Matuserong

Täna olid minu onunaise, tädi Ene, matused. Matusetalitus toimus Haapsalu toomkirikus. Mamma oli ratastooliga kohal. Ott Marten jäi temaga pärast kirikut koju, et tädi Helme saaks surnuaeda ja peielauda. Isa haual käisime ka. Ott Marten aitas seal riisuda ja korda teha. Matuserongis sõitsin üksi ja vaikuses. Mõtetes. Üheltpoolt tulid meelde erinevad hetked, mis seotud inimestega, keda enam ei ole. Teisalt eluga, mis siin ja praegu. Ja inimestega, kes olulised...äkkminekud kõige keerulisemad. Tahaks nii, et ei jääks asju ütlemata - kõike nagunii ei saa ja ei jõua, aga ikkagi. Ning tähistada tuleks ikkagi ka. Kõike! :)

Paralleeluniversum

Tunne, justkui kulgeks paralleelselt mitmes hetkes korraga. Minevikus ja selles, mis praegu ja ühtlasi need mõlemad kuidagi segunenud. Ja väga täpselt ei saa ka aru, kust piirid lähevad. Rääkimata sellest, et saaksin aru, milleks see kõik. Aga kuna otseselt midagi pahasti ei ole, pigem vastupidi, ja valu ei tee ega saa...no mis siis ikka. One life! Või siiski mitu? :)