Insult

Selle nädala kolmapäeva, 8. detsembri, hommikul ei teinud ema silmi lahti ja ei saanud neelata, ainult korises imelikult. Kiirabi tõi ta Tallinnasse PERHi - selgus, et insult ja vasaku poole halvatus. Rääkisin tema arstiga, kes ütles otse, et lootust paraneda ei ole ja temast ei ole enam ka hooldekodu patsienti, õendus-hooldushaiglad ainult need, kus temaga hakkama saadaks - see hetk, hääl ja sõnad ei lähe vist kunagi meelest. Nutsin ennast oimetuks. Siis helistasin arstile tagasi ja palusin, et saaksin eriluba emaga kohtumiseks. Arst ütles, et mõistab, aga ei luba midagi, et hommikul on osakonna koosolek, helistagu ma kell 11, siis ütleb, mis otsustati. Nutsin uuesti. Vaatama ei pääse COVID-i pärast. Kuigi olin selleks hetkeks 3 doosiga vaktsineeritud. Ja valmis tegema kohapeal testi, rääkimata maski kandmisest ja käte desinfitseerimisest. Mu ainus soov oli kohtuda emaga, hoida tema käest, rääkida temaga...lugeda Meie Isa Palvet. Ootamatult kirjutas Isa Justinus (Ilmar Kiviloo), keda tean juba lapseajast ja küsis, kuidas emaga? Ütlesin, mis olukord on ja et vaatama arvatavasti ei lubata. Ta ütles, et andku ma otsusest teada, et kui muidu ei saa, siis paneb papi riided selga ja läheb. Ei maganud vist silmatäitki. Hommikul kella poole üheks paiku helises telefon - arst helistas ise, ütles, et saan minna ema vaatama. Ime! Ja imeline! Leppisime kokku, et lähen pärastlõunal, kui suurem osa protseduuridest jm möödas. Pidasin päeval vapralt Hiiumaa turismiteemalist koosolekut. Silmad kalkvel ja meel hajeli. Kui ütlen, et ei kartnud ema juurde minemist, siis valetan. Kartsin väga. Kartsin näha, mis seisus ta on ja milline välja näeb. Kartsin, et voodis lamab lihtsalt üks inimtomp, kes ei mõista midagi ja poole keha halvatuse tõttu ka ei liiguta. Kuid mõtlesin, et ükskõik mis, vahetpole. Olin kindel, et ta kuuleb mind ja sellest on talle abi, kui ma lähen. Vaatepilt, mis avanes...ema tundis mind juba sisenedes ära: Killu, sina! Jah, ta rääkimine oli häiritud, aga ta rääkis ja ma sain aru, mis ta rääkis. Ta kurtis, et tal on vasakul pool valus, et ei saa liigutada. Ta ütles, et kas ma saan ta koju viia, et ta tahaks koju, oma voodisse ja oma peldikusse. Et ta on liiga vana, et mööda haiglaid kolistada. Ta ütles, et ta armastab meid kõiki, kõiki oma lapsi. Ja küsis, kuidas mu poistel läheb. Rääkisin talle, et sain eriloa tema vaatamiseks ja ei tea, kas rohkem sellist luba antakse. Sellepeale vastas ta, et küsija suu pihta ei lööda. Püüdis mind lohutada ja ütles, et ta on hiiu jändrik, teda ei võta naljalt ei ussi- ega püssirohi. Imetlusväärne, milline mõtteteravus ja sõnakasutus, sisuliselt päev pärast insulti! Lugesime koos Meie Isa Palvet - tal tuli see täiesti eksimatult, justkui lindi pealt. Ei tahtnud kuidagi lahkuda...kui ütlesin, et nüüd vist ikka pean, siis ütles ta mulle, et mine jah, ma katsun natuke magada. Ja lehvitas... Õue jõudes lihtsalt ulgusin, valju häälega. Pimedas. Tuuel käes. Nii valus oli. Nii ebaõiglane tundus see kõik. Lamada seal, mõistus peas, kõigest aru saades, liikumatult...ja ilma arstide poolse lootuseta terveneda... MIKS? MIKS OMETI? Armastan Sind!

Ema

Viimane kuu on olnud keeruline, viimased nädalad eriti. Alates teisipäevast olin Haapsalus, Helmel abiks ta hooldamisel. Keeruline. Raske. Kurb. Samas tean, et olen saanud nii palju ajapikendust - üle 20 aasta, sest enne kui isa läks, oli ema tervis nii halb, et kartsin tema pärast. Isa lahkumine tuli nagu välk selgest taevast. Nii et olen tänulik. Tänulik selle (lisa)aja ja võimaluse eest.

OM ja pimesool

Teisipäeval tuli OM südamepahaga ja kõhuvaluga koolist koju. Ütlen ausalt, et ülemäära suure tõsidusega sellele ei keskendunud. Kolmapäeva hommikul hakkasin teda kooli minekuks äratama, hüüdsin aga köögist, et ärka nüüd juba. Kui tema tuppa läksin, siis oli ta voodis kõveras ja ütles justkui korisedes, et tal ikka halb. See oli esimene kord, kus tundus, et päris ok see kõik pole. Andsin talle rohtu ja läksin kohtumisele. Seejärel käisin Laagri tervisekeskuses, et saada oma 3s vaktsiinidoos, tõhustusdoos. Koju jõudes selgus, et rohud ei olnud mõjunud, et OMil oli jätkuvalt valus ja ka jätkuvalt süda paha. Helistasin Triinu-Marile ja tema soovituse peale kutsusin kiirabi. Olin valmis, et vabalt võin ka pahandada saada, et mis te siin kutsutda niimoodi kiirabi välja, kuid midagi muud ka teha ei osanud. Pahandada ei saanud ja OM viidi haiglasse. Pärast Covid-testi ja mõningast EMOs ootamist, otse kirurgiasse ja intensiivi. Käisin allkirjastasin vajalikd paberid, et olen kõigega nõus, mida talle tehakse. Vastuvõtust mind, seoses pandeemiga, loomulikult haiglasse ei lastud. Ei lastud ka järgmisel päeval, kui operatsioon oli tehtud. Tunnistan, et see võib-olla oligi selle olukorrda kõige raskem osa. Samas olin väga tänulik Triinu-Marile ja meie meditsiinile. Tundsin ka, et ei ole oma murega üksi ja et olen hoitud. Aitäh ka selle eest! PS täna sai OM haiglast välja. Pimesoolt küll enam ei ole, kuid tundub, et huumorisool nüüd topelt :)

Lihtsalt hea

Kuigi tööd on jätkuvalt liiga palju ja vahepeal kipub aju kokku jooksma, sest isegi põgusa vaatluse tulemusel on selge, et seda kõike, mida teha tuleb on rohkem kui jõudlust ja ööpäevas tunde...on ikkagi kuidagi hea...lihtsalt hea. Tundub, justkui oleksin vahepeal ennast kuhugi ära kaotanud. Ja mitte ainult kaotanud vaid end sinna ka unustanud. Nüüd justkui on see päris mina jälle tagasi... Tohutult tänulik olen ka. Abi ja hoolimise eest. Ilus ja hea on see tunne ja teadmine, et Sind hoitakse. Tähh! ;)

Numbrimaagia

11:11 ja 111 on viimasel ajal sagenenud. Veelgi rohkem on aga sagenenud nr 2, erinevates kombinatsioonides. Viimati Saaremaal elasin hotellitoas nr 222, ühe olulise kirja panin teele 02:02, pea igapäevane on ka kellaaeg 22:22, aga ka 20:02 või lihtsalt 22. Keegi püüab mulle midagi öelda? Usu või ära usu :)

Sügishommik Paradiisisaarel

Ah, et milline on üks sügishommik Paradiisisaarel? Selline imeliselt rahulik. Päike sirutab oma kiired tuppa. Tekk on täitsa õigetpidi peal. Mõtled, et naudid veel natuke. Lõpuks vead ennast voodist välja, kõnnid paljajalu kööki ja teed kohvi. Katad laua. Võtad korraks arvuti, kuid paned selle kohe ära. Sest lihtsalt hea on. Liiga hea. Nurrumine on lubatud. PS täna öösel läksime üle talveajale - selle lisa tunni eest samuti mailmatänulik! Eriti just täna ;)

Merenäoga Hiiumaa

See on selle näituse tööpealkiri, mis täna Kärdlas avatakse. Ellingus. Kokku 300 pildi hulgast hoolega valitud merepildid, erinevate kategooriate kaupa: Meri kui...emotsioon, armastus, jõud...ja nii edasi. 24 fotot. 8-lt fotograafilt. Näituse avamine ei ole muidugi põhisündmus, tegelikult on õhtutähed Hiiumaa purjetajad, kel hooajale tagasi vaadates täiega põhjust tähistada. Õhtu lõpetab ansambel Terminaator. Kui aus olla, siis ei teagi, kuidas see nii on läinud, aga kunagi varem pole nende kontserdile sattunud.