Unelained

Kui ma ärkvel olles olen kõige rohkem kaotanud kindaid (ka tänavune kindakaotamishooaeg on juba ammu alanud), siis unes olen kõige rohkem näinud merd, laevu, laineid.
Täna ärkasin vastu hommikut taas täiesti väsinuna - läbi võttis see kõik.
Olin mingi laeva peal ja ootamatult kerkisid majasuurused tumehallid lained meie ette. Laev käis kalade juurest lindude juurde. Ümberringi nägin ainult halli vett. Tuul oli võimas. Hirmu kusjuures ei olnud. Lihtsalt väsitav oli see kõik. Hetk hiljem olin mingite inimestega koos kusagil maismaal-saarel. Ja ootasime, et maru vaibuks. Kuid ikka ja jälle peksid lained vastu maja-ehitise aknaid, milles olime.
Kui pärast uuesti magama jäin, siis laineid enam ei olnud...
Magasime koos pojaga mõlemad kella 10-ni. Niihea!:)

Täiskuu

Täna oli taevas selline Kuu, et võttis jalad nõrgaks!:)
Suur ja hõbedaselt särav.
(Mitte suur ja kollane, vaid just hõbedane)
Ja täiesti iseennast täis.
Selline uudishimulik.
Enesekindel.
Ja naerunäoga:)

5-ne ja 1,5-ne

Täna kuulsin, kuidas 5-aastane õepoeg Sander ütles teises toas Ott Martenile: Ott Marten, Sinu kord! Võta kaks kaarti!
Pahvatasime emaga mõlemad naerma. Ott Marten pole veel poolteistki...:) Ei näinud, kuidas Ott Marten selle peale käitus, kuid edasi nad mängisid. Ja häälte järgi tundus, et neil oli lõbus.
Sander on Ott Marteni vaieldamatu lemmik ja eeskuju. Teeb kõike tema järgi. Samas vahva, et Sander viitsib temaga jännata. Kodus tal kaksikud vennad, 2-sed, kuid alati kui on võimalus Ott Marteniga mängida, siis on otsus tehtud!

Minuga juhtub alati midagi

Ei tea, mis tähtede seis see täna selline oli, kuid ei mäleta, millal niimoodi ja nii palju kogu südamest naersin. Salvestuse lõppedes ootasin, millal ometi valgus maha läheks, et saaks valju häälega naerma pursata. Pisarad voolasid. Ja pärast montaazhis läks kõik jällegi käest ära. Monteeria naeris samuti pisarateni.
Siis suutsin aga hajameelsusest kimada Ott Martenile järgi lasteaeda (Lasnamäel), kuhu ta hommikul Virje hoole alla viisin. Tormasin rühma sisse ja....seal istus täiesti võõras naine, kes küsis: kellele teie järgi tulite? Olin nagu puuga pähe saanud! Kokutasin miskit ja tormasin uksest välja tagasi. Enne auto juurde jõudmist meenus, et...MU MOBIIL ON TÜHI!. Mis siis ikka, tormasin tagasi rühma. Palusin sellel teisel kasvatajal Virjele helistada ja öelda, et jõuan 10 min pärast tema maja ette. Hakkasin juba ukse poole tormama, kui selgus, et olin täiesti unustanud seiga, et Virje pidi tütre linna trenni viima. Nii et teda ei olegi kodus. Ütles, et sõidab koos Ott Marteniga Ülemiste keskusesse, et saame infopunkti juures kokku. Kimasin Lasnamäe lõpust siis Ülemiste poole. Ja sain lõpuks poja kätte. Nii magus ja hea oli see kalli, mille talt sain!

Aeg

Sain täna meiliga järgmised read:

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale.
Aga millele?

Kõik vaatavad mind.
Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus.
Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.
/Doris Kareva/

Tähh!

Lumine kesknädal

Akna taga sajab lund. Niimoodi ühtlase joana. Päris hall ja sombune see olemine seal. Teiselpool akent.
Juba mitu päeva mõtlen, kuidas saada ööpäeva aega juurde. Eile õhtul pojat magama pannes jäin ise taaskord täiega magama - kui silmad lahti tegin, oli kell 02.25 No ei kippunud kuidagi üles tõusma ja arvuti taha istuma. Või tuba koristama. Oleks kuidagi valgem ja päikeselisem see olemine, siis jaksaks ehk rohkem...
Poja aga superlahe. Võiks juba rääkima hakata. Ma mõtlen niimoodi lausetega, sõnu ta ju ütleb. Lemmik koht on tal jätkuvalt dushiruum. Ühel päeval vaatasin, et Ott Marten võtab oma kapist riideid ja sammub WC poole. Läksin järgi - ta pani riided pesumasinasse:) Samas meeldib talle ka WC paberit tükkideks rebida ja potti visata. Niimoodi meil juba mitu rulli läinud. Televiisoril vahetab kanaleid. Ja lampe paneb põlema-kustutab ära (vastavalt vajadusele). Kõige suurem tegemine aga söömisega. Sest süüa tahab ta ise! Saan sellest täiesti aru, et kaua sa ikka lased endale asju suhu toppida, kuid see koordinatsioon....et toit lusikale või kahvlile ja siis mõlemad koos suuni...ja suhu...Khm:)
Isadepäeval käis Ott Marteni ristiisa Meelis külas. Vahva. Tähh!

Ristiisa Mati

Hea meel, et ta Ott Marteni ära nägi.
Hea meel, et veel hiljuti tema juures käisime.
Ta oli lihtne, särav ja rõõmsameelne.
Ta ei olnud vana,
vähemalt mitte nii vana,
et tema aeg oleks pidanud ümber saama...
Head teed Sulle, ristiisa. Tähtede taha!

Album

Vaatasin aasta tagasi tehtud pilte. Mul oleks praegu nagu üks teine laps kodus:) Aasta tagasi oli Ott Marten poolenisti kiilakas - titejuuksed olid ära tulnud ja uusi polnud veel asemel. Praegu on tal tõeline lumivalge parukas peas. Üldsegi ta praegu nii asjalik ja suur ja mõnus. Tegelikult ta seda omalmoel ja vastavalt oma vanusele kogu aeg olnud. Kuid tunne lihtsalt, et järjest mõnusamaks läheb. Albumist päris palju pilte puudu - ütlen endale pidevalt, et pean need laskma fotodena ikka ära teha. Ja peaksin asju ka üles kirjutama - muidu mingi aja pärast enam ei mäletagi, millal ta midagi ütlema või tegema hakkas.
Täna ostsin uue Manu Chao plaadi. Ott Marteni peal proovisin, et kas on hea. Tundus, et on - kiskus tantsule:)
Täna oli üldsegi üks kummaline päev. Käisime Maardus ühte spordiriiete poodi otsimas ja see kõik oli nii naljakas, kuidas meid kogu aeg eri suundades juhatati. Lõpuks, kui me jõudsime ringiga tagasi kohta, kus olime juba vähemalt 3 korda olnud, pidasin auto kinni, sest muidu oleks läbi naeru ja pisarate lihtsalt kraavi sõitnud...Seda poodi paraku ei leidnudki:)