Insult

Selle nädala kolmapäeva, 8. detsembri, hommikul ei teinud ema silmi lahti ja ei saanud neelata, ainult korises imelikult. Kiirabi tõi ta Tallinnasse PERHi - selgus, et insult ja vasaku poole halvatus. Rääkisin tema arstiga, kes ütles otse, et lootust paraneda ei ole ja temast ei ole enam ka hooldekodu patsienti, õendus-hooldushaiglad ainult need, kus temaga hakkama saadaks - see hetk, hääl ja sõnad ei lähe vist kunagi meelest. Nutsin ennast oimetuks. Siis helistasin arstile tagasi ja palusin, et saaksin eriluba emaga kohtumiseks. Arst ütles, et mõistab, aga ei luba midagi, et hommikul on osakonna koosolek, helistagu ma kell 11, siis ütleb, mis otsustati. Nutsin uuesti. Vaatama ei pääse COVID-i pärast. Kuigi olin selleks hetkeks 3 doosiga vaktsineeritud. Ja valmis tegema kohapeal testi, rääkimata maski kandmisest ja käte desinfitseerimisest. Mu ainus soov oli kohtuda emaga, hoida tema käest, rääkida temaga...lugeda Meie Isa Palvet. Ootamatult kirjutas Isa Justinus (Ilmar Kiviloo), keda tean juba lapseajast ja küsis, kuidas emaga? Ütlesin, mis olukord on ja et vaatama arvatavasti ei lubata. Ta ütles, et andku ma otsusest teada, et kui muidu ei saa, siis paneb papi riided selga ja läheb. Ei maganud vist silmatäitki. Hommikul kella poole üheks paiku helises telefon - arst helistas ise, ütles, et saan minna ema vaatama. Ime! Ja imeline! Leppisime kokku, et lähen pärastlõunal, kui suurem osa protseduuridest jm möödas. Pidasin päeval vapralt Hiiumaa turismiteemalist koosolekut. Silmad kalkvel ja meel hajeli. Kui ütlen, et ei kartnud ema juurde minemist, siis valetan. Kartsin väga. Kartsin näha, mis seisus ta on ja milline välja näeb. Kartsin, et voodis lamab lihtsalt üks inimtomp, kes ei mõista midagi ja poole keha halvatuse tõttu ka ei liiguta. Kuid mõtlesin, et ükskõik mis, vahetpole. Olin kindel, et ta kuuleb mind ja sellest on talle abi, kui ma lähen. Vaatepilt, mis avanes...ema tundis mind juba sisenedes ära: Killu, sina! Jah, ta rääkimine oli häiritud, aga ta rääkis ja ma sain aru, mis ta rääkis. Ta kurtis, et tal on vasakul pool valus, et ei saa liigutada. Ta ütles, et kas ma saan ta koju viia, et ta tahaks koju, oma voodisse ja oma peldikusse. Et ta on liiga vana, et mööda haiglaid kolistada. Ta ütles, et ta armastab meid kõiki, kõiki oma lapsi. Ja küsis, kuidas mu poistel läheb. Rääkisin talle, et sain eriloa tema vaatamiseks ja ei tea, kas rohkem sellist luba antakse. Sellepeale vastas ta, et küsija suu pihta ei lööda. Püüdis mind lohutada ja ütles, et ta on hiiu jändrik, teda ei võta naljalt ei ussi- ega püssirohi. Imetlusväärne, milline mõtteteravus ja sõnakasutus, sisuliselt päev pärast insulti! Lugesime koos Meie Isa Palvet - tal tuli see täiesti eksimatult, justkui lindi pealt. Ei tahtnud kuidagi lahkuda...kui ütlesin, et nüüd vist ikka pean, siis ütles ta mulle, et mine jah, ma katsun natuke magada. Ja lehvitas... Õue jõudes lihtsalt ulgusin, valju häälega. Pimedas. Tuuel käes. Nii valus oli. Nii ebaõiglane tundus see kõik. Lamada seal, mõistus peas, kõigest aru saades, liikumatult...ja ilma arstide poolse lootuseta terveneda... MIKS? MIKS OMETI? Armastan Sind!

Ema

Viimane kuu on olnud keeruline, viimased nädalad eriti. Alates teisipäevast olin Haapsalus, Helmel abiks ta hooldamisel. Keeruline. Raske. Kurb. Samas tean, et olen saanud nii palju ajapikendust - üle 20 aasta, sest enne kui isa läks, oli ema tervis nii halb, et kartsin tema pärast. Isa lahkumine tuli nagu välk selgest taevast. Nii et olen tänulik. Tänulik selle (lisa)aja ja võimaluse eest.