Papagoi ja tantsulõvi

On mul siin üks. Proovib sõnu järgi öelda. Targa näoga.
Ise üritab ta ka sõnu ritta sättida. Ja siis tahab, et mina neid ütleks.
Nagu papagoi:)

Lisaks sõnade kordamisele jälgib Ott Marten kogu aeg nii mind kui kõiki teisi ja üritab tegevusi järgi teha. Kõndimine tal siiski üksi, kusagile vastu toetamata, veel ei õnnestu. Kuigi tahtmine on suur. Eile seisis ta endalegi ootamatult voodis kaks kätt lahti, sest mõlemas käes oli mänguasi, kuid kätega vehkima hakates kadus tasakaal ja.....totsti:)
Söömist üritan ka veel jätkuvalt ise ohjata. Muidu võtaks üks söögikord (loe: kogu köögi toiduseks pritsimine) vist terve päeva.

A kui muusikat kuuleb, siis hakkab põlvi nõksutama või küljelt küljele õõtsuma. Ja nii meeldib talle, kui muss mängib. Eriti veel, kui keegi päris elavas ettekandes pilli mängib või laulab.

Vahva on see kõik. Vägagi.

Keelamisbuum

Mis värk selle alkoholi müügi paanilise piiramisega on? Puhas populism? Kusagilt kellelegi ulatatud mitte just väike rahapakk? Alkoholimüüjatelt-tootjatelt raha välja pressimine? Mis ometi?

Üks hea sõber arvas hiljuti, et sama hea kui jaanipäeval õlut mitte müüa oleks jõulude ajal kuused ära keelata.

Teine sõber, ei saanud aru, miks teda, ilma lasteta noort meest seoses lastekaitsepäevaga karistati? Et isegi õlut ei müüdud. Samuti arvas ta, et selle asemel, et soodustada isadel oma lastega koos olemist ja askeldamist, võtsid need nüüd kätte ja ostsid ette juba joogid ära. Ja selleks, et puudu ei tuleks, siis ikka rohkem...Arvan millegi pärast, et tal on õigus.

Ei ole alkoholi laustarbimise (et mitte öelda: joomise) pooldaja. Kuid ei armasta äärmuslikke meetodeid. Ei usu selliste keeldude sisulisse tõhususse. Ja veel vähem kannatan mingit haiget populismi. Kas tõesti on omavalitsuste valimisteks valmistumine juba alanud?

"Et oleks rummi ja veidi päikest.."

"Tegelikult oled hoopis Sina ühest palju ilusamast muinasjutust. Sellisest, kus ammu-ammu enne päris lõppu õnnelik lõpp kätte jõuab/.../Ja kus iga päev on nii hea."

Sattusin täna outlooki seadistades kirjadele, mida ei olnud silma eest ära eraldi folderisse tõstnud. Nii mõnigi neist sai suu muigama, elustades erinevaid seiku ja tegemisi. Kurbus, mida veel mingi aeg tagasi tundsin, oli asendunud mälestusega.
Ilusast.
Muinasjutust.

PS Kustutada neid siiski veel ei suutnud. Ja kas peabki?

Jaanipäev

Jaanipäeval olime Vormsil. Ega väga midagi erilist ei teinudki. Jõin calvados´i, vaatasin tuld. Laulsime. Oli selline rahulik olemine. Millesse Liina aegajalt valju häälega üle saare hõigates üritas värvi luua:)
Kuna meil tagasisõiduks praamile bronni ei olnud, siis kimasime pühapäeval varakult sadamasse sappa. Olime viimane auto, kes esimese praami peale mahtus. Haapsalus käisime Grand Marino jahtklubis söömas. Ja siis ema juures liivakastis mängimas. Värsket lesta ostime ka kaasa.
Käisin Vormsil koos ühe väga hea sõbraga, kellega aastaid koos olen elanud. Praeguseks on meist saanud lihtsalt mailma head sõbrad. Tänu temaga suhtlemisele olen palju kasvanud. Tean, et kõikide heade ja vahvate inimestega ei saa ega peagi koos elama. Kuid hoolida saab sellegipoolest. Samuti pole vaja lahku kolides ühiseid ilusaid hetki mudaseks määrida või porri trampida. Nad on olnud ilusad ja jäävad ilusateks. Vaatamata sellele, millises maailmanurgas või kellega koos me parasjagu pole.

Suvi algas

Kuulsin täna õhtul, kuis raadiost nii öeldi. Et suvi algas. Ju siis algas:)
Ott Marteni synnipäeva järel olime, nii mina kui päevakangelane ise, täna täiesti väsinud. Sünnipäev kujunes kolmeosaliseks: Buen Provecho terrassil, Leppneemes ja Anna-Kaisa rõdul. Koju jõudsime kl pool kolm öösel. Poja muidugi magas juba Leppneemes olles.

Raadiost tuli täna ka üks laul, mis viis mind mälestustes tagasi Tarifale, mäekünkale vaatega linnale ja Aafrikale. Teeäärsele parkimisribale. Loo lõppedes ronisin bussist välja. Ja nii ma seal seisin, bussi tuled suunatud minu peale, ja lahistasin nutta. Olin hirmul. Ei teadnud, mis saab edasi. Või kuidas edasi. With or without you.

Pole seda laulu sellest saadik kuulnud. Sms, mis mulle aga järgmisel päeval saadeti on jätkuvalt alles: Ookean on sinine. Sol es amarillo. One life.

Ja eks ta nii ju ongi.

365 päeva

Aasta tagasi ootasin just praegu kiirabi. Haiglasse jõudes algas üks pikk ja kurnav ootamine. Kui esialgu jaksasin kõrvaklapid peas vägagi reipalt mööda palatit ringi tatsuda ja mussi kuulata, siis mida aeg edasi, seda raskemaks samm läks. Kui Maire hommikul kl 9 uksest sisse tuli, leidis ta eest juba üsna mittekontaktse minu...:) Tegelikult tean ja mäletan kõike, lihtsalt mingist hetkest ei suutnud ise enam suhelda. Kõige rohkem vihkasin ma aga käe külge kinnitatud tilgutit. See ajas südame täiega pahaks. Prrr. Siiani jooksevad selle peale mõeldes värinad üle selja. Lõpuks kl 20.30 tuli otsus, et tehakse keiser. Ja siis me kohtusimegi (kl 21.26 operatsioonitoa kella järgi)!!! Nägin ja mäletan esmalt suurt valget juuksepahmakat. Öeldi, et on poiss.

Täna, 365 päeva hiljem, nohiseb see jätkuvalt valge juuksepahmakaga mehehakatis siin mu kõrval. Kaalub pea 10 kg ja on 77 cm pikk. Ta oskab öelda aitäh, emme, ato (st auto). Teab, kus ja mis on lamp ja lill ja pilt. Armastab kõigele näpuga näidata. Oskab väljendada oma pahameelt ja solvumist, kui midagi ei meeldi. Ja oskab pea mu õla peale pannes teha kalli-kalli. Toe najal kõndida oskab ka. Ja oma sõrmi igale poole toppida, kust haiget võib saada. Lemmik koht kodus on vannituba - seal on lihtsalt nii põnev. Ja veel üks vahva omadus on tal - ta läheb nii rõõmsaks, täitsa eufooriasse, kui näeb ja tunneb, et mina millegi üle väga rõõmustan. Siis kilkab ka tema. Ja täiega.

Uskumatu!
Ja imeline!

Hooaeg on alanud

Tegin täna järjest 3 ekskursiooni. Ei mäleta, millal viimati, vist Peda ajal, sai kolm tükki päevas tehtud. Täna oli linnas tõeline turistide uputus. Mitu laeva oli sees. Bussi ummistasid lauluväljaku parkla ja Falgi tee. Turistid ummistasid kõik ülejäänud kohad.
Õnneks olid mul kõigil kolmel ekskursioonil hästi armsad ja toredad inimesed. Nii et lollustega ja nõmedate küsimustega ei pidanud maadelma. Viimase tuuri jalutamise osas oli Ott Marten ka kaasas. Ta teab varsti vist kogu juttu peast sh mitmes keeles:)
Eks mul tuleb nõustuda, et Tallinn ilus roheline linn koos huvipakkuva vanalinnaga...aga mnjah....minu enda arvates maailmas ikka palju vahvamaid vanemaid ja huvitavamaid kohti. A noh, kuniks see meile tööd ja leiba annab, siis tuldagu aga!:)

Stseenid elust

Koht: lastesõim, juhataja kabinet
Osatäitjad: juhataja, noor ema, aastane poeg

Ema: Tere, tulin küsima, mitmes mu poeg praegu sõimekoha järjekorras on?
Juhataja: Kes te olitegi, ahaa, kohe vaatan.....praeguse seisuga 30-nes.
Ema: Mis siis ikka. Eks me ootame-vaatame. Ehk ikka saame koha
Juhataja: Jah, mul siin juurde ka kirjutatud, et te väga tahate. A tegelikult ma ikka soovitan emadel nii väikestega veel kodus olla.
Ema (neelatab): mul ei ole see paraku võimalik. Ma oleksin hea meelega kõik 3 aastat kodus, kuid majanduslikult ei ole võimalik...
Juhataja (energiliselt, pooleldi ründavalt): A kas siis isa üldsegi ei toeta?
Ema (neelatab uuesti, tunneb, kuidas kohe kohe valguvad silmad vett täis): Eee...ei...
Juhataja (jätkab ikka samal teemal): Nii armas ja ilus laps. Minge ja näidake talle teda! Ehk ikka toetab. Kui nad näevad, siis ikka leebuvad. Isadel kipub see rohkem aega võtma....
Ema ei kuule rohkem, mida juhataja räägib. Tunneb, kuidas silme eest läheb mustaks, pisarad voolavad mööda põski alla, ei saa midagi öeldud. Vaikus. Hetke pärast ta kogub ennast ja vabandab: Ma ei tahtnud siin niimoodi...vabandust!
Juhataja: Saan aru. Hell teema. Aga poeg on teil vahva.
Ema (pisarad voolavad taas silmist, ei suuda midagi öelda). Mõttes: appiii, saaks siit ära. Välja. Kohe!

Õues paistab päike. Ja tegelikult on kõik hästi. Tal on mailmavahva poeg. Terve ja armas. Ja nad on koos üks mailmavahva tandem!