Kõik teed viivad Rooma

Pole sada aega siia midagi kirjutanud. Luukas varsti juba 3-kuune. Ott Marten iga päevaga tegijam. Tõeline suur-venna. Asi, mis Luukase sünniga muutus, oli tema soov olla kodus ja mitte käia lasteaias. Leppisime temaga seepeale kokku, et saab ise igal hommikul otsustada, kas tahab lasteaeda minna või mitte. Üheltpoolt on need päevad, kui ta kodus, minu jaoks pingelisemad, samas aga kui ta lasteaiast tuleb, ei tea ka iial ette milline ta päev olnud on või mis tujus ta on.
Luukasega on samuti kõik supermõnusalt. Magab ja sööb. Nüüd juba veidi rohkem üleval ka. Siis lihtsalt uudistab maailma oma suurte siniste silmadega. Naerab ta ka palju. Ja jutustab. Omas häälikutekeeles.
Endriku sünnipäevaks sõidame aga kodust ära. Läheme Rooma! Ott Marten oli algul küll täiega vastu, et Hispaania asemel Itaaliasse sõidame. Võttis kaks õhtut "moosimist" enne kui ta nõustus meiega Itaaliasse sõitma. Heh, on ikka tegelane. Mõni oleks rõõmus, et üldse kusagile saab, temal aga omad eelistused, et mitte öelda nõudmised. Lubadus Tarifale sõita loomulikult jätkuvalt jõus.

Sügis tuleb

"Emme, millal me jälle Tarifale läheme?" küsis Ott Marten auto tagaistmelt. Oma emaga rääkides selgus, et Ott Marten ka temaga sellel teemal rääkinud ja lubanud lahkelt mammagi Hispaaniasse kaasa võtta. Heh, mõtlesin, et ainult mind seoses sügise saabumisega see igatsus tabanud, kuid tundub, et see "haigus" on nakkav:) Samas pole ma Ott Marteniga sada aega üldsegi midagi Hispaaniast või Tarifast rääkinud. Kummaline. Või noh, vbl ka mitte.
Kuna aga kohe lõunasse ei saa, siis sõidame nädalavahetusel hoopis põhja poole. Luukas teeb oma esimese reisi Soome. Eelmisel nädalal käisime temaga pilti tegemas ja ID kaarti taotlemas. Neist esimene kujunes päris meeleolukaks, sest ta tahtis kohe vägisi silmad kinni panna ja magama jääda. Fotograafi arvates polnud see hea mõte kinniste silmadega passipilti teha, et siis peab iga kord kinnisilmi piiri ületama:)

Valged klaarid

Terve kodu on mõnusat õunalõhna täis. Mõnus. Maitse vist ka hea. Täpselt ei tea. Pole proovinud. Sest õunad tekitavad gaase ja neid mul praegu vaja ei ole. Ei minul ega väikesel Luukasel. Laupäeval saab see väikemees 2-nädalat vanaks. Siiani on kõik olnud super. Nii nagu Ott Martenigagi oli. Sööb ja magab. Vahepeal uudistab oma siniste silmadega paksu tumeda juuksepahmaka alt maailma.
Ott Marten ka täiega aktsioonis - tahab kogu aeg mind aidata ja väikese venna juures olla ja teda vaadata. Ta on suvega kõikidest oma riietest välja kasvanud ja üldse kuidagi suureks saanud. Enne Luukase sündi arutasime pidevalt erinevatel titasid puudutavatel teemadel, et kuidas nad ikka söövad ja kuidas rinnapiim tekib jne Poes käies küsis ta pidevalt, kas ma tohin ikka nii rasket kotti kanda. Aknaid pestes küsis, kas pesen ikka ettevaatlikult? Heh:)
Küsimusi on loomulikult teisigi nt kust tulevad äädikakärbsed või mis on kiip? Kui kaugel on Moskva või mida tähendab lummav? jne jne
Viimane kontserdielamus oli Ott Marteni jaoks Glucki ooper Pirital. Eriti meeldis talle Amori osatäitja. Ja oh seda rõõmu, kui eelmise nädala Eesti Ekspressi lehitsedes leidis ta Amori pildi ja jutu etendusest. Ka täna tabasin teda Ekspressi sirvimast. Tea, kas EE-l palju temavanuseid lugejaid?:)

Suviselt

- Mina ei taha, et Eesti raha ära kaob. Et kui euroraha tuleb.

- Emme, tead, mis on hoovihm? Siis kui korraks sajab ja siis korraks ei saja.

- Emme, kuula! Muska oskab juba seda rasket tähte!
(Jutt r-tähest ja kassi nurrumisest).

Praegu on Ott Marten ema juures Haapsalus. Tal seal lõbus ja mõnus. Minul siin aga juba tohutu igatsus. Kodust suurpuhastust oli ilma temata muidugi kordades lihtsam teha, kuid nüüd kui kõik korras, siis võiks juba küll need väikesed käed ümber kaela sirutuda.
Oma emale südamest tänulik. See on ikka kummaline asi nende emadega, et isegi kui neil endil tervis kehv või raske, siis nad ikkagi suudavad. Heh, eks arva Ott Marten minust ju sama:)

Folk jäi seekord meiepoolt vahele. Või noh, mitte päris. Elioni vahendusel saab kontserte kuulata ka mätta peal istumata, parem ikka, kui mittemidagi.

Jaan

Tänasel jaaniõhtul räägivad vast pea kõik, nagu ikka, ilmast. Kuid seekord mitte sellest, et jällegi sajab. Õues on tõeliselt mõnus ja soe. Praegu enam küll mitte päikeseline, kuid päikesepuuduse üle täna küll kurta saanud pole. Olime OMiga Evelini-Rambu juures aias. Poisid jooksid 5 h järjest. Koju jõudes OM lihtsalt kukkus voodisse. Minu jaoks tähendab see tõelist luksust - saan rahus ja vaikuses jalgpalli vaadata:)
Täna panin OMi synnipäeva pildid ka üles. Näeb neid siit
Ilusat jaaniööd!

Lugemisspurt

Ott Marten arvas juba mõni aeg tagasi, et ta ei jaksa ära oodata, kuni ta suureks saab, et peab ikka enne lugema õppima. Eks ta nüüd siis püüab ja pingutab. Tahtmine igatahes on suur. Ühel päeval luges kokku sõna maja: em-a-jott-a. Küsisin, mis kokku tuleb? OM: emajota :)
Samas tal päris palju sõnu, mida oskab ilusasti kokku lugeda.
Lisaks tahab ta väga kirjutada. Selleks ütleb ta sõna või lause, mida tahab kirjutada ja hakkab ükshaaval tähti küsima. Tähti kirjutada ta oskab, kuid ei oska neid õigesse järjekorda panna, et õige sõna kokku saaks. Kõige pikem lause, millega ta siiani hakkama on saanud on: Kui mina ükskord suureks saan.
Lemmiklauluks on tal praegu, lisaks Pipi laulule, T.Mägi "Vana jõgi" - paneb ikka muigama küll, kui ta auto tagaistmel laulab, et vana jõgi, vana jõgi pelgupaik sa minu jaoks./.../puhkab pingul närv/.../või et purju end värskest õhust joon...:)

PS Alates homsest ta juba "suur" st neljane. Läheme sel puhul punase kahekordse bussiga sõitma. Ja ega ikka ei kujutaks ette küll, et sellist valgepäist ja säravat tegelast mu elus poleks!

Lastekaitsepäev

Ott Marten: Tead, emme, mis päev täna on?
Mina: Teisipäev
Ott Marten: Ei, mitte seda ma ei mõelnud. Täna on lastekaitsepäev. Kas Sa tahad teada, mida see tähendab?
Mina: Mida see siis tähendab?
Ott Marten: Lastekaitsepäev tähendab, et tuleb nii ilusasti ja tugevasti oma last kaitsta, et ta midagi ei kardaks. Minu rühmast Elisabeth ütles, et väiksena kartsid nad sõjalennukeid. Need tegid kohutavat mürinat. Siis peitsid Elisabeth ja tema venna ennast laua alla. Aga lastekaitsepäev ongi selleks, et väikesed titad ega suuremad lapsed midagi ei kardaks!

Maijooks ja Maailmapäev

Lauluväljakule koguneb täna hulgaliselt jooksunautlejaid. Vabaduse väljakul toimub aga Maailmapäev. Mõlemasse kohta tuleb minulgi jõuda, kuid mitte jooksja või taidlejana, vaid hoopis pilte tegema. Õhtul sõidame Haapsallu - Ott Marten neljapäevast saadik juba seal. Ta lihtsalt otsustas, et läheb mammale seltsiks, et mammal igav ei oleks. Khm:)
Eelmisel nädalavahetusel olime Soomes, Korsnäsis. Pole 13 (!) aastat seal käinud. Oma Korsnäsi mamma-papaga olen vahepeal küll suhelnud, kuid nii hea tunne oli ka ise seal tagasi olla. Elasin nende juures, kui Vaasas koolis käisin ja ka siis kui Korsnäsis kantorina tööl olin. Laupäeval käisime papa ja mammaga nende kaatriga merel. Ott Marten kaihvis täiega! Ja mitte ainult tema, vaid meie ise ikka ka. Ilm oli superilus - 27 kraadi. Pühapäeval laulis Endrik teenistusel ja sain üle pika aja ka ise taas orelit mängida. Pühapäeval sõitsid ka Peter ja Astrid, kes nüüdseks elavad ligi 100 km Korsnäsist, meile tere ütlema. Ja tundus, nagu see polnudki kõik 13 aastat tagasi, vaid eile...ok, üleeile:)

Ema 75

Kui küsisin Ott Martenilt, kas me mammale sünnipäevaks laulame ka, arvas ta, et ei laula. "Ta saab nii vanaks ja nii vanadele ei laulda, noortele ikka lauldakse" :)
Tegelikult oli laulmist aga ohtrasti (ka Ott Marteni osalemisel). Hommik algas lauluga, sünnipäevapeol laulsime ja üllatuskülalisena andis Voldemar Kuslap lustlike lugudega vaheldumisi lausa täispika kontserti. Ilus pidu ja ilus päev.

Rootsi

Täna täitus Ott Marteni suur ootus ja unistus - sõidame Rootsi. Laevaga! Sadamast välja sõites passis Ott Marten söögisaali akna juures, käies aeg-ajalt teavitamas, mis ja kui palju Tallinnast veel paistab. Nüüd möllab ta laste mängutoa pallimeres. Vahet pole, vähemalt meri:)
Planeerisime reisi ekstra algusega pühapäeval, et siis vähe rahvast ja mõnusalt rahulik. Aga näe, võta näpust - seoses Islandi tuhapilvega on laev nii rahvast täis, et ei mäletagi, millal viimati niimoodi sõitsin. Njah, eks ta ole jätkuvalt nii, et ühe õnnetus on teise õnn ja vastupidi. Laevafirmad võivad tuhapilve üle vist küll ainult rõõmsad olla!
PS Reedel, kui hakkasin kodust välja, koosolekule minema, teatas Ott Marten: "Emme, mina arvan, et emad peavad oma lastega koos olema!" Püüdsin nii hästi kui suutsin selgitada, et mina arvan ka nii, aga...

Kevadpühad

Munad värvitud, koksitud ja söödud. Ott Martenile meeldisid kõige rohkem sibulakoortega värvitud munad. Õepoeg Sanderi sünnipäeval ka käidud. Kui õde küsis, mis kell me sünnipäevale jõuame vastas Ott Marten: no kui sa pakud varem kohvi ja kooki, siis me jõuame varem! :)
Ühel päeval aga teatas: Emme, kujutad ette, mis kõik võib juhtuda, kui aitäh ei öelda!"
Homsest uus töönädal, kuid reedel juba jällegi Haapsalus. Mõnus.

Elust enesest

- OM: Ma olen juba suur!
- Mina: Millest selline järeldus?
- OM: Ma oskan vene keelt!

- OM: Emme, mis meist siis saab, kui me saame 100 aastaseks?
- Mina: Mis Sa ise arvad?
- OM: Siis me sureme ära.

- Mina: Kas Sa tahaksid mingit pilli õppida?
- OM ohates: Jah. Kõiki pille! Või noh päris kõiki ei taha, aga klaverit, kitarri, teist kitarri (arvan, et mõtles elektrikitarri), trummi, tsellot, viiulit, saksofoni, flööti ja lihtsalt pasunat (mõtles vist trompetit) tahaks küll.
- Heh:)

- OM: Kui ma suureks saan olen ka nii tugev nagu Pipi ja hakkan naelu sööma.
- Vanaema: Tegelikult naelu ikka ei sööda. Naelad on kõvad.
- OM: Häh, naelad pannakse enne ju keema!

PS päikeselist kevadet!

Berliin, Berliin

Teist päeva Berliinis. Meil siin oma väike korter väga mõnusas ja rahulikus piirkonnas. Ühtlasi elamine väga lähedal kohale, kus toimub prof Jorma Panula meistrikursus. Endalegi ootamatult olen sattunud kurusele vabakuulajaks. Ja seda kõike täiesti tasuta! Loomulikult ei sunni mind keegi sellel kursusel istuma, võiksin vabalt mööda Berliini konnata ja sisseoste teha, kuid see kursus on lihtsalt nii super. Ma küll ei tea, kuhu ma sealt saadud teadmistega orkestri dirigeerimisest lõpuks lähen:) kuid põnev on ikkagi.
Üks hea asi on veel - siin pole lund!

Laupäevaselt mõnus

Laupäeva hommikuid naudin täiega. Saan rahulikult kohvi juua ja lehti lugeda. Leiba küpsetada ja pannkooke teha. Ja siis kuulda, kuidas magamistoast tulevad tuttavad sammud ning ilmub nähtavale täiesti unine OM. Nii oli see ka täna.
Paar päeva tagasi sai OM endale Pipi DVD ja tundub, et on sellest tugevalt inspiratsiooni saanud. Loomingulisteks vägitükkideks loomulikult. Tuleb ju ikka järgi proovida, et kui põrand vett täis valada, kas siis tilgub naabritele või mitte või vaadata, mis saab, kui terve rull WC paberit korraga potti panna jne jne Eks näis, millal mu kannatus katkeb:)

PS Üle pika aja panin taas mõned fotod üles. Näeb neid siit

Leib

Täna sain ka mina nö käe valgeks - esimesed kolm ise tehtud leiba on ahjust välja võetud ja terve kodu leivalõhna täis. Olen nii kaua hoogu võtnud ja nüüd sai see lõpuks teoks. Kunagi, kui Soomes elasin, tegin ise leiba, sest perekonnas, kus elasin, ei ostetud ühtegi leiba-saia poest, vaid pereema küpsetas kõik ise. Tumedat rukkileiba nad aga väga just ei teinud. See ikka pigem meie värk. Lisaks maitsvale soojale leivale on väga mõnus ka tunne, mis leivategemisega kaasneb. Tõeliselt positiivne laupäev!

PS Ott Marten puges sülle ja ütles, et kõige tähtsam on üksteist armastada!
Heh:)

Armunud mammutid

Ott Marten pani täna hommikul Jääaeg 3 vaadates filmi pausile ja näitas: "Emme, vaata, seal on armunud mammutid!" :)
Oleme seda kõik nii palju kordi vaadanud, et tekst tungib juba meie igapäevaellu ja naljadesse. Ott Martenil on vist terve film peas. Ja temagi kasutab usinalt õpitud lausungeid - nt Sa oled nii nunnu või et reegel number 1 on kuulata Buck´i! jne jne
Muidu meil siin rahulik. Tuba soe. Ja kõik muu ka mõnus.

Lamp...

...võttis kätte ja sadas laest alla. Koos pirniga. Olin ise suures toas, kui kuulsin klirinat. Ei saanud kohe arugi, et mis siis nüüd. Ott Marten tormas magamistuppa ja tuli tagasi teatega, et lamp kukkus kildudeks, ainult nöör ripub. Lähemalt vaatlusel selgus, et pirn jäi terveks. Lambi all olnud süntesaator aga oli kildudega kaetud. Kummaline. Ja uskumatu. Lihtsalt sai rippumisest villand?

Ja ta tuligi - 2010

Aastavahetusel olime Haapsalus. Tänu õepoeg Vahurile saime osaks suurejoonelisele ilutulestikule. Privaatsele - ainult meie pere oli koos. Hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi, et mul üldse oleks sellist aastavahetust olnud, et õed-vend-naised/mehed-lapsed koos oleksid. Tiiu pere oli puudu, kuid eks nad olid mõttes meiega. Super tulemus sellegipoolest - meid ju ikka päris palju. Autos kodu poole sõites õhkas Ott Marten: Küll oli ikka vägev päev! Heh:)
Päeval käisime talle kelku ostmas ja siis Lossipargis kelgutamas. Oh seda siirast rõõmu ja kilkeid. Mõelda vaid, nii palju elamusi ja emotsioone lihtsalt lumest!!!
Kaks päeva on OM taas lasteaias käinud - kelguga läheme ja tuleme. Seegi puhas rõõm! Ise naudin veel viimaseid hetki niisama olemist, sest tundub, et tuleb ikka tegutsema hakata. Erinevad projektid ja tegemised koputavad uksele. Samas püüaks ikka nii sättida, et saaks jätkuvalt võimalikult palju kodus olla. Loodan, et õnnestub!
Rõõmsameelset uut 2010 aastat kõigile!