündimisest ja kui vahepeal vait jäin, siis ütles ta, et emme räägi veel. Endal samas selline nägu peas, nagu teaks ta seda kõike ja lihtsalt kontrollib, et ega ma midagi rääkimata ei jäta.
Tänud Anna-Kaisale võimaluse eest tema kodus OMi sünnipäeva pidada. Ja tänud kõigile külalistele. Ott Martenil on nüüd mitu uut raamatud, batuut ja jalgratas. Viimaste peale plaksutas ta lausa suurest rõõmust käsi. Ja kilkas täiega. Nii vähe õnneks vaja!:)

Varsti kolmene!

OM: Mis on taaskasutus?
Mina: See, kui Sa saad Sanderile väikeseks jäänud riided endale.
OM: Ei, Sanderi riided saavad ju kaksikud endale (st Sanderi väikesed vennad).

OM: Emme, kes on kasuema?

OM: Miks teeb kurg posti otsa pesa? Aga miks teised linnud kure pesas ei ela?

OM: Mamma, kas Sina tuled ka Türile minu sünnipäevale? Seal on Laululahing ja ma saan kolm ja paneme küünlad tordile ja ma puhun küünlad ära ja siis kõik laulavad: Õnne soovime Sul.
Mamma: Ei, mina ei tule Türile. Me sööme Sinuga üks teine päev torti.
OM: Miks Sa ei tule?
Mamma: Mul ei ole autot.
OM: Aga meil ju on auto! Tule meiega!

OM (raadiot kuulates): Emme, kuula, see on viiul, mis mängib.
Mina: Ja nüüd on pasun ka! Kuuled?
OM: Mh, emme, see ei ole ju pasun! See on saksofon!!!
(No tõepoolest, kuidas ma küll nii rumal olen!:)

OM: emme, kes on Sinu lemmik koorijuht?
Mina: no ma ei tea...
OM: minu lemmik koorijuht on Endrik! Ja tead, juhatama peab niimoodi, vaata, käega ülevalt alla.

Laupäeval saab OM kolmeseks. Kuna rääkisin talle juba ammu, et läheme sel päeval Türile kooride olümpiale, siis eks nüüd tuleb nii ka teha. Kuigi päev seal hirmus pikk ja ei tea, kuidas OM selle kõik vastu peab. A siis ta juba ju kolmene! Suurte meeste värk!:)

Öö

Tea, kas öösel kell pool kaks on väga imelik töö meilidele vastata?:) No lihtsalt läks see tänanegi päev nii ära, et olin laua taga vist kokku tubli pool tundi. Õhtul kooriproovis rääkisime Kristiga tööasju, sest "sealt ei saa ma tema eestkusagile joosta" nagu ta ütles.
A öösel ongi parem igasugu kirjatööd teha. Vähemalt minul. Ning mis ööd need praegu üldsegi on!? Kohe ju jälle valge ja kes siis valges enam magab:)
PS väidetavalt võtab ühest üleval oldud ööpäevast täielikuks taastumiseks aega päris suur hulk päevi. Ja öid:)
PS PS Üks asi ikka täiesti kummaline - kuidas on nii, et mina mõtlen oma peas midagi ja teine ütleb selle välja. Nagu ma oleksin sellest just rääkinud. Hmm, huvitav, kas kõik minu mõtted niimoodi loetavad?!

Mõtteterad

OM Tallinnasse sisse sõites: Mis seal üleval kirjas on?
Mina: Ma arvan, et tere tulemast Tallinnasse!
OM: Ei! Sinna on kirjutatud, et kedagi pole kodus!

OM: Emme, tahan seda ärapuhumislille! (ära õitsenud võilill)

OM: Läheme sõidame mu uue lasteaia juurest läbi! Vaatame, kas ta on ikka alles!

OM: Tead, emme. Koorijuht on see, kes juhib inimesed laulma! (Järgmisel päeval täiendatud): Koorijuht õpetab inimesed laulma!

OM: Kui ma suureks saan, tahan saada Laululahingu koori juhiks.

Mina: Vaata, päike läheb magama!
OM: Ei, päike loojub!!!

Ämblik

Nädalavahetusel - ei suuda täpselt meenutada, kas laupäeva või pühapäeva hommikul- jooksis ootamatult mu voodis ämblik. Ehmatasin, et oih, ämblik! Järgmisel hetkel mõtlesin, et see on õnneämblik, et ega ma talle miskit viga teinud!
Ei tea tõesti kummal hommikul see oli. Tean seda, et Ott Marten tuli mind oma mängusaksofoniga äratama, nagu tal viimasel ajal kombeks on, ja siis kui hakkasin voodist tõusma, see ämblik seal oligi. Ja nii uskumatult kui see ka ei kõla, siis mul oli väga hea tunne teda nähes. Kummaline lihtsalt oli see, et nende mitme aasta jooksul, mil siin korteris olen elanud, pole ma kordagi ühtegi ämblikku näinud. Rääkimata, et mõni neist mu voodis jooksnud oleks. Pea laiali otsas:)
Täna õhtul sellest rääkides selgus, et ma ei olnud ainus, kellel ämblik sellel nädalavahetusel külas käis. Kuulasin seda ja ei saanud millestki aru. Et mis mõttes oli ka sinul ämblik voodis! Et teed nalja või. Tundus siiski, et rääkijal oli tõsi taga....

PS Juhuslikke asju ei ole!?

Hetked iseendaga!

Selline energia on sees, et miskit hullu. Olen juba mitu tundi koristanud. Ühtlasi kustutasin oma telefonist vanu sms-e (kustutasin neid juba mõni aeg tagasi, kuid nyid ikka põhjalikult) ja arvutist e-maile. Tõeline suurpuhastus!:) Ja mida rohkem kustutan, kraamin ja nühin, seda parem tunne on! Ott Marten magab juba ammu - ta oli Naissaarel müttamisest juba koju jõudes täiega läbi. Nii naudingi hetki iseendaga. Just tegin erinevatest maarohtudest teed. Ja kui saaks aega kiiremini edasi keerata, siis võiks märkamatult olla juba homne (st tänane) pärastlõuna! Ööpai.

Naissaarel vol 2

Tunne, et saingi terveks! Nii positiivne päev. Algusest lõpuni. Lahe ja armas oli see, et tuldigi meeste-naiste-lastega. Beebidest täismeesteni välja. Eks see ole osa organisatsiooni kultuurist ja eks igas ettevõttes see mõneti erinev, kuid minu arvates oli see väga vahva. Suured inimesed tegid tööd ja väikesed värvisid kive. Ott Marten värvis kaks kivi - mõlemad sininseks:)
Koduteele asudes hakkasime juba auto kastis laulma ja laulsime Tallinna sadamani välja. Paar korda mõtlesin küll, et tea, kuidas hääl vastu peab, a siis mõtlesin, et missiinikka, laulan suurelt ja küll ta peab!:) Pidaski! Praegu panin sauna küdema. Heh, tõesti hea!

PS selgus, et meie plussiks on see, et me teame igast laulust natuke st viisi teavad kõik, refrääni ka, a salmide sõnade osas kõigil omad versioonid:) Järgmiseks ühisürituseks teeme laulikud!

PS PS praegu TV3-st laul kõigile Karumsi sõpradele: Karums istus vangitornis...:)

Naissaarele talgutele

Ott Marten ootab juba pikisilmi, et saaks laevaga Naissaarele. Nüüd kohe hakkamegi minema. Kuigi endale tundub see täiega oma tervise retsimine - jätkuvalt veel täiesti haige. Viimased kaks ööd on olnud eriti hullud. Aga noh, ega ma saarel töötegemisele rõhku ei pane, püüan lihtsalt vaadata, et kõik sujuks. Ja vähemalt ilm on tänaste talgute tarvis taas päikeseline.
PS ehk toob rõõmus seltskond ja värske õhk hoopis tervise tagasi! :)

Vihmaöö

Vihm mängib täna öösel unede saatebändis. Päris hästi paneb. Rütmikalt. Ja vaheldusrikkalt. Kohati ladiseb loiult ja samas trummeldab täiega vastu plekist aknalauda. Lahe. Vihmakontserdi tõttu uni täitsa tahaplaanile jäänud. Kuulan. Ja mõtlen. Ja igatsen. Veits. Juba ette:) Vihmaööpai.

Iga asi on millegi jaoks hea

Minu puhul tavaliselt kaks võimalust: kui on hästi, siis olen vait ja kui on halvasti, siis olen vait. See ka igati loogiline. Vähemalt minu enda jaoks. Et kui on hea, siis ei taha seda head kuidagi rikkuda ja kui on halvasti, siis pole nii ehk naa põhjust "trummi lüüa". Praegu kogu aeg hea. Pole mingit silmakirjalikkust ja jamamist. Mingit pidevat tõestamist. Või teadmatust, et mida üldsegi öelda võin või kuidas keegi seda siis mõistab ja minu poolt või vastu kasutab. Loomulikult vaatan pea kõiki asju Ott Marteni seisukohast ja soovist, et tal oleks hea. Samas, kui ei lähe nii, nagu mulle tundub, et talle hea võiks olla, siis vbl see ongi hoopis hea?! Vabalt võib nii olla! Ja võib-olla olen järgmisel hetkel ülimalt tänulik ja rõõmus, et kõik teisiti läks. Peamine on see, et meie ümber on need, kes hoolivad. Sest ta on seda väärt! Ja mitte vähe! PS praegu vaatame Eurovisiooni. Mitte et ma sellest kuidagi eriliselt peaks, kuid mängib siin taustaks. Naersime just, et praeguses majandusolukorras kindlasti hulgaliselt riike, kel pöidlad pihus, et esikohta ei tuleks. Läti võib kergendatult hingata, et finaali ei pääsenud, Islandil aga näiteks võiduvõimalused olemas, samuti Eestil:)

Rohekaelpardid, mägironimine ja plokkflööt

Tõdesin üle pika aja taaskord, et mittemagamine võrdub ühel hetkel joobeastmega. Eile olin igatahes täielik zombi. Kõik toimus nagu udus. Tähtsate inimestega rääkides, püüdsin keskenduda artikuleerimisele, et sõnad arusaadavalt-äratuntavalt kõlaks:) Olin järjest üleval kokku ligi 40 h. Suure osa sellest ajast olin tööl. Vahepeal sõin hartsod mingis lahedalt kummalises Lasnamäe söögikohas, harrastasime Pirita jõekäärus mägironimist - kui ma oleksin eelnevalt ülevalt alla näinud, millise kallakuga tegu, siis oleksin sinna künka alla vist jäänudki:), jälgisime kahe rohekaelpardi hingeelu ning püüdsin plokkflöödil heliredelit õppida.
Eile õhtul jäin täisvarustuses diivanile magama ja äraksin hommikul koos päikesega - ta lihtsalt paistis mulle pähe. Tööle jõudsin täna juba kell 7 hommikul ning esimesed kaks tundi, mil kedagi teist veel polnud, olid uskumatult tõhusad.
PS Arvan, et edaspidi võiks 28. aprill olla riigipüha või vaba päev. Lihtsalt. Et oleks meeles teha vahetevahel mittemidagi. Ja siis pärast sellest puhata! :)
PS PS praegu tuli raamatupidaja ja küsis, et miks ma veel tööl olen. Ma ei osanud muud öelda, kui et "teen tööd, siis tuleb ka armastus"! Tema aga hakkas naerma ja teatas, et siia 6-ndale korrusele ei tule küll ühtegi armastust! Et peab ikka õige koha peal istuma! Heh:)))

Kevad tuleb!

Lasteaias valmistutakse emadepäevaks ja kevadpeoks. Ott Marten on täna õhtu läbi kodus luuletust lugenud:
Kased on kikkis ja kägugi kukub
sinilill väike, mis Sina veel tukud
Tõuse mu sõbrake üles nüüd juba
käes on Sul ammugi ärkamisluba!

Heh:) Armas. Ja vahva.

Paha kombena on tal nö kätega rääkimine juurde tulnud. Saan aru, et tal tuleb lasteaias enda eest seista, kuid ikkagi ei saa iga asja peale äigamist kuidagi heaks kiita. Nii me siis peamegi järjepidevalt vestlusi teemal, kuidas ennast käte abita arusaadavaks teha. Kohati ta ikka uskumatult sõjakas. Ja kui millegi peale tõeliselt närvi läheb...uhh! Võib ikka täiega ettearvamatult käituda!

Üldiselt aga meil kõik ikka hästi. Kevad tuleb!!!!

PS Just praegu helistas OM mängutelefoniga arstitädile: "Halloo, meie pisikene mõmmi kukkus diivani pealt alla. Tal on väga aia. Tulge ja viige ta haiglasse! Tsau!"

Aprill

Aprillikuu kohta võin küll julgelt öelda: heee, aprill!:) Seda kuud pole lihtsalt olnud! Või vähemalt ma ei tea sellest midagi. Kõik päevad lähevad nii kiiresti ja kõik toimub nagu kuidagi väljaspool mind. Torman lihtsalt kaasa ja pidevalt avastan, et ei tea, mis suunas torman või mis koht see on, kus olen:)
Täna saame ühe mailmalaheda surfibussi omanikuks. Ott Marten ootab seda pikisilmi. Istus juba hommikul akna peal ja küsis, et millal buss tuleb? Loodetavasti see ikka liigub ka!
Häid ja toredaid asju on muidki olnud. Viimaste hulgas näiteks nõgesetee, Iisraelist toodud halvaa ja Prantsusmaalt toodud vein (erinevatest veinipõhjadest kokku pandud). Oh, ja isetehtud suitsuvorst ka loomulikult. Ainuüksi selle lõhn oli super. Heh:) Niea! Lihtsalt hea.
Ott Marten ka mugudi jõuallikas. Kuigi hetkel ta jällegi tõbine. Nohu ja köha. See talv pole neist õieti lahti saanudki. Sellise nohuga ei saa lennukisse kohe kuidagi minna...
Ning ema. Ta on vaatamata oma vanusele olnud nii suureks toeks ja abiks. Mõtlen ta peale iga päev. Ja loodan kogu südamest, et plaanitud operatsioon läheb hästi...Peab minema!

See ei ole normaalne

1) Lumi. On hetki (nt enne oma sünnipäeva, kui päev ja öö on kõik ühtviisi pime) mil mõtlen, et lumi võiks maha sadada ja seda olemist veidigi valgemaks muuta. Praegu on see kõik aga liig mis liig. Täiesti kõrini on talvest ja lumest! Täna hommikul ärgates ja vaadates, kuidas akna taga sajab laia valget lund oli täiega jõuetu tunne. Meil on märtsi lõpp! Kas see talv ei saa kunagi ümber?! See ei ole normaalne!

2) Töö. Ma ei tea kuidas, kuid olen suutnud endale tegemata asjadest ja vastamata kirjadest sellise hulga tekitada, et käed lähevad jõuetult rüppe. Ja pole ühtegi ideed, kuidas "ree peale tagasi saaks". Uuel nädalal tuleb seoses Oslo reisiga teha niigi viie päeva töö kolme päevaga+juba olemasolev hunnik tegemata asju. Peaksin tegema tööd terve nädalavahetuse, kuid sellepeale mõeldes, läheb süda pahaks...:)

3) Uni ja reaalsus koos. Tihti mäletan unenäost mõnda konkreetset seika väga eredalt. Ja tihti, kui jään väga väsinuna magama, ei mäleta hommikul üldsegi unenägu. Eile jäin väga väsinuna magama ja üllatuseks ärkasin tundega, nagu polekski maganud. Unenägu oli pikk ja mäletan kõike nii täpselt ja selgelt. Kuna emotsioone oli palju ja kõik oli niii päris, siis olin hommikul "läbi nagu läti raha", süda puperdas sees. Alles päeva peale hakkasin aru saama, mis oli unes ja mis on päriselt. Kuigi ega ma jätkuvalt väga kindel selles vahet tegemises veel pole:)

Ehmatavalt hea

Tänase tööpäeva lõpuks oli juhe täiega koos. Mõtlesin veel, et kas üldse lähengi laulma. Siis aga läksin ja...lihtsalt nii hea tunne. Natuke isegi ehmatav. Ehmatavalt hea...või isegi nagu lubamatult hea. Kuigi tean, et nii ei peaks ei mõtlema ega ütlema. Õnnelikolemises ei saa ju olla midagi lubamatut!

Kummaline, et mingid asjad lihtsalt juhtuvad. Ja teatud inimesed lihtsalt tulevad mingil hetkel Su ellu. Väga konkreetselt. Et tere, nüüd oligi minu hetk ja siin ma olen. Nagu oleks see eelnevalt nendega kusagil kokkulepitud. Või vaatavad ja tajuvad nad ise kusagilt eemalt, et hehee, nüüd vist on õige hetk? Ma ei tea. Kuid üha enam tundub, et kõigil konkreetne roll või asi ajada. Et keegi pole tulnud juhuslikult. Vaid mingi põhjusega. Ja ju siis olen ka ma ise nende elus mingi põhjusega.

Rõõmus olemise tunne on rõõmus tunne!
Tähh:)

Dialoogid

Ott Marten: Emme, mul on Sulle üllatus! See üllatus teeb Sind rõõmsaks! Ma tegin Sulle plastiliinist ingli. See on väga hea ingel. Teda ei tohi ära süüa!

Ott Marten: Tead, meie võtame emmega pangast laenu
Õetütar Kerli: Mis te siis teete?
Ott Marten: Ostame lennukipiletid loomulikult.
Õetütar Kerli: Ja kuhu te siis sõidate?
Ott Marten: Barcelonasse! Ja seal sõidame rongiga.
Õetütar Kerli: Ja kuhu te Barcelonast sõidate?
Ott Marten: Hispaaniasse. Helikopteriga. Siis võtan oma mänguasjad kohvrist välja ja saan liiva peal mängida. Tead, Tarifal on kalad. Ja tuuleveskid.

Ott Marten: Emme ma pean ennast kraadima!
Mina: Noh?!
Ott Marten: Emme ma ei saa lasteaeda minna
Mina: Miks?
Ott Marten: Mul on 56 palavik!

Ott Marten: emme ära mine teise tuppa!
Mina: Miks?
Ott Marten: seal on väga ohtlik!

Mina: Aeg on magama minna!
Ott Marten: Ma ei saa
Mina: Miks?
Ott Marten: Sellepärast, et voodi läks katki! Ma ei saa ju magada, kui voodi on katki.

Kevadetervitus

Täna ta tuli - KEVAD! Selle kevade esimene ja oodatud sündmus oli telefonikõne meie maja taga asuva lasteaia juhatajale ning rõõmus vastus telefonis, et 13 last võtame ja Ott Marten on 12-s! Jeee!!!
Praegu käib Ott Marten ju sõimes, sügiseks lasteaiakohta seni polnudki. Erti hea meel veel ka selle üle, et see meile nii lähedal ja seal segarühmad st väikesed ja suured läbisegi. See oli ka esimene lasteaed, kuhu ma, natuke rohkem kui 1 kuune OM pambuna kaenlas, sammud seadsin, et teda aastaks 2009 järjekorda panna. Ja siis tundus selleni nii uskumatult palju aega olevat!
Tegelikult poleks kunagi arvanud, et kahe aastane laps võib nii tegija olla. Tean, et see võib tunduda uhke ema kiidulauluna, kuid ta tõepoolest üllatab mind iga päeva oma nutikuse, loogiliste mõttekäikude ning tähelepanekutega. Oma hakkamasaamistega. Ja kavalusega. Kuna ta sõimes ei taha kuidagi käia, siis räägib ta täie enesekindlusega, et ta läheb sügisel kooli. Et õpib lugema ja läheb kooli. Päris hea vaatepilt oleks - 3-aastane jõnglane 1. klassis!:)
Kõigepealt tuleb tal aga oma tuulerõugetest võitu saada. Loodetavasti saame homme juba teisele poole ust korraks kevadet nuusutama!
Ilusat kevadet kõigile!
PS Ema ütles, et tal oli pikk poeskäik: Läks talvel, kuid tuli kevadel:)
PS käisin just vaatamas, kuidas OM lõunaund magab. NIII ARMAS! Kuidagi kahju isegi, et aeg nii ruttu läheb ja ta nii ruttu nii suureks on saanud. Samas lahe! Varsti lähebki kooli!:)

Valged roosid

Läksin poodi ja ostsin kimbu valgeid roose. Lihtsalt. Oli selline tuju. Ja tahtmine. Isa ostis emale ikka vahel valgeid roose. Ka teisi lilli. Kõige rohkem kinkis ta aga erinevaid metsalilli. Olen neid lugematuid kordi temaga koos korjamas käinud. Korraks oligi tunne, nagu oleks need lilled isalt. Võib-olla ongi. Kes teab.
Eelmisel kolmapäeval sai ta 75 aastaseks. Ütlen meelega, et sai, missest, et teda pole enam käega katsutavana minu jaoks juba 10 aastat. Kuid minuga koos on ta ikkagi. Mõndade inimestega lihtsalt on nii. Et isegi kui füüsiliselt neid Sinu kõrval pole on nad vägagi olemas. Ja see ongi see, mis loeb.

Nõmeteisipäev

Pärast tänast tööpäeva oli tunne, et ma ei saa vist ikka üldse asjadest aru ja ei oska ka arusaadavas keeles teistele selgeks teha, mida tahan või mõtlen...räägid ja selgitad ja selline tunne, nagu jookseks uuesti ja uuesti vabatahtlikult peaga vastu seina...
Kella viie asemel kell kolmveerand seitse lasteaeda jõudes, olles Ott Marteni sõbra sünnipäevale mitu tundi hiljaks jäänud ja kingituski veel ostmata, tundsin ikka täiega masendust. Paha oli. Ennekõike Ott Marteni ees. Autosse istudes ütles tema aga reipalt: "Emme, ära ole kurb, pakime asjad kokku ja läheme lennuki peale!"
Ma ei olnud talle öelnud, et ma väsinud, kurb vms Ta võttis selle ise, õhust. Nii nagu mitmedki muudki asjad. Ja pani kümnesse. Sest kui ma midagi tõesti praegu tahan, siis just seda. Pakkida asjad ja minna lennuki peale! Samas tundus koheselt ka ülekohtune torris olla. Kui on nii lahe poja, siis on lausa patt teda oma halva tujuga karistada.

Pühapäeval tõi ta lagedale statemendi, et poistel on noku ja pepu, aga tüdrukutel ainult pepu.
Samuti selle, et lund võib süüa, sest lumi on nagu jäätis. Lumest tehtud jäätis!
Lasteaeda ei taha ta hommikuti enam kuidagi minna. Igal hommikul käib üks vastastikune argumenteerimine ja veenmine. Ott Marteni peamine jutt on see, et ta tahab emmega kodus olla, emme ei pea tööle minema, sest meil ei ole raha vaja, oleme parem lihtsalt koos.
Heh:)

Kelgupäev

Ott Marten sai täna endale kelgu. Oma suurest heameelest lubas ta kõigil sellega vastlaliugu teha. Et mitte öelda, et kõigil oli lausa kohustuslik tema kelku proovida!
Kui hommikul rääkisin, et täna on Eesti sünnipäev, siis õhtuks oli ta selgeks saanud, et on Eesti Vabariik ja Eesti Vabariigi sünnipäev. Väikest segadust tekitas see, et polnud küünaldega torti, nagu tavaliselt sünnipäevade puhul kombeks. OM: "Kui minul tuleb sünnipäev, siis ma puhun tordil küünlad ära ja hüüan: Lapsed, torti sööma!"
Vabariigi Aastapäeva kontserdist kaihvis ta Tanel Padari esitust. Ning vastuvõtu osa asemel pani mängima multika "Kolm sõpra Prostokvashinost":)
PS Täna öösel ei pidanud enam vastu ja otsisin internetist lennupileteid ning vaatasin ööbimiskohti. Tarifal muidugi:) Ega see nädal-poolteist mind tegelikult päästa, tean seda, kuid parem ikka kui mitte midagi...ja ainuüksi juba mõttes sinna jõudmine ja unistamine niiea...

Laululahing

Nordea segakoor sai "lahingusse". Super. Nii lahe oli täna lauljaid ja nende reaktsiooni vaadata, kui rõõmusõnumibuss tuli uudist teatama. Selline elevus!
Ning nüüd taganemisteed enam pole - eetris ollakse esimeses saates ehk 14. märtsil!
Let´s bank! :)

Väike kunstnik

"Sa tule nüüd, käega mitte löö, mis Sind kinni peab, hoiab Sind kaugel. Vaata siin ongi paladiis, millest oled Sa unistand kaua..." - jällegi suutis OM mind üllatada oma uskumatu mäluga. Järjekordne laul, mille sõnad tal peas on. Lahe on ka see, kuidas ta laulab, et "käega mitte löö" heh, tegelikult laulus muidugi, et käega kõigel löö. Kuid ta ju teab, et ei lööda:)

- Läheme Tallinnasse Triimu juurde!
- Ei! Ta elab ju Nõmmel!

- Emme, lähme palun poodi ka.
- Mis Sa poest tahad?
- Mina tahaksin kohukest ja Sulle ostaksin mulliga vett ja paki veini!

- Emme, ma arvan, et me peaksime endale rõdu ostma! Siia tuppa, kus on televiisor.

Ema juures Haapsalus on terve pakk Ott Marteni joonistus. Tee või näitus! Väga lahedad. Täna, kui ema talt küsis, et kui Sa suureks saad, kas sa siis hakkad laulma, vastas OM tõsiselt, jalg üle põlve istudes: Mar arvan, et joonistama! Ja surfama!

Keset talve?!

Täna oli jälle jalad maast lahti kõndimise õhtu! Täiesti uskumatult hea olla. Kummaline tunne. Selline tunne, et ma olen seda kõike nagu oodanud või see kõik on mind kuskil oodanud ja nüüd lihtsalt ongi kohal. Siin ja praegu. Keset talve!:)
Usun Endriku teooriasse, et laulmine teeb inimesi paremaks ja julgemaks ja enesekindlamaks ja mida kõike veel. Ja see energia, mis nii temast kui laulmisest tuleb...!
Sellises olekus ei saa magama minna...:)

PS Ott Marteni järgi igatsen niiii väga. Nii armsalt ta rääkis täna telefonis, et homme on reedepäev ja pärast reedepäeva on laupäev ja siis emme tulebki!
Niuts!

Emotsioon

Arvan, et vähemalt korra kuus kirjutan ma sellest, kui lahe Kuu taevas on. Tegelikult vbl isegi rohkem, sest ega ainult täiskuu lahe pole. Väga sheff on ka selline imepeen ja habras Kuusirp või veidi väsinult loppis või hoopis kummuli kasvav Kuu. Täna õhtul autoga sõites oli Kuu sõna otseses mõttes lagipähe. Istus seal üleval, nagu keegi oleks ta sinna kleepinud ja vaatas. Teda vaadates läks suu iseenesest muigele.
Lisaks Kuule oli täna taas väga lahe kooriproov. Seda muidugi suuresti tänu meie uskumatult heale koorijuhile. Ma küll ei tea, mis emotsioone pakub Endrikule meiega tegelemine (loodetavasti vähemalt mingisuguseidki positiivseid hetki), kuid ta on tõepoolest super. Igas mõttes. Tuled proovist ja oled täiesti nagu mingis omas maailmas. Jalad maast lahti. Ja kõik tundub nii hea ja ilus. Jää või uskuma, et nii ongi!:)

Padjamees

Kui Ott Martenilt küsida, mitu patja olema peab, et saaks magama minna, ytleb ta: viis-kuus. Päris elus peaaegu nii ongi. Tal on üks suur ja kolm väiksemat patja. Lisaks toimub igal õhtul enne magama jäämist patjade sättimine. Sest igal padjal on oma koht! Vaata ja imesta. Ja kui ta tahab jääda magama diivanil või minu voodis, siis tuleb loomulikult kõik padjad kaasa tarida. Kui mina ise võin täiesti vabalt ka ilma ühegi padjata magada, siis Ott Marteni jaoks oleks see eeldatavalt täielik õudusunenägu!:)

Täna väljas lõunatades:
Mina: Pane käsi suu ette, kui Sa köhid. Muidu jäävad teised ka haigeks!
OM: siis saavad nad kõik koos haiglasse!

Telekat vaadates:
OM: Emme, me peame endale ka kutsu ostma!
Api, hakkabki pihta see kiisude-kutsude-hamstrite-jäneste nurumine...:)

Hommikul kui küsisin, mis me täna teeme, ütles OM: mitte midagi! Oleme lihtsalt koos!
Heh:) Selle peale ei oskagi muud, kui teha mitte midagi ja olla lihtsalt koos!

Varsti juba mai

Jaanuar läks küll nagu kiirrongiga. Ei saanud arugi, kui juba läinud ta oligi. Kui nii edasi läheb, siis on kohe kevadki möödas. Lisaks tööle mahtus jaanuarisse uskumatuid hetki iseendaga - suutsin ennast üllatada nii mõnegi väljaütlemise ja käitumisega, mille üle ei oska ka siin ja praegu kuidagi uhke või rõõmus olla. Prrrr. A noh, mis teha, emotsionaalsete inimeste asi! Samuti jääb jaanuarisse mõtisklus, kas purjus inimene räägib nii nagu asjad on või räägib lihtsalt purjus inimese juttu? Iseenda välja öeldud lause, et kaine peaga ei räägiks ma üleüldse mittemidagi, paneb osaliselt vaikselt muigama, kuid osaliselt on tõsi, mis tõsi. Iseasi, kas või mida, kus ja kui palju üldse rääkima peaks...
Samuti jõudsin (taaskord) arusaamisele, et tasakaalus püsimiseks on mul vaja mingisugustki sidet muusikaga. Orelist tunnen loomulikult kõige rohkem puudust. Samuti klaverist oma kodus. Ja laulmisest ning kontsertidel käimisest, kuigi seda viimast on isegi et natuke olnud. Kitarr mul ka nüüd oma kodus tagasi, nii et vähemalt seda võiks jõuda plõnnida.
Ja siis veel see teema, et kas või kui palju keegi saab Sulle haiget teha või kui palju Sa ikkagi endale ise haiget teed? Eks lähenemisi ja teooriaid ole kindlasti erinevaid. Kui ma mingile veendumusele jõuan, eks annan teada!

PS Ei jõua kõiki Ott Marten ütlemisi meelde jätta ega üles tähendada, neid lihtsalt nii palju. Eile hommikul tegi ta nt sellise avalduse: Emme, kui ma suureks saan, siis lähen televiisorisse saksofoni mängima! :)

PS PS jummala ok jook on Filipetti greibi mahlaga. Ausalt. Vähemalt pärast nii töist päeva kui täna ja juba ette enne nii töist päeva kui homme! :)

Tõehetk 2

Miks on nii, et kui läheb hästi, siis on nagu kohustuslik mõte, et mida see kõik tähendab, et millal nüüd siis halvasti minema hakkab? Täna igatahes blokeerisin selle mõttekäigu ja leidsin, et ma lihtsalt olengi pärast sellist (vabandust väljenduse eest) "keppi ja käpikuid" seda kõike väärt. Tundub veits jabur küll, et kuidas nüid siis äkki mingid asjad niivõrd positiivse lahenduse saanud on - saan nimelt korraga päris mitmest rahalisest kohustusest lahti. Hea, et on olnud võimalus liisida ja laenata, ilma poleks hakkama saanud. Ausalt. Samas on aga nii super teada, et olen nendest kopsaka intressiga kohustustest vaba. Jääb küll kodulaen, kuid see pole õnneks mingi hirmuäratav summa ja selle tingimused vägagi ok. Täitsa uskumatu!
Ühtlasi leidsin, et mitmetki muud asjad tegelikult hästi. Osasid asju poleks osanud mõni aeg tagasi veel ka oma kõige ilusamates unenägudes nii rõõmsates toonides näha. Ja üleüldse - mul on väga sheff poeg ja ma ise olen sheff naine! Võtke või jätke!:)

Tõehetk:)

Reede ehk nädalavahetus algas unenäoga, millest mäletan ainult ühte fragmenti: korjasin lume seest üles sõrmuse - algul tundus samasugune, nagu minu Tarifa sõrmus, a oli ikka võõras, teistsugune...tean täpselt ka seda kohta, kus sõrmus oli.
Reede pärastlõunal sain endale uue auto. Mitte, et mul seda eriliselt vaja oleks olnud, kuid kuna pakuti, siis tundus kummaline ka mitte vastuvõtta. Nyid siis sõidan autoga, millest unistasin aastal 2002. Keegi tark on öelnud, et unistused täituvad õigel ajal või natukene hiljem. Praegusel juhul polnud vähemalt lootusetult hilja, mis pika unistamise ja ootamise peale tegelikult ju samuti juhtuda võib...
Reede öösel vahvaid ja napsist lõbusaid teelisi auto peale võttes sattusin ootamatult Tõehetke. Lisaks erinevatele teravatele küsimustele meeste ja autode kohta, sain teada, et minu talves pole kevadet! No nuta või naera, kuid sellise kuulutuse peale ei oskagi kohe midagi öelda. Sellele järgnes päris palju erinevaid säravaid lausungeid, osad siiani meeles, osad jäid naerupisarate taustale. Üks on aga kindel - kohe kui on probleem, tuleb öelda: tsa-tsa-tsaa!:)))

Tervendav kohtumine

Liinat oli niiiii hea näha. Nii tükk aega pole kohtunud. Ta ikka selline energiline ja elurõõmus. Tema lugusid kuulates tabasin ennast mõttelt, et ma nagu mingi vana inimene. Kopitan siin omaette. Ja ei tea elust ega asjadest midagi. Jagelen siin igasugu mõttetustega. Püüan mingist labürindist väljapääsu leida. Ennast seejuures kohati rohkem kohati vähem alandades. Ja avastades, et olen jälle sama kõverpeegli ees. Ning ei tunne ise ka ennast ära.
Olgem ausad, sügaval sisimas ma ju tean, et selleks, et midagi tõesti muutuks, oleks vaja vähemalt veeuputust...aga nii raske on seda endale tunnistada. Ikka tahad uskuda oma (ebarealistlikesse) ootustesse. Kohati on tunne, et tahaks ennast täiega raputada. Kogu jama ja sodi endast lahti rapsida. Ja elada. Täiega. Tunda, et mind hoitakse. Lasta lõpetada alustatud lauseid või olla lihtsalt vait...
Tegelikult peaksin endale ütlema, nii nagu Jeesus ütles haigele, et võta oma voodi ja kõnni! Sest mina olengi selles muinasjutus printsess. Minupoolest kasvõi jonnipunnist pritnsess.
Ja mitte, et ma suudaksin süttida Liinalt kuuldud seiklustest mustade meeste mandril - kuid ega ainult nemad (õnneks) elu kirglikumaks ja värvilisemaks ei muuda.
Ning päevalõpuks on ikkagi one life...

Tõestus

Miks peab kogu aeg midagi tõestama?
Igal pool - nii tööasjades kui isiklikes.
Mingi pidev tõestamine...
Kellele? Milleks?

Harjumuse jõud

Heade asjadega suudab ikka väga ruttu harjuda. Samas muidugi hea ennast proovile panna ja vaadata, kui kaua saad nii, et selle hea peale ei mõtle.

Käega mingi jama

Täna oli selline päev, kui oleks tahtnud täiega kurta ja hädaldada. Ott Martenile kurta ei saa, sest tema oli niigi juba rahutu ainuüksi selle üle, et ma taas oma käe sidemesse panin. Emmega lihtsalt ei tohi midagi juhtuda ja emme peab olema terve ja rõõmus. Side käe ümber on aga juba ohumärk. Nädal aega tagasi oli käega samasugune jama. Siis aga läks nagu üle...kuni reede õhtuni. Täna ei saanud oma vasaku käega aga ikka kohe konkreetselt mittekuimidagi teha ega midagi käes hoida. Pärastlõnual, kui Ott Marten magas, siis jäin ise ka korraks tukkuma - tundus, et olin väsinud ainuüksi sellest valust, kuigi olin päris suures mahus valuvaigistit sisserahminud - 800 mg. Magades oli korraks isegi hea...eks näis mis öö toob. Nüüd olen igatahes vähemalt veidi kurta saanud:)))

Kitarrimees

Sügisest saadik on Ott Marten rääkinud, et tema hakkab kitarri õppima. Meelise ema juurest saadud vana kitarri puhul selgus, et ainult keelte vahetamisest siiski ei piisa. Kuna imesid siiski veel ka tänapäeval juhtub, sai sellest vanast kitarrist nagu täitsa uus. Seda siirast rõõmu, kui kitarriga tuppa astusin, on keeruline sõnadega kirjeldada. Ta oli lihtsalt õnnelik. Ja mailmarõõmus selle üle. Minul ta oma pilli mängid ei luba. Igal õhtul võtab ta selle magama minnes oma tuppa. Ja mängides on see talle nii kitarri, kandle kui kontrabassi eest:) Siit ka mõned pildid.

Mõttedkillud vol2

Õues täiskuud vaadates:
- Tead, Kuu sees elab üks onu!
- Mis ta seal teeb?
- Vaatab meid. Näed, lehvitab. Teeb meile tsau-tsau!

Koju jõudes:
- Ema, kas Sa oled väsinud?
- Olen küll natuke jah.
- (Väga tõsiselt): Aga mine palun puhka siis minu voodis!

Hetk tagasi pidin tooli peal maha kukkuma, kui Ott Marten ootamatult vannitoas kogu südamest hüüdis: Pühademüristus! :))))

Iga päevaga muutuvad ta väljendid ja sõnad vahvamaks. Ilmekust lisab ka hääletoon.
Täna õhtul lasteaeda jõudes tuli valverühma kasvataja ootamatult minu juurde ja ütles, et ta on tahtnud juba varem mulle öelda, et see on nii eriline, et 2-aastane niiviisi räägib ja veel poiss! Ja et ta räägib tõesti palju ja väga hästi. Ja tunneb tähti ja numbreid ja värve! Kuna olin murdosa sekundite jooksul jõudnud mõelda, et nüüd saan pragada, et pidevalt OMile nii hilja järgi jõuan, siis tuli see tunnustav tähelepanek vägagi ootamatult. Seisin seal kohmetult, ei osanud midagi öelda, lõpuks vist ikka aitäh ütlesin:) Uksest välja astudes ütles aga OM: "Kui ma väike olin, siis ma ei olnud veel tark poiss, aga nüüd ma olen juba suur! " Heh. Pole olemas! Tõepoolest. Kuula ja imesta!:) ARMASTAN!

Mõttekillud

Suur mees
- Emme, ma olen nüüd suur!
- Kus Sa nii äkki suureks said?
- Lasteaias. Natuke sõin ja siis tõi tädi Malle magustoitu. Ja siis saingi suureks!

Poes
- Emme, aga mis Sina soovid? Osta endale näiteks maasikashampust!

Lohutaja
- Emme, ära ole kurb! Me saame hakkama!

Moderne kaanon
- Emme, laulame nii, et Sina laulad Kala laulu ja mina laulan Kaptenilaulu!

Hellusehoog
- Emmeke. Emmeke kallis. Pai emmeke pai.

Hommik
- Emmeke, ärka üles! Äratus-äratus! (Lotte multikast kuuldud häälega:)

Kuu ja Päike
- Kui Päike läheb magama, siis ärkab Kuu üles. Ja siis kui Kuu ära väsib, siis ärkab jällegi Päike üles.

Reisimine
- Palun, siin on lennukipiletid. Lennuk sõidab Barcelonasse ja siis Tarifale.
- Emme, täna lendame Egiptusesse!

Raha
- Emme ma võtan Sulle seina seest raha. 107 krooni. Palun.

Abiline
- Ott aitab mammal puud ahju panna, siis läheb tuba soojaks. Mamma ise ei saa.

Kodu
- (Pead vangutades ja ohates) Kodu on nii-nii sassis!
- Emme tee palun süüa ja siis paneme küünla ka põlema!
- Emme, kasta palun lilli!

DVD-mängija
- Kõigepealt vajutan play ja siis vajutan veel korra play, siis hakkabki Lotte multikas mängima

Bensiinijaam/Hot Dog
- Emme, osta paberi sees saia!

2009

Läbi see kummaline ja raske 2008. Uskumatu aasta - ema ootamatu haigus ja (õnneks ebaõnnestunud) katse teda tähtede taha saata, igasugu tööjamad, maja põlemine, autoavarii, OM lasteaeda, uus töökoht, kodu remont (mis pole täiesti lõpuni siiani valmis) jne jne Viimased on olnud küll stressi tekitavad, kuid siiski praeguseks hetkeks igati positiivsed. Positiivsena jäävad eelmisesse aastasse ka kaks reisi Tarifale ning teadmine, et peal pool pilvi paistab päike!

Täna tööle jõudes uuriti, kuidas uus aasta tuli ja keegi pillas lause, et selline, nagu on Su aastavahetus on ka järgnev aasta. Hmmm...sellest tulenevalt peaksin mina terve alanud aasta üleval olema; jooma kogu aasta peale 2 klaasi veini ja päris mitu kohvi; vähemalt mingi osa aastast olema Kultuurikatla tornis (kust muuseas on täiesti super vaade ilutulestiku nautimiseks) ja torni ronimine 14 kg laps kaenlas päris hea trenn, nii et ka trenn oleks kindlasti üks alanud aasta märksõna; olema ummikus (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses); saama super hästi läbi Ott Marteniga, kes sulandub ja kohaneb igas uues seltskonnas, kuhu emme teda tarib:); sööma mõõdukalt; varustama sõpru tsampuse ja veiniga; tegema heategusid, mis teise nurga alt vaadatuna võivad olla natuke hoopis pahateod; olema osa aastast lihtsalt vait; nautima mailmalahedat kitarrimängu ja...käituma nagu üks tõeline paharet. Mitte, et ma selle viimase üle kuidagi uhke oleksin, vastupidi. Samas aga - kui nii heade asjade nimel paharet olla, siis peaks see olema natukenegi lubatud...Ja kes teab, vbl see ikkagi millegi jaoks hoopis hea?
Eile õhtul magasin 2 tundi nii, et ei tea midagi, mida Ott Marten tegi. Ise oli kapist süüa ja juua võtnud. Laud leemendas mahlast. Kõik mänguasjad olid laiali. Kuid mina ei tea sellest tõepoolest mittekuimidagi. A noh, kui tal oleks mind vaja läinud, ju ta oleks siis mind äratanud.

PS ilusat ja head (pahareti)aastat!:)