Nägin täna öösel oma isa unes.
Või õigem oleks öelda, et kohtusin temaga. Sest see kõik oli nagu päris. Tema olek, ilme, silmad. Käed, mis mind kallistasid. Kükitasin tema ees, hoidsin kätest kinni ja vaatasin ta naervaid silmi.
Ärgates oli hea ja valus üheaegselt. Hea, sest see kohtumine oli mailmahea.
Ja valus, sest see kestis ainult hetke...
Nagu ka päriselus heade asjadega tihti on.
Miks ometi?
Igatahes raputas see kohtumine mind täiega. Nagu ka üks teine hiljutine kohtumine.
Kui mu isa elaks, siis oleksid väga paljud asjad hoopis teisiti...
Praegu pole aga muud, kui oodata uut kohtumist.
Või noh, tegelikult on ta ju kogu aeg koos minuga...
No comments:
Post a Comment