Tõehetk 2

Miks on nii, et kui läheb hästi, siis on nagu kohustuslik mõte, et mida see kõik tähendab, et millal nüüd siis halvasti minema hakkab? Täna igatahes blokeerisin selle mõttekäigu ja leidsin, et ma lihtsalt olengi pärast sellist (vabandust väljenduse eest) "keppi ja käpikuid" seda kõike väärt. Tundub veits jabur küll, et kuidas nüid siis äkki mingid asjad niivõrd positiivse lahenduse saanud on - saan nimelt korraga päris mitmest rahalisest kohustusest lahti. Hea, et on olnud võimalus liisida ja laenata, ilma poleks hakkama saanud. Ausalt. Samas on aga nii super teada, et olen nendest kopsaka intressiga kohustustest vaba. Jääb küll kodulaen, kuid see pole õnneks mingi hirmuäratav summa ja selle tingimused vägagi ok. Täitsa uskumatu!
Ühtlasi leidsin, et mitmetki muud asjad tegelikult hästi. Osasid asju poleks osanud mõni aeg tagasi veel ka oma kõige ilusamates unenägudes nii rõõmsates toonides näha. Ja üleüldse - mul on väga sheff poeg ja ma ise olen sheff naine! Võtke või jätke!:)

Tõehetk:)

Reede ehk nädalavahetus algas unenäoga, millest mäletan ainult ühte fragmenti: korjasin lume seest üles sõrmuse - algul tundus samasugune, nagu minu Tarifa sõrmus, a oli ikka võõras, teistsugune...tean täpselt ka seda kohta, kus sõrmus oli.
Reede pärastlõunal sain endale uue auto. Mitte, et mul seda eriliselt vaja oleks olnud, kuid kuna pakuti, siis tundus kummaline ka mitte vastuvõtta. Nyid siis sõidan autoga, millest unistasin aastal 2002. Keegi tark on öelnud, et unistused täituvad õigel ajal või natukene hiljem. Praegusel juhul polnud vähemalt lootusetult hilja, mis pika unistamise ja ootamise peale tegelikult ju samuti juhtuda võib...
Reede öösel vahvaid ja napsist lõbusaid teelisi auto peale võttes sattusin ootamatult Tõehetke. Lisaks erinevatele teravatele küsimustele meeste ja autode kohta, sain teada, et minu talves pole kevadet! No nuta või naera, kuid sellise kuulutuse peale ei oskagi kohe midagi öelda. Sellele järgnes päris palju erinevaid säravaid lausungeid, osad siiani meeles, osad jäid naerupisarate taustale. Üks on aga kindel - kohe kui on probleem, tuleb öelda: tsa-tsa-tsaa!:)))

Tervendav kohtumine

Liinat oli niiiii hea näha. Nii tükk aega pole kohtunud. Ta ikka selline energiline ja elurõõmus. Tema lugusid kuulates tabasin ennast mõttelt, et ma nagu mingi vana inimene. Kopitan siin omaette. Ja ei tea elust ega asjadest midagi. Jagelen siin igasugu mõttetustega. Püüan mingist labürindist väljapääsu leida. Ennast seejuures kohati rohkem kohati vähem alandades. Ja avastades, et olen jälle sama kõverpeegli ees. Ning ei tunne ise ka ennast ära.
Olgem ausad, sügaval sisimas ma ju tean, et selleks, et midagi tõesti muutuks, oleks vaja vähemalt veeuputust...aga nii raske on seda endale tunnistada. Ikka tahad uskuda oma (ebarealistlikesse) ootustesse. Kohati on tunne, et tahaks ennast täiega raputada. Kogu jama ja sodi endast lahti rapsida. Ja elada. Täiega. Tunda, et mind hoitakse. Lasta lõpetada alustatud lauseid või olla lihtsalt vait...
Tegelikult peaksin endale ütlema, nii nagu Jeesus ütles haigele, et võta oma voodi ja kõnni! Sest mina olengi selles muinasjutus printsess. Minupoolest kasvõi jonnipunnist pritnsess.
Ja mitte, et ma suudaksin süttida Liinalt kuuldud seiklustest mustade meeste mandril - kuid ega ainult nemad (õnneks) elu kirglikumaks ja värvilisemaks ei muuda.
Ning päevalõpuks on ikkagi one life...

Tõestus

Miks peab kogu aeg midagi tõestama?
Igal pool - nii tööasjades kui isiklikes.
Mingi pidev tõestamine...
Kellele? Milleks?

Harjumuse jõud

Heade asjadega suudab ikka väga ruttu harjuda. Samas muidugi hea ennast proovile panna ja vaadata, kui kaua saad nii, et selle hea peale ei mõtle.

Käega mingi jama

Täna oli selline päev, kui oleks tahtnud täiega kurta ja hädaldada. Ott Martenile kurta ei saa, sest tema oli niigi juba rahutu ainuüksi selle üle, et ma taas oma käe sidemesse panin. Emmega lihtsalt ei tohi midagi juhtuda ja emme peab olema terve ja rõõmus. Side käe ümber on aga juba ohumärk. Nädal aega tagasi oli käega samasugune jama. Siis aga läks nagu üle...kuni reede õhtuni. Täna ei saanud oma vasaku käega aga ikka kohe konkreetselt mittekuimidagi teha ega midagi käes hoida. Pärastlõnual, kui Ott Marten magas, siis jäin ise ka korraks tukkuma - tundus, et olin väsinud ainuüksi sellest valust, kuigi olin päris suures mahus valuvaigistit sisserahminud - 800 mg. Magades oli korraks isegi hea...eks näis mis öö toob. Nüüd olen igatahes vähemalt veidi kurta saanud:)))

Kitarrimees

Sügisest saadik on Ott Marten rääkinud, et tema hakkab kitarri õppima. Meelise ema juurest saadud vana kitarri puhul selgus, et ainult keelte vahetamisest siiski ei piisa. Kuna imesid siiski veel ka tänapäeval juhtub, sai sellest vanast kitarrist nagu täitsa uus. Seda siirast rõõmu, kui kitarriga tuppa astusin, on keeruline sõnadega kirjeldada. Ta oli lihtsalt õnnelik. Ja mailmarõõmus selle üle. Minul ta oma pilli mängid ei luba. Igal õhtul võtab ta selle magama minnes oma tuppa. Ja mängides on see talle nii kitarri, kandle kui kontrabassi eest:) Siit ka mõned pildid.

Mõttedkillud vol2

Õues täiskuud vaadates:
- Tead, Kuu sees elab üks onu!
- Mis ta seal teeb?
- Vaatab meid. Näed, lehvitab. Teeb meile tsau-tsau!

Koju jõudes:
- Ema, kas Sa oled väsinud?
- Olen küll natuke jah.
- (Väga tõsiselt): Aga mine palun puhka siis minu voodis!

Hetk tagasi pidin tooli peal maha kukkuma, kui Ott Marten ootamatult vannitoas kogu südamest hüüdis: Pühademüristus! :))))

Iga päevaga muutuvad ta väljendid ja sõnad vahvamaks. Ilmekust lisab ka hääletoon.
Täna õhtul lasteaeda jõudes tuli valverühma kasvataja ootamatult minu juurde ja ütles, et ta on tahtnud juba varem mulle öelda, et see on nii eriline, et 2-aastane niiviisi räägib ja veel poiss! Ja et ta räägib tõesti palju ja väga hästi. Ja tunneb tähti ja numbreid ja värve! Kuna olin murdosa sekundite jooksul jõudnud mõelda, et nüüd saan pragada, et pidevalt OMile nii hilja järgi jõuan, siis tuli see tunnustav tähelepanek vägagi ootamatult. Seisin seal kohmetult, ei osanud midagi öelda, lõpuks vist ikka aitäh ütlesin:) Uksest välja astudes ütles aga OM: "Kui ma väike olin, siis ma ei olnud veel tark poiss, aga nüüd ma olen juba suur! " Heh. Pole olemas! Tõepoolest. Kuula ja imesta!:) ARMASTAN!

Mõttekillud

Suur mees
- Emme, ma olen nüüd suur!
- Kus Sa nii äkki suureks said?
- Lasteaias. Natuke sõin ja siis tõi tädi Malle magustoitu. Ja siis saingi suureks!

Poes
- Emme, aga mis Sina soovid? Osta endale näiteks maasikashampust!

Lohutaja
- Emme, ära ole kurb! Me saame hakkama!

Moderne kaanon
- Emme, laulame nii, et Sina laulad Kala laulu ja mina laulan Kaptenilaulu!

Hellusehoog
- Emmeke. Emmeke kallis. Pai emmeke pai.

Hommik
- Emmeke, ärka üles! Äratus-äratus! (Lotte multikast kuuldud häälega:)

Kuu ja Päike
- Kui Päike läheb magama, siis ärkab Kuu üles. Ja siis kui Kuu ära väsib, siis ärkab jällegi Päike üles.

Reisimine
- Palun, siin on lennukipiletid. Lennuk sõidab Barcelonasse ja siis Tarifale.
- Emme, täna lendame Egiptusesse!

Raha
- Emme ma võtan Sulle seina seest raha. 107 krooni. Palun.

Abiline
- Ott aitab mammal puud ahju panna, siis läheb tuba soojaks. Mamma ise ei saa.

Kodu
- (Pead vangutades ja ohates) Kodu on nii-nii sassis!
- Emme tee palun süüa ja siis paneme küünla ka põlema!
- Emme, kasta palun lilli!

DVD-mängija
- Kõigepealt vajutan play ja siis vajutan veel korra play, siis hakkabki Lotte multikas mängima

Bensiinijaam/Hot Dog
- Emme, osta paberi sees saia!

2009

Läbi see kummaline ja raske 2008. Uskumatu aasta - ema ootamatu haigus ja (õnneks ebaõnnestunud) katse teda tähtede taha saata, igasugu tööjamad, maja põlemine, autoavarii, OM lasteaeda, uus töökoht, kodu remont (mis pole täiesti lõpuni siiani valmis) jne jne Viimased on olnud küll stressi tekitavad, kuid siiski praeguseks hetkeks igati positiivsed. Positiivsena jäävad eelmisesse aastasse ka kaks reisi Tarifale ning teadmine, et peal pool pilvi paistab päike!

Täna tööle jõudes uuriti, kuidas uus aasta tuli ja keegi pillas lause, et selline, nagu on Su aastavahetus on ka järgnev aasta. Hmmm...sellest tulenevalt peaksin mina terve alanud aasta üleval olema; jooma kogu aasta peale 2 klaasi veini ja päris mitu kohvi; vähemalt mingi osa aastast olema Kultuurikatla tornis (kust muuseas on täiesti super vaade ilutulestiku nautimiseks) ja torni ronimine 14 kg laps kaenlas päris hea trenn, nii et ka trenn oleks kindlasti üks alanud aasta märksõna; olema ummikus (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses); saama super hästi läbi Ott Marteniga, kes sulandub ja kohaneb igas uues seltskonnas, kuhu emme teda tarib:); sööma mõõdukalt; varustama sõpru tsampuse ja veiniga; tegema heategusid, mis teise nurga alt vaadatuna võivad olla natuke hoopis pahateod; olema osa aastast lihtsalt vait; nautima mailmalahedat kitarrimängu ja...käituma nagu üks tõeline paharet. Mitte, et ma selle viimase üle kuidagi uhke oleksin, vastupidi. Samas aga - kui nii heade asjade nimel paharet olla, siis peaks see olema natukenegi lubatud...Ja kes teab, vbl see ikkagi millegi jaoks hoopis hea?
Eile õhtul magasin 2 tundi nii, et ei tea midagi, mida Ott Marten tegi. Ise oli kapist süüa ja juua võtnud. Laud leemendas mahlast. Kõik mänguasjad olid laiali. Kuid mina ei tea sellest tõepoolest mittekuimidagi. A noh, kui tal oleks mind vaja läinud, ju ta oleks siis mind äratanud.

PS ilusat ja head (pahareti)aastat!:)