Üksinda kodus vol 1

Ei ole tegemist filmiga. Ikka päris elu. Ott Marten teatas täna õhtul, et tema ei taha välja tulla, et tema on üksinda kodus. Et tema on juba nii suur poiss. Mis siis ikka, teadsin, et käin ainult korraks kiirelt ära ja otsustasime proovida. Kui tagasi jõudsin, siis oli OM ülimalt uhke: "Tead, emme, ma olin täiesti üksinda kodus. Ja me saime Muskaga täiesti hästi hakkama." Lisaks sain talt tugeva kallistuse koos mailmaarmsa ütlemisega: "Sa oled väga kallis!"
Selline mees!

Kõik teed viivad Tarifale:)

Lõunapoole kimades võtsime suuna Lagosele. Kuna otsustasime vältida kiirteid, siis sattusime tõelise "pähkli" otsa. Riikliku tähtsusega maantee oli küll asfalteeritud, kuid megalt kitsas. Lisaks vonkles see pidevalt ühele ja teisele poole ja ikka üles ja alla. 10 km sõitu võrdus vähemalt 50 km:) Kui teest tõeline tüdimus peal oli, hakkasime vaatama, kas sellele oleks ikkagi mingit alternatiivi. Valik oli järgmine: sõita 70 km veelgi hullemat teed kiirteeni ja siis mööda kiirteed ca 50 km Lagosesse või jätkata sellel teel sõitu 60 km. Valisime viimase.
Lagosesse jõudes jalutasime rannas, sõime kalarestoranis õhtust ja siis otsustasime, et tagasi sõita ikkagi ei viitsi - jätkasime Sevilla suunas. Sevilllasse jõudes olin täiega väsinud. Otsisime hotelli, kus ööbida - tiirutasime 2 h mööda erinevaid hotelle, hinnad läksid järjest suuremaks. Lõpuks leidsime sellise, kus tuba maksis 45 EURi. Hommikul aga oli uus päev, päike paistis ja meelitas lõuna poole:) Nii olimegi ootamatult Cadizis ja sealt juba Tarifale kiviga visata!
Nii hea oli mööda rannikut Tarifa poole sõita. See oli kõige lühem aeg, mis seni üldse Tarifal olnud olen - 3 h. Kuid seal oli lihtsalt selline rahu! Taevas oli niiiii sinine. Ja täiesti murevaba:)
Lahkusime päikeseloojanguga - nagu ikka, läks päike ka sel korral Aafrikasse magama. Ilus.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et meil oli õhtusöök Lagoses, ööbimine Sevillas ja loetud tunnid Tarifal! Ja seega: kõik teed viivad Tarifale!:)

PS Portugalis pakkus elamuse ka sõit Sintrasse. Super loodus ja vaated. Tegin seal megalt palju pilte. Tänasest aga oleme taas lumises ja talvises Tallinnas.

Lissabon

Mõnus ja rahulik on siin. Ja mis peamine - soe. Laupäeva öösel vastu pühapäeva jõudsime kohale. Eile kondasime linnas ringi. Linna läksime metrooga, tagasi hotelli tulime hilise õhtutunni tõttu jalgsi. No 5 km kindlasti sai maha vantsitud, osa sellest mäkke üles.

Eile olin täiega veel väsinud. Mitte ainult lennureisist, vaid kogu sellest jamast, mille sees viimased kuu aega olnud olen. Ma ei tea, kellele seda vaja on?! Või noh, tegelikult muidugi tean, kuid nii uskumatu tundub lihtsalt see kõik...et selliseid inimesi on olemas ja et niimoodi võib üldse mõelda ja/või käituda...hmm...olen selle kõige kõrval ikka tõepoolest sinisilmne lillelaps:)

Lissabonis on aga tore. Ainus, keda täiega igatsen on Ott Marten - täna saame ehk skype'is suhelda. Ja rendiautoga on peagi plaanis lõunapoole kimada. Tagasi kodus oleme laupäeval.

Muuzika

Nädalavahetusel Lihulast Haapsalu poole sõites rääkis Ott Marten tagaistmel, et Lihula kass ja Lihula kass. Mõtlesin, et lihtsalt niisama korrutab seal omaette, kuni kuulsin mütsatust...heh, oligi kass! Oli teine meile autosse pugenud ja nii vaikselt kottide vahel põdravorsti nosinud, et ei märganudki kui auto liikuma hakkas. Ja nii ta siis istus seal, hale nägu ees ja karv takune. Ott Marten arvas kõigepealt, et võiksime viia ta mammale Haapsallu. Seal aga juba mitu kassi ees. Ja kuna Lihulas oli see kassike teiste kasside poolt tõrjutud - ei lastud teda naljalt ei tuppa ega sööma, siis nii ta meile Luha uulitsasse maanduski. Siiani on kõik väga ok olnud, eks näis, kas kodunedes ja julguse saabudes miskit muutub. Ja taganemisteena on meil alati võimalus ta ikkagi Lihulasse tagasi viia.
Nimeks sai talle Muuzika ehk Muska.