Ootamatu kohtumine

Nägin täna öösel oma isa unes.
Või õigem oleks öelda, et kohtusin temaga. Sest see kõik oli nagu päris. Tema olek, ilme, silmad. Käed, mis mind kallistasid. Kükitasin tema ees, hoidsin kätest kinni ja vaatasin ta naervaid silmi.

Ärgates oli hea ja valus üheaegselt. Hea, sest see kohtumine oli mailmahea.
Ja valus, sest see kestis ainult hetke...
Nagu ka päriselus heade asjadega tihti on.
Miks ometi?
Igatahes raputas see kohtumine mind täiega. Nagu ka üks teine hiljutine kohtumine.

Kui mu isa elaks, siis oleksid väga paljud asjad hoopis teisiti...
Praegu pole aga muud, kui oodata uut kohtumist.
Või noh, tegelikult on ta ju kogu aeg koos minuga...

Kodus tagasi

Viljandist selleks korraks jällegi tagasi. Öine sõit oli raske - päris mitmel korral, kui silm kinni vajuma hakkas, hoidsid inglid autot teel. Tean, et nii ei tohi sõita, kuid tahtmine koju jõuda ja hommikul oma kodus ärgata oli lihtsalt niiiii suur. Hommikul ütles Ott Marten läbi une, et tahab veel natu-natu kodus olla:) Kui aga voodist välja ronis ja elutuppa läks, siis tegi tõelist rõõmutantsu hüüdes: kodus, kodus, emme-oti on kodus!
Mis muidugi ei tähenda, et Viljandis poleks hea ja vahva olnud. Nagu ikka, oli folgil palju suurepäraseid esinejaid. Minu enda lemmikute hulka kuulusid Paco Serrano, Fernando Stern ja Bruce Molsky. Kodumaisteist muusikutest aga ans Gjangsta. Samuti oli laupäevaöine laulmine koos Triimuga Tegelaste terrassil super. Ning Eeriku ja Monsaga ringituiamine.
Kõige olulisem on aga see, et hingel on hea. Üle pika aja saatsin taas napsuse peaga sõnumeid. Loodan, et saan andeks.
PS Riputan Kuu kõrvale klaasi calvadosiga. Et oleks lihtsalt hea!:)

Lihtsalt hea

Öösel Viljandi järves koos partidega Kuu suunas ujuda - mis sa hing veel oskad tahta?!
Niiea! :)
Ma pole väga pikka aega seda tõesti nii südamest öelnud.
Hea tunne. Lihtsalt hea.
Ott Marten on samuti vähemalt seni superhästi vastu pidanud. Tõeline folgilaps - juba kolmas festival. Esimest korda oli ta siin 1-kuusena. Nüüd juba suur mees. Tegija.
Tahaks selle uskumatu hetketunde salvestada, nii et see alles jääks. Et saaks ka hiljem võtta ja sellest sära ammutada. Ehk õnnestub!

Iga heategu saab karistatud?

Loodan, et siiski mitte. Kuigi teisipäeva õhtul oli korraks selline tunne küll. Tahtsin nimelt Piritalt linna poole sõites vöötraja ees seisvat jalakäijat üle tee lasta, pidurdasin...ja põmm. Auto paiskas hüppega edasi, poja nuttis, tundus kummaline, et miks me liigume kui mul jalg piduripedaalil...pea käis rooli suunas ja siis laksti vastu peatuge...
Edasi tuli juba iiveldus, peavalu, tunne, et ei ole õhku ja ei saa hingata...mees tagant Mersust, kes muudkui korrutas, kuidas tal päikeseprillid eest kukkusid...kiirabi. Kuna valu kaelas, kuklas ja peas oli tugev pandi mulle kaelatugi - kuulsin, kuidas Anna-Kaisa seletas Ott Martenile, et vaata kui vahva asja emme saab:) Kõige raskem oli hetk, kui mind tõsteti kiirabi autosse ja Ott Marten autosse nutma jäi - hiljem kuulsin, et nutt oli kohe otsa saanud, kui Anna-Kaisa talle rääkis, et emme saab vi-u-vi-u autoga sõita. Heh:) Haigla jälgimispalat oli tõeliselt koloriitseid tegelasi täis: sain kuulda detailse loo ühe naisterahva kõhupuhitusest, et kuidas täpselt ta kõht muudkui paisus ja paisus ja see kõik ei olnud seotud üldsegi tema hetkemurega, sest sel hetkel valutas tal hoopis jalg. Ja mõne aja pärast nõudis ta üldsegi, et ta nüüd läheb koju ära...samas kuuslin arsti kõrgendatud häälega ühelt vanainimeselt küsimas, et kas see valutab teil jaanuari kuust saadik - mul oli korraks seepeale segadus, et appi, mis kuu meil praegu on...:) ja iga natukese aja tagant hüüdis üks valudes vaevlev vene noormees oma emakeeles oma ema ja isa ja erinevaid vandesõnu...Tundus, nagu oleksin mingis filmis. Õnneks ei leidnud kompuuter minu peast traumaga seotud märke ja mind lasti mõne tunni pärast koju.
Mõtlema pani see kõik aga vägagi. Rumal tegelt, et selliseid asju selleks vaja, et mõtleks.
Eile oli tõeline öösärgipäev. Olime pojaga mõlemad kodus ja tegime ainult mõnusaid asju. Ka täna magasime mõelmad pikalt. Autoga paras jama ja selle üleskolkimine võtab vähemalt nädala. Ja kui vahepeal juba tunduski, et töö hakkab mind enda alla matma, siis praegu tean kindlalt, et kõige rohkem tahan ma olla koos Ott Marteniga ja teha nii, et oleks hea. Meil mõlemal.
Tähh Triimule ja A-Kle. Ja ka teistele sõpradele. Lihtsalt. Selle eest, et olemas olete!
Elu on lill!

Tln-Haapsalu-Pärnu-Viljandi-Leigo-Viljandi-Tln

Ja seda kõike suht lühikese aja jooksul. Tõelised ringirallijad. Eile koju jõudes oli ainus soov, et saaks magama. Sest loomulikult tuli Haapsalus võtta, mis võtta annab sh vaadata üle Aafrika ja varajastel hommikutundidel tantsida Topul U2 saatel näoga tõusva päikese poole. Kõik järgnevad päevad olid vägagi töised, kuid nõudsid sellevõrra veelgi suuremat jõupingutust...
Ott Marten on taas medalit väärt. Ta ikka nii super!