Kuulsin täna õhtul, kuis raadiost nii öeldi. Et suvi algas. Ju siis algas:)
Ott Marteni synnipäeva järel olime, nii mina kui päevakangelane ise, täna täiesti väsinud. Sünnipäev kujunes kolmeosaliseks: Buen Provecho terrassil, Leppneemes ja Anna-Kaisa rõdul. Koju jõudsime kl pool kolm öösel. Poja muidugi magas juba Leppneemes olles.
Raadiost tuli täna ka üks laul, mis viis mind mälestustes tagasi Tarifale, mäekünkale vaatega linnale ja Aafrikale. Teeäärsele parkimisribale. Loo lõppedes ronisin bussist välja. Ja nii ma seal seisin, bussi tuled suunatud minu peale, ja lahistasin nutta. Olin hirmul. Ei teadnud, mis saab edasi. Või kuidas edasi. With or without you.
Pole seda laulu sellest saadik kuulnud. Sms, mis mulle aga järgmisel päeval saadeti on jätkuvalt alles: Ookean on sinine. Sol es amarillo. One life.
Ja eks ta nii ju ongi.
No comments:
Post a Comment