See kõik oleks olnud nagu just äsja. Sama magamistuba. Ootus. Isegi ärevust on veidi hinges. Seekord küll aga lihtsalt ootusärevus homse ees, sooviga teha see Ott Martenile rõõmsaks ja säravaks. Selliseks nagu ühele päikesepoisile kohane!
2-aastat oleme me teineteise elus olnud, teineteist püüdnud tundma õppida, piire kombanud ja oma jonni ajanud. Laulnud, mänginud, kallistanud, nutnud jne
See oli vist minu elu kõige egoistlikum otsus. Vähemalt seni. Ja kahetseda pole midagi. Sest on lihtsalt hea.
Ookean on sinine. Sol es amarillo. One life!
Siin ta nüüd magab. Nohisedes. Vahepeal laulab läbi une:)
Palju õnne Sulle!
Armastan!
No comments:
Post a Comment