Pärast tänast tööpäeva oli tunne, et ma ei saa vist ikka üldse asjadest aru ja ei oska ka arusaadavas keeles teistele selgeks teha, mida tahan või mõtlen...räägid ja selgitad ja selline tunne, nagu jookseks uuesti ja uuesti vabatahtlikult peaga vastu seina...
Kella viie asemel kell kolmveerand seitse lasteaeda jõudes, olles Ott Marteni sõbra sünnipäevale mitu tundi hiljaks jäänud ja kingituski veel ostmata, tundsin ikka täiega masendust. Paha oli. Ennekõike Ott Marteni ees. Autosse istudes ütles tema aga reipalt: "Emme, ära ole kurb, pakime asjad kokku ja läheme lennuki peale!"
Ma ei olnud talle öelnud, et ma väsinud, kurb vms Ta võttis selle ise, õhust. Nii nagu mitmedki muudki asjad. Ja pani kümnesse. Sest kui ma midagi tõesti praegu tahan, siis just seda. Pakkida asjad ja minna lennuki peale! Samas tundus koheselt ka ülekohtune torris olla. Kui on nii lahe poja, siis on lausa patt teda oma halva tujuga karistada.
Pühapäeval tõi ta lagedale statemendi, et poistel on noku ja pepu, aga tüdrukutel ainult pepu.
Samuti selle, et lund võib süüa, sest lumi on nagu jäätis. Lumest tehtud jäätis!
Lasteaeda ei taha ta hommikuti enam kuidagi minna. Igal hommikul käib üks vastastikune argumenteerimine ja veenmine. Ott Marteni peamine jutt on see, et ta tahab emmega kodus olla, emme ei pea tööle minema, sest meil ei ole raha vaja, oleme parem lihtsalt koos.
Heh:)
No comments:
Post a Comment