Läksin poodi ja ostsin kimbu valgeid roose. Lihtsalt. Oli selline tuju. Ja tahtmine. Isa ostis emale ikka vahel valgeid roose. Ka teisi lilli. Kõige rohkem kinkis ta aga erinevaid metsalilli. Olen neid lugematuid kordi temaga koos korjamas käinud. Korraks oligi tunne, nagu oleks need lilled isalt. Võib-olla ongi. Kes teab.
Eelmisel kolmapäeval sai ta 75 aastaseks. Ütlen meelega, et sai, missest, et teda pole enam käega katsutavana minu jaoks juba 10 aastat. Kuid minuga koos on ta ikkagi. Mõndade inimestega lihtsalt on nii. Et isegi kui füüsiliselt neid Sinu kõrval pole on nad vägagi olemas. Ja see ongi see, mis loeb.
No comments:
Post a Comment