Tänase tööpäeva lõpuks oli juhe täiega koos. Mõtlesin veel, et kas üldse lähengi laulma. Siis aga läksin ja...lihtsalt nii hea tunne. Natuke isegi ehmatav. Ehmatavalt hea...või isegi nagu lubamatult hea. Kuigi tean, et nii ei peaks ei mõtlema ega ütlema. Õnnelikolemises ei saa ju olla midagi lubamatut!
Kummaline, et mingid asjad lihtsalt juhtuvad. Ja teatud inimesed lihtsalt tulevad mingil hetkel Su ellu. Väga konkreetselt. Et tere, nüüd oligi minu hetk ja siin ma olen. Nagu oleks see eelnevalt nendega kusagil kokkulepitud. Või vaatavad ja tajuvad nad ise kusagilt eemalt, et hehee, nüüd vist on õige hetk? Ma ei tea. Kuid üha enam tundub, et kõigil konkreetne roll või asi ajada. Et keegi pole tulnud juhuslikult. Vaid mingi põhjusega. Ja ju siis olen ka ma ise nende elus mingi põhjusega.
Rõõmus olemise tunne on rõõmus tunne!
Tähh:)
No comments:
Post a Comment