Ei tea, mis tähtede seis see täna selline oli, kuid ei mäleta, millal niimoodi ja nii palju kogu südamest naersin. Salvestuse lõppedes ootasin, millal ometi valgus maha läheks, et saaks valju häälega naerma pursata. Pisarad voolasid. Ja pärast montaazhis läks kõik jällegi käest ära. Monteeria naeris samuti pisarateni.
Siis suutsin aga hajameelsusest kimada Ott Martenile järgi lasteaeda (Lasnamäel), kuhu ta hommikul Virje hoole alla viisin. Tormasin rühma sisse ja....seal istus täiesti võõras naine, kes küsis: kellele teie järgi tulite? Olin nagu puuga pähe saanud! Kokutasin miskit ja tormasin uksest välja tagasi. Enne auto juurde jõudmist meenus, et...MU MOBIIL ON TÜHI!. Mis siis ikka, tormasin tagasi rühma. Palusin sellel teisel kasvatajal Virjele helistada ja öelda, et jõuan 10 min pärast tema maja ette. Hakkasin juba ukse poole tormama, kui selgus, et olin täiesti unustanud seiga, et Virje pidi tütre linna trenni viima. Nii et teda ei olegi kodus. Ütles, et sõidab koos Ott Marteniga Ülemiste keskusesse, et saame infopunkti juures kokku. Kimasin Lasnamäe lõpust siis Ülemiste poole. Ja sain lõpuks poja kätte. Nii magus ja hea oli see kalli, mille talt sain!
No comments:
Post a Comment