Loodan, et siiski mitte. Kuigi teisipäeva õhtul oli korraks selline tunne küll. Tahtsin nimelt Piritalt linna poole sõites vöötraja ees seisvat jalakäijat üle tee lasta, pidurdasin...ja põmm. Auto paiskas hüppega edasi, poja nuttis, tundus kummaline, et miks me liigume kui mul jalg piduripedaalil...pea käis rooli suunas ja siis laksti vastu peatuge...
Edasi tuli juba iiveldus, peavalu, tunne, et ei ole õhku ja ei saa hingata...mees tagant Mersust, kes muudkui korrutas, kuidas tal päikeseprillid eest kukkusid...kiirabi. Kuna valu kaelas, kuklas ja peas oli tugev pandi mulle kaelatugi - kuulsin, kuidas Anna-Kaisa seletas Ott Martenile, et vaata kui vahva asja emme saab:) Kõige raskem oli hetk, kui mind tõsteti kiirabi autosse ja Ott Marten autosse nutma jäi - hiljem kuulsin, et nutt oli kohe otsa saanud, kui Anna-Kaisa talle rääkis, et emme saab vi-u-vi-u autoga sõita. Heh:) Haigla jälgimispalat oli tõeliselt koloriitseid tegelasi täis: sain kuulda detailse loo ühe naisterahva kõhupuhitusest, et kuidas täpselt ta kõht muudkui paisus ja paisus ja see kõik ei olnud seotud üldsegi tema hetkemurega, sest sel hetkel valutas tal hoopis jalg. Ja mõne aja pärast nõudis ta üldsegi, et ta nüüd läheb koju ära...samas kuuslin arsti kõrgendatud häälega ühelt vanainimeselt küsimas, et kas see valutab teil jaanuari kuust saadik - mul oli korraks seepeale segadus, et appi, mis kuu meil praegu on...:) ja iga natukese aja tagant hüüdis üks valudes vaevlev vene noormees oma emakeeles oma ema ja isa ja erinevaid vandesõnu...Tundus, nagu oleksin mingis filmis. Õnneks ei leidnud kompuuter minu peast traumaga seotud märke ja mind lasti mõne tunni pärast koju.
Mõtlema pani see kõik aga vägagi. Rumal tegelt, et selliseid asju selleks vaja, et mõtleks.
Eile oli tõeline öösärgipäev. Olime pojaga mõlemad kodus ja tegime ainult mõnusaid asju. Ka täna magasime mõelmad pikalt. Autoga paras jama ja selle üleskolkimine võtab vähemalt nädala. Ja kui vahepeal juba tunduski, et töö hakkab mind enda alla matma, siis praegu tean kindlalt, et kõige rohkem tahan ma olla koos Ott Marteniga ja teha nii, et oleks hea. Meil mõlemal.
Tähh Triimule ja A-Kle. Ja ka teistele sõpradele. Lihtsalt. Selle eest, et olemas olete!
Elu on lill!
No comments:
Post a Comment