Olin nagu kuu pealt kukkunud, kui keset esmaspäevast päeva prõmmimise peale ukse avasin ja võõras noormees ukse taga seisis. Või õigemini, hetkeks peatus hüüdes mulle: minge välja, maja põleb! Ja tormas üles korrusele uste peale prõmmima.
Prrr....seisin seal hetke nagu oimetu...siis hakkas mingi asi minus tööle. Haarasin passid, arvuti, rahakoti ja jaki ning jooksin välja. Selgus, et põleb esialgu siiski naabermaja, mis otsapidi meie maja küljes. Lisaks selgus, et minu auto oli pargitud vastu lõõmavat tuleseina. Sekunditki mõtlemata liikusin auto poole, nägu kuumuse eest kätega varjates. Kõik oli tuline. Tundus, nagu oleksin mingis action-filmis. Autosse saades kimasin sellega eemale muru peale. Samal ajal altnaabritele helistades, kelle auto ka näoga leekide poole oli. Autost väljudes nägin, et naabritüdruk ei saa oma kodu uksest välja, kuna leegid seda kuumutanud. Algas operatsioon "aken". Peagi jõudis ka tüdruku isa kohale.
Kohal olid ka kolm tuletõrje autot. Saabus politsei. Tuli tegi aga oma tööd...naabermaja põles nagu säraküünal. Tuul aitas samuti kaasa. Õnneks ei jõudnud leegid täitsa meie majani.
Noormees, kes mu uksele koputas, seadis ennast minekule. Küsisin, kas ta ei olegi kuidagi päästemeeskonnaga seotud? Selgus, et ta oli juhuslik möödasõitja. Lihtsalt sõitis mööda ja nägi, et maja põleb, pidas auto kinni, et tulla majja inimestele ütlema. Uskumatu! Ma võin arvata, et sellel kellaajal sõitis meie majast vähemalt 10 autot mööda...ja ma ei tea, kui kaua ma oleksin toas istunud või mis näiteks mu autost oleks saanud, kui ta poleks tulnud... Lihtsalt tänust jääb väheks...Austan. Hindan. Pean lugu. Kogu südamest.
Respekt!
No comments:
Post a Comment