Pärnu

Sõitsime koos Ott Marteniga Pärnusse. Pärnu suve avamisele. Võttele. Õhtul viisin vahepeal OM-i Haapsallu ema juurde ja kimasin siia tagasi.
Esimest korda kahe aasta jooksul on OM öösel ilma minuta. Naljakas tunne. Praegu enam ei taha helistada ka nii et loodan, et neil seal kõik ikka hästi. Heh, ma ikka tõeline kanaema:)
Siin aga lahe. Vaatame jalkat. Koos Tallinna lv omadega.
PS Venemaa võitis, uskumatu aga tõsi!

2-aastane mees

See kõik oleks olnud nagu just äsja. Sama magamistuba. Ootus. Isegi ärevust on veidi hinges. Seekord küll aga lihtsalt ootusärevus homse ees, sooviga teha see Ott Martenile rõõmsaks ja säravaks. Selliseks nagu ühele päikesepoisile kohane!
2-aastat oleme me teineteise elus olnud, teineteist püüdnud tundma õppida, piire kombanud ja oma jonni ajanud. Laulnud, mänginud, kallistanud, nutnud jne
See oli vist minu elu kõige egoistlikum otsus. Vähemalt seni. Ja kahetseda pole midagi. Sest on lihtsalt hea.
Ookean on sinine. Sol es amarillo. One life!

Siin ta nüüd magab. Nohisedes. Vahepeal laulab läbi une:)
Palju õnne Sulle!
Armastan!

Tarifa uni

Raske uskuda, et kõik see, mis praegu minu sees ja ümber toimub, on päriselt. Tunne on selline, nagu kõnniks unes või mingis ebareaalses maailmas. Täna olen küll jätkuvalt veel töölainel olnud, kuid see on köömes kõige selle kõrval, et olen mailma ääre peal. Et on soe. Ja kõik on hästi.
Ott Marten kutsub apartementot, kus elame, Tarifa koduks. Veel on ta mitu korda ütelnud selle kohta vahva kodu (mida see täiesti ookeani ääres asuv korter ka tõepoolest on). Lahe on vaadata, kuidas OM käib ringi ja rõõmustab. Eks ta tunnetab ja näeb ka seda, et mina õnnelik. Siin lihtsalt ei saa teisiti.
Nädal aega (mille ma lihtsalt võtsin, kuigi tegelikult poleks saanud ega tohtinud) läheb nii kiiresti ja on väga lühike aeg. Samas tundsin, et PEAN ära saama. Ja mitte lihtsalt ära, vaid siia. Siin tunnen, kuis olen elus! Ja on lihtsalt hea.
Lähen nüüd "koju" terrassile veini ja krevette nautima ja vaatama, kuidas päike Aafrikasse magama läheb!
Armastan!

Tulekahju

Olin nagu kuu pealt kukkunud, kui keset esmaspäevast päeva prõmmimise peale ukse avasin ja võõras noormees ukse taga seisis. Või õigemini, hetkeks peatus hüüdes mulle: minge välja, maja põleb! Ja tormas üles korrusele uste peale prõmmima.

Prrr....seisin seal hetke nagu oimetu...siis hakkas mingi asi minus tööle. Haarasin passid, arvuti, rahakoti ja jaki ning jooksin välja. Selgus, et põleb esialgu siiski naabermaja, mis otsapidi meie maja küljes. Lisaks selgus, et minu auto oli pargitud vastu lõõmavat tuleseina. Sekunditki mõtlemata liikusin auto poole, nägu kuumuse eest kätega varjates. Kõik oli tuline. Tundus, nagu oleksin mingis action-filmis. Autosse saades kimasin sellega eemale muru peale. Samal ajal altnaabritele helistades, kelle auto ka näoga leekide poole oli. Autost väljudes nägin, et naabritüdruk ei saa oma kodu uksest välja, kuna leegid seda kuumutanud. Algas operatsioon "aken". Peagi jõudis ka tüdruku isa kohale.

Kohal olid ka kolm tuletõrje autot. Saabus politsei. Tuli tegi aga oma tööd...naabermaja põles nagu säraküünal. Tuul aitas samuti kaasa. Õnneks ei jõudnud leegid täitsa meie majani.

Noormees, kes mu uksele koputas, seadis ennast minekule. Küsisin, kas ta ei olegi kuidagi päästemeeskonnaga seotud? Selgus, et ta oli juhuslik möödasõitja. Lihtsalt sõitis mööda ja nägi, et maja põleb, pidas auto kinni, et tulla majja inimestele ütlema. Uskumatu! Ma võin arvata, et sellel kellaajal sõitis meie majast vähemalt 10 autot mööda...ja ma ei tea, kui kaua ma oleksin toas istunud või mis näiteks mu autost oleks saanud, kui ta poleks tulnud... Lihtsalt tänust jääb väheks...Austan. Hindan. Pean lugu. Kogu südamest.
Respekt!