Aasta tagasi ootasin just praegu kiirabi. Haiglasse jõudes algas üks pikk ja kurnav ootamine. Kui esialgu jaksasin kõrvaklapid peas vägagi reipalt mööda palatit ringi tatsuda ja mussi kuulata, siis mida aeg edasi, seda raskemaks samm läks. Kui Maire hommikul kl 9 uksest sisse tuli, leidis ta eest juba üsna mittekontaktse minu...:) Tegelikult tean ja mäletan kõike, lihtsalt mingist hetkest ei suutnud ise enam suhelda. Kõige rohkem vihkasin ma aga käe külge kinnitatud tilgutit. See ajas südame täiega pahaks. Prrr. Siiani jooksevad selle peale mõeldes värinad üle selja. Lõpuks kl 20.30 tuli otsus, et tehakse keiser. Ja siis me kohtusimegi (kl 21.26 operatsioonitoa kella järgi)!!! Nägin ja mäletan esmalt suurt valget juuksepahmakat. Öeldi, et on poiss.
Täna, 365 päeva hiljem, nohiseb see jätkuvalt valge juuksepahmakaga mehehakatis siin mu kõrval. Kaalub pea 10 kg ja on 77 cm pikk. Ta oskab öelda aitäh, emme, ato (st auto). Teab, kus ja mis on lamp ja lill ja pilt. Armastab kõigele näpuga näidata. Oskab väljendada oma pahameelt ja solvumist, kui midagi ei meeldi. Ja oskab pea mu õla peale pannes teha kalli-kalli. Toe najal kõndida oskab ka. Ja oma sõrmi igale poole toppida, kust haiget võib saada. Lemmik koht kodus on vannituba - seal on lihtsalt nii põnev. Ja veel üks vahva omadus on tal - ta läheb nii rõõmsaks, täitsa eufooriasse, kui näeb ja tunneb, et mina millegi üle väga rõõmustan. Siis kilkab ka tema. Ja täiega.
Uskumatu!
Ja imeline!
No comments:
Post a Comment