Stseenid elust

Koht: lastesõim, juhataja kabinet
Osatäitjad: juhataja, noor ema, aastane poeg

Ema: Tere, tulin küsima, mitmes mu poeg praegu sõimekoha järjekorras on?
Juhataja: Kes te olitegi, ahaa, kohe vaatan.....praeguse seisuga 30-nes.
Ema: Mis siis ikka. Eks me ootame-vaatame. Ehk ikka saame koha
Juhataja: Jah, mul siin juurde ka kirjutatud, et te väga tahate. A tegelikult ma ikka soovitan emadel nii väikestega veel kodus olla.
Ema (neelatab): mul ei ole see paraku võimalik. Ma oleksin hea meelega kõik 3 aastat kodus, kuid majanduslikult ei ole võimalik...
Juhataja (energiliselt, pooleldi ründavalt): A kas siis isa üldsegi ei toeta?
Ema (neelatab uuesti, tunneb, kuidas kohe kohe valguvad silmad vett täis): Eee...ei...
Juhataja (jätkab ikka samal teemal): Nii armas ja ilus laps. Minge ja näidake talle teda! Ehk ikka toetab. Kui nad näevad, siis ikka leebuvad. Isadel kipub see rohkem aega võtma....
Ema ei kuule rohkem, mida juhataja räägib. Tunneb, kuidas silme eest läheb mustaks, pisarad voolavad mööda põski alla, ei saa midagi öeldud. Vaikus. Hetke pärast ta kogub ennast ja vabandab: Ma ei tahtnud siin niimoodi...vabandust!
Juhataja: Saan aru. Hell teema. Aga poeg on teil vahva.
Ema (pisarad voolavad taas silmist, ei suuda midagi öelda). Mõttes: appiii, saaks siit ära. Välja. Kohe!

Õues paistab päike. Ja tegelikult on kõik hästi. Tal on mailmavahva poeg. Terve ja armas. Ja nad on koos üks mailmavahva tandem!